“Camille Caudel 1915” pühapäeval, 1. detsembril kell 19 Cinamonis

Filmil on eesti-, vene- ja ingliskeelsed subtiitrid.

Peaosas vapustav näitlejanna, Juliette Binoche, kes on ise skulptori tütar.

Film keskendub kolmele päevale ca 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus. Dramaatiliste sündmuste asemel näitab Dumont inimese traagikat, kes on ära lõigatud maailmast ja iseenda loomingust. Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks. Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche oma inimliku soojusega. Vähestest tükati jagatud kildudest paneb vaataja aimamisi kokku Claudeli loo tausta. Kuid loost olulisem on luku taha pistetud looja tundevarjundid – üksildus, ootus, lootus ja lootusetus. Sündmustevaese filmi pinget kannab näitlejanna pisima pinnavirvenduseni väljendusrikas nägu, millest peegeldub tegelase viimse vindini ergas tundemaailm. Camille Claudeli roll Bruno Dumonti filmis on järjekordne tõestus sellest, et Juliette Binoche on näitlejana aukartustäratavalt intensiivne ja ilus. (Leenu Nigu)

Camille Claudel  oli eelmise sajandi üks andekamaid prantsuse kunstnikke, tunnustatud kujur ja graafik. Ta oli ka üks esimesi naiskunstnikke, kes sel ajal nii kaugele jõudis. Tema ande avastaja ja protežee oli Auguste Rodin, kes, nagu see sageli juhtub, purustas selle, mille ise lõi. Neid sidus aastatepikkune kirglik suhe, kus tööd, armastust ja sõprust oli võimatu eristada. Rodin aga oli abielus ja lahutada ta ei kavatsenud… Pärast suhte purunemist hakkas Camille kannatama klaustrofoobiliste hoogude all, kus talle viirastus, et Rodin tahab teda ka kui kunstnikku kadedusest hävitada. Tõsi aga on see, et surivoodil kutsus Rodin enda juurde mitte ametlikku naist, vaid Camille’i, kes sellest aga iialgi teada ei saanud, sest oli selle aja peale lukustatud oma venna, prantsuse diplomaadi Paul Claudeli poolt vaimuhaiglasse. Siit algab meie filmilugu… See on sisuliselt ühe inimese soolo, kus režissöör Bruno Dumont  on teinud õiged valikud: filmida originaalkeskkonnas, kasutada taustarollides amatöörnäitejaid jne. Kõik kokku aitas oma ehedas külmuses ja kalgis kõleduses veelgi reljeefsemalt välja tuua Camille Claudeli kannatusi ja Juliette Binoche’i erakordset mängu. (Tiina Lokk)

Filmi kohta Pöffi kodulehel.

1988. aastal tegi ohtralt auhindu võitnud filmi Camille Claudelist  Bruno Nuytten, nimiosas oli Isabelle Adjani ja August Rodini kehastas Gerard Depardieu.

Raamatukogust saab lugeda Barbara Krause raamatut “Camille Claudel –  elu kivis”.

Kaja Kleimann

“Mehed, kes jõllitavad kitsesid” laupäeval, 30. novembril kell 23.30 Kanal 2-s

Filmi  reitinguks imdb.com-is on mõõdukas 6,2 palli, aga minu meelest oli see üpris lõbus film. Ja näitlejad on muidugi suurepärased!

Ajakirjanik Bob Wilton (Ewan Mcgregor) on järgmise suure uudisloo jahil, kui kohtab Lyn Cassadyt (George Clooney), kes väidab end kuuluvat USA armee eksperimentaalüksusesse. Cassady jutu järgi suudab erakordsete psüühiliste võimetega Sõdalasmunkade leegion lugeda vastase mõtteid, liikuda läbi seinte ning tappa isegi kitse pelga jõllitusega. Programmile aluse pannud Bill Django (Jeff Bridges) on aga kadunud ja Cassidy ülesandeks on ta leida. Vastse tuttava laestvõetud jutud äratavad Bobis huvi ning ta otsustab hetkeajel Cassidy otsingus kaasa lüüa…

Jon Ronsoni samanimeline raamat   ilmus eesti keeles 2010. aastal ja seda pole raamatukogus sugugi iga päev riiulist võtta. Kuna raamat on dokumentaalromaan, ei pruugi see olla sama lõbus, küll aga on see allikas inimeste jaburuse üle mõtisklemiseks. Ja kõheduse tundmiseks.

