Raamatukava

Archive for 31. jaanuar 2013|Daily archive page

“Edith Piaf – Elusse armunud” pühapäeval, 3. veebruaril kell 21:00 Kanal 11

In raamatukava on 31/01/2013 at 13:50

“Edith Piaf – elusse armunud” on võrratu prantuse film, mis on võitnud ridamisi auhindu. Edith Piafi keerulisest ja traagilisest elust jutustav draama on klassikaline eluloofilm omanäolisest ja ikooni staatusesse tõusnud kunstnikust, jutustatud läbi unustamatu laulja esitatud šansoonide. Belleville’i agulitänavatelt New Yorgi kuulsaimatesse kontserdisaalidesse kulgenud Edith Piafi elu iseloomustas võitlus, olgu siis laulmise, ellujäämise, armastuse või õnne eest.

Edith Piaf sündis 1915. aastal Pariisis. Ema jättis ta aastasena maha, tsirkuseakrobaadist isa andis aga tütre oma bordellipidajast ema kasvatada.

edithKolmeaastaselt põetud silmapõletiku tagajärjel jäi laps pimedaks. Aastaid hiljem sai ta silmanägemise tänu prostituutidele, kes raviraha kokku klappisid, siiski tagasi. 14- aastaselt tabas Piaffi aga uus krahh: ta jäi kurdiks. Viimast elulooseika filmis siiski ei kajastata. Väga napilt leiavad äramärkimist ka mõned teised Piafi saatusepöörded – teismelisena rasedaks jäämine, tütre surm, kaks abielu, Teise maa­ilmasõja aegne töö Prantsuse vastupanuliikumise heaks. Režissöör keskendub hoopis lauljatari tipputõusule ning raugematule elujanule, mis ei vaibu kõigi kriiside kiuste. Samuti näitab ta lauljatari alkoholismi ja hilisemat morfiinisõltuvust, mis tekkis peale ränka autoavariid. Piaf oli mitmetahuline isiksus. Ta võis räigelt vanduda, juua laua alla enamiku mehi ning hiilata seltskonnas oma terava keele ja ropu suuga. Paljud lähikondsed nimetasid teda türanniks, kes võis samas olla ka meeletult helde.

Edith Piafist sai tänu oma maagilisele häälele staar siin- ja sealpool Atlandi ookeani. Oma lühikese kasvu ja närvilise meelelaadi tõttu pälvis ta juba varakult hüüdnime Pariisi Varblane (La Môme Piaf). Tema pöörased armu- ja sõbrasuhted meelelahutusmaailma suurte nimedega (Charlie Chaplin, Jean Cocteau, Yves Montand, Marlene Dietrich jt) olid seltskonnakroonikute meelisteemad.

Ja kõige tähtsam etapp tema jaoks: armumine poksijasse Marcel Cerdan’i, kellel oli oma naine ja lapsed, aga Edith oli tema kõrval üliõnnelik. Mehe traagiline hukkumine lennukatastroofis, sellele järgnenud morfiinisõltlus, autoõnnetus, haigestumine vähki ning varane surm tegid Piafist klassikalise kangelanna, keda ümbritseb tänini ikooni oreool. Ühes hilises intervjuus küsiti lauljalt, mida ta soovitaks naistele ja ta vastas: “Armasta”.

Lavastaja Oliver Dahan suutis Piafi helge ja tumeda poole õnnestunult ühte õblukesse kehasse mahutada. “Kui ema jätab su aastasena maha, sa otsid armastust ega leia seda, muutub üksildus su suurimaks hirmuks. Piafi suurim hirm oligi üksi jääda. Seda kartis ta rohkem kui surma,” arvab lavastaja.

Kurb ja traagiline elu – see annab alati head materjali põneva filmi väntamiseks. Mitte üksnes lugu ise polnud kaasahaarav vaid kangelannat kehastanud Marion Cotillard näitlejatöö oli fantastiline. Omapoolse suure panuse andsid filmi õnnestumisele ka sellised prantuse võrratud näitlejad nagu Gérard Depardieu, Sylvie Testud, Pascal Greggory, Emmanuelle Seigner, Jean-Paul Rouve.

Marion Cotillard oleks just kui ise laulnud neid laule – nii võimas ja realistlik. Filmi lõpus kõlanud laulu järele tundus just kui oleksin tema kontserdile sattunud. Film jättis unustamatu mulje, mõjus mulle nii, et pisarad jooksid.

Arvustusi Äripäevas ja Eesti Päevalehes.

Raamatuid Edith Piafi kohta: Edith Piaf “Minu elu [Prantsuse laulja mälestusi]” (1994),  Édith Piaf  “Õnnepeole” (2010), Jean Mareska “Édith Piaf valguses ja varjus” (2009).

Sirje Suun