Raamatukava

Archive for 2. detsember 2010|Daily archive page

“Pepperminta” pühapäev, 5. dets. kell 16 Cinamon 3

In raamatukava on 02/12/2010 at 16:21

Pepperminta (Šveits, Austria, 2009) Kestus: 1h 20′ Keel: saksa (subt. ingl., eesti); Režissöör: Pipilotti Rist; Produtsent: Christian Davi, Christof Neracher, Antonin Svoboda; Stsenarist: Chris Niemeyer, Pipilotti Rist; Operaator: Pierre Mennel; Osatäitjad: Ewelina Guzik, Sven Pippig, Sabine Timoteo; Tootja: Hugofilm & COOP99; Auhinnad ja festivalid: Veneetsia, Miami, Sundance 2010, Rotterdam, Hamburg

PÖFFi viimasel päeval linastub Tartus üks väga omapärane film – sümbioos kino- ja videokunstist, intermeedialine kunstiteos, mis kombineerib erinevaid võtteid filmikunstist, animatsioonist ja videokunstist, luues sellega unikaalse värvilise universumi, mida väljaspool Pipilotte Risti loomingut ei ole võimalik kogeda. Režissöör Pipilotti Rist   (s. 1962, Šveits) on tuntud videokunstnik, kelle töid on eksponeeritud kõikjal maailmas ning need on pälvinud palju olulisi auhindu nagu näiteks 1997.a . Veneetsia Biennaali auhind. Ta on õppinud Viinis ja Baselis. Pipilotti Rist on muuhulgas ka popansambli Les Reines Prochaines liige. YouTube´i aadress ansambli mõnele loole.

Otse loomulikult on tal koduleht, kust leiab filmi treileri ja hulga põhjalikku filmiga seonduvat  materjali.  “Pepperminta” on kunstniku esimene katsetus täispika filmi vallas.

Lugu räägib kartmatust ja värvikast noorest naisest, kes asub maailma parandama ning saab selles missioonis omale võitluskaaslaseks mammapoeg Werweni ja transvestiidist aedniku Edna. Nii võiks “Pepperminta” sisu kokku võtta ja samas filmi kohta mitte midagi olulist öelda, sest see pole  tavaline loopõhine teos. “Pepperminta” kõrval on Lars von Trieri “Idioodid”  film tavalistest inimestest ning “Dogville” kasutab tavalisi filmivahendeid. Nii saab vaataja filmiruumis ringi rännata viisidel, mis puhuti seostuvad ehk rohkem kogmusega lõbustuspargis kui kinosaalis. Autor mängib tegelaste kompamismeelt eksponeerides nii filmikunsti sensoorse repretuaari piiridega kui ka vaataja meelelise kaasamise võimalustega.

Ülli Tõnissoo