Raamatu tutvustusest: Kas sõjaväelastes võib tõepoolest olla nii üüratutes kogustes loovat hullust? Briti ajakirjanik Jon Ronson asub asja uurima. Tema järjekindlus annab tulemusi ja vihjete sasipundar hakkab hargnema… Käesolev, dokumentidel ja intervjuudel põhinev raamat valgustab militarismi ja esoteerika kummalist sümbioosi üsna põhjalikult…

Raamatuarvustus Sakalas.

Raamatuarvustus EPL-s.

Kaja Kleimann

“Teisik” laupäeval, 30. novembril kell 21.30 Cinamonis

Filmil on eesti- ja venekeelsed subtiitrid.

Pärast armsalt intrigeerivat ja sürreaalset debüütfilmi    naaseb Richard Ayoade – paljudele tuntud kui Moss Suurbritannia komöödiaseriaalist „IT-osakond” – Dostojevski romaani rabava adaptsiooniga .

Ayoade tegutseb Terry Gilliami jt vaimus, vaadeldes olemist kui sellist eksistentsiaalselt neo-noir-stiilis. Jesse Eisenberg mängib Simonit, häbelikku meest, kes on lootusetult armunud töökaaslasesse Hannah’sse, aga ei suuda midagi ette võtta. Siis saabub teine mees – Simoni täpne koopia, kel on lisaks oskus karjääri teha ning Hannah tähelepanu võita. Tasapisi ajab see Simoni hulluks, sest teisik võtab endale kõik, millest ta hoolib. Vahetades romaani Vene olustiku 1950. aastate värvinguga Ameerika vastu, pakub film visuaalset naudingut, mis on üheaegselt nii luupainajalikult hall kui ka piiritult paeluv. Tegu on bürokraatiamaailmaga, lõputu kontoriruumi ja pimedusega, aga kuigi film on tihti sünge ja halba ette kuulutav, on seal ka inimlikkust ja lootusetunnet. Eisenberg on (kahekordselt) kütkestav peategelane ja Mia Wasikowska samaväärselt võluv ja veetlev ta ihalduse objekti Hannah’na. Sarnanedes Eesti filmiga „Idioot”, on „Teisik” kaval Dostojevski käsitlus, mis kajastab kirjaniku põhiteemasid kinolinal, olles võrdväärselt häiriv ja paeluv. (Laurence Boyce)

Filmist rohkem PÖFFi kodulehel.

Londoni festivalil filmi vaadanu pettumus on sõnastatud nii:  “Dostojevski “Teisik”, millel Richard Ayoade teine mängufilm põhineb, räägib samalaadsest skisofreenilisest dualismist, mida kujutavad Jekyll ja Hyde või Tyler Durden ja… noh, see teine tüüp. Filmis on Dostoka jutustuse tegevus paigutatud Brazili-laadsesse bürokraatlikku düstoopiasse. Siin on visuaalset stiili ja Mia Wasikowska, aga linateos tervikuna on lihtsalt tüütu ja tarbetu kunstipunnitus, mille sünnipõhjused jäävad pehmelt öeldes arusaamatuks. Kahju, Ayoade debüütlavastus “Submarine” oli ju täitsa lootustandev noortekas. ”

Blogija arvamuse kiuste nomineeriti film Londoni festivalil parima filmi kategoorias ja Tokio rahvusvahelise filmifesivali Grand Prix’le.

Raamatu leiate mõistagi raamatukogust!

Oma silm on kuningas!

Kaja Kleimann

“Paradjanov” reedel, 29. novembril kell 19 Cinamonis

Filmil on eesti- ja ingliskeelsed subtiitrid.

Sergei Paradjanov oli 20. saj filmi suurkujusid, tema filmid „Unustatud esivanemate varjud” ja „Granaatõuna värv” muutusid toonases NSV Liidus legendideks ja mõjutasid paljusid filmitegijaid mitte ainult idas. Paradjanovi üks suuremaid sõpru oli näiteks P. P. Pasolini. 1924. a Gruusias armeenia perekonnas sündinud ja põhiliselt Ukrainas filme teinud, evis ta hämmastavat võimet tunnetada sügavuti kõiki kolme rahvust, kelle keskel ta elas. Paradjanov oli poeet ja väga andekas kunstnik, kelle filmid mõjusid kui poeesia, kus filmilindile olid püütud sügavalt rahvuslikud kujundid. Eraelus aga oli ta ekstsentrik ja sattus õige kiiresti vastuollu võimudega, kes pidasid paremaks ta isoleerida aastateks vanglasse, kus ta aga leiutas uued väljendusvahendid. Tema mosaiigid, kübarad, kostüümid, maalid on hunnitud ja kaunistavad tema majamuuseume nii Jerevanis, Thbilisis kui ka Kiievis. (Tiina Lokk)

Filmi režissöör Serge Avedikian  kehastab ühtlasi ka nimitegelast. Filmi kohta lähemalt PÖFFi kodulehelt.   

Venekeelse raamatu Sergei Paradjanovi kohta saab TÜ raamatukogust.

Kaja Kleimann

“Tõprad” esmaspäeval, 25. novembril kell 17 Ekraan 2-s

Film on prantsuse keeles, ingliskeelsete subtiitritega.

Tänapäeva ühe huvitavama ja eristuvama käekirjaga ning püsivalt läbi aastate suurematel filmifestivalidel nomineeritud režissööri  Claire Denis’  värskeim film, mis esilinastus mais Cannes’i festivalil, toob vaatajate ette  räpase loo, mille keskmes on Marco, keskealine heas vormis laevakapten, kes peab ootamatult jätma oma töö ning sõitma tagasi koju oma õe Sandra juurde, kellest ta on senimaani püüdnud eemale hoida. Sandra elu on ootamatult sattunud järsu langusega allakäigutrepile: tema mees sooritas enesetapu ning tütar on pärast seksuaalvahekordi sattunud haiglasse. Selle kõige taga näeb Sandra mõjuvõimsa ja nurjatu ärimehe Edouard Laporte’i kätt, kellega samasse kortermajja Marco nüüd elama asub… Saanud inspiratsiooni Jaapani režissööri Akira Kurosawa 1950.–1960. aastate filmidest ning William Faulkneri romaanist „Pühamu” (Sanctuary), on Claire Denis’ loonud rikutud eludest võimsa ja segadusttekitava linateose, mis päris kindlasti kedagi külmaks ei jäta. Kõige vähem neid, kes eelistavad pehmemaid filme. (Timo Treit)

Film on tõeliselt masendav, kirjutab üks arvustaja imdb.com-s,  kus praegu alles umbes 300 inimest filmi on hinnanud – film on Euroopast ja väga uus. Pöffi leheküljelt saab täpsemaid andmeid.

William Faulkneri “Sanctuary” on olemas nii Tartu Linnaraamatukogus  kui ka TÜ Raamatukogus.

Kaja Kleimann

“Kaustik” neljapäeval, 21. novembril kell 22.30 Cinamonis

Pöff on juba nädalajagu kohal olnud ja filmivalik on kirju. Minus tekitas uudishimu Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Austria ühisfilm “Kaustik”, mille režissöör on János Szász ja mis on aluseks on Agota Kristofi raamatu “Kaustik.Katsumus. Kolmas vale”, mida mäletan sünge, painava, üllatava ja hea lugemisena, esimene osa.

Raamatukohta on kirjutanud Lille ulv oma blogis, Rein Saluri Sirbis, Oskar Tanner Õhtulehes, Tiina Aug Eesti Ekspressis.

Tiina Sulg

“Stalingrad” laupäeval, 23. novembril kell 23.30 Kanal2-s

1993. aastal Saksamaal valminud film on siiamaani (ehk siis 20 aastat hiljem) ikka veel üks vapustavamaid ja grandioossemaid kujundeid inimlikkusest ning kõigest, mis sellega kaasneb. Kui sinus on kübekestki empaatiat, siis paneb see linateos sind nutma, südame verest tilkuma, pettuma, leppimatusest appi karjuma, käsi murdma (nagu teevad seda 19. sajandi romantilised kangelannad kriisihetkedel) ja jälle nutma.

Joseph Vilsmaieri lavastatud filmis teevad Oscari väärilist näitlejