„Punamütsikese tõeline lugu” oli põnev, naljakas ja hea film. „Punamütsike kurjuse vastu” saab hakkama vaid naljakas olemisega ning sedagi väga episoodiliselt.
Kuri nõid on röövinud Hansu ja Grete. HEA (Happily Ever After või eestikeelne Hea Elu Aeg) agentuuri töö on lapsed tagasi saada. Nii asuvadki Puna(mütsike), Hunt, Vanaema ja Twitchy taas muinasjutumaailma päästma.
Linastusajad
„Punamütsikese tõeline lugu”
Raamat
„Punamütsikese” esimene osa töötas nii hästi seetõttu, et ta võttis ühe igale inimesele teada loo ja süstis sellesse kamaluga jaburdust ja lõbusat huumorit, ent kõige selle käigus ei unustatud, et filmi tüvi on kinni ikka muinasloos. Nüüd kinno jõudva teose küpsetamisel on aga kõik see meelest läinud: üksteise järel topitakse kokku stseene, mis võiksid naljakad tunduda, samas unustades, et nad peaksid ka lugu rääkima. Film ei keskendu Hansu ja Gretekese loole, vaid nad on seal puhtalt selle pärast, et asendada esimese osa Puuraidurit, žest žaksa aktžent on lihžalt nii naljakaž. Lisaks tunduvad „Punamütsikese” tegelased siia uude filmi vägisi sisse sunnitud ja sujuvust pole.
Aga et nii „Punamütsikese tõelise loo” kui ka „Punamütsike kurjuse vastu” mõte on muinaslugude segamini paiskamine, siis ei ole mõtet süžeesse väga süveneda. Ära tasub veel mainimist, et teada tuntud tõde: kui filmi väljatulekuaeg nihkub üha tulevikku ja tulevikku, siis ei ole sealt midagi head oodata, kehtib ka „Punamütsikese” kohta.
Sirje Suun
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 