Muinasjutt vaesest ja tagakiusatud tüdrukust, kellele imeilusad kingad kingitakse ning kelle prints nende järgi ära tunneb ja endale naiseks võtab, on tuntud mitmel pool maailmas; algupärane versioon pärineb arvatavasti antiikajast. Kahtlemata kuulub see muinasjutt lapsepõlvelugemise raudvarra, euroopa lastele on see muinajutt tuttav tõenäoliselt Perrault ja vendade Grimmide raamatute kaudu.
Sellised ajatud lood on ammendamatuks allikaks loendamatute uusversioonide loomiseks; üheks selliseks on linastumise ajal paljude tüdrukute südamed võitnud romantiline komöödia “Tuhkatriinu lugu” (1998), kus tasasest ja sõnakuulelikust vaeslapsest on saanud tahtekindel ja südikas tütarlaps nimega Danielle (Drew Barrymore). Mõistagi on mängus ka kuri võõrasema oma tütardega ja nägus prints (Dougray Scott), kellega Danielle`i teed ristuvad ja kellest võõrasema armusepitsuste sihtmärk saab.
Muinasjutu ainesega seonduva raamatuna tuli mulle pähe Ketlin Priilinna “Peaaegu Tuhkatriinu”, mis õigupoolest on täiesti uus lugu, kuid muinasjutust pärineb võõrasema-teema, mida siin omasoodu arendatakse ja lõpus ka positiivse lahenduseni jõutakse. Erinevalt klassikalisest muinasjutust, ei väärkohelda siin tütart, suhe on raskendatud mõlema poolt, pigem peab kiusamist kannatama võõrasema. Ja nagu muinasjutuski, on lõpp õnnelik, kuigi reaalelulisemalt õnnelik— võõrasemast ei saa päris ema kunagi ja iseloomud ei pruugi ka edaspidi sobida, aga vähemalt proovitakse teineteist mõista ja ühe katuse alla ära mahtuda.
Triin Põldver
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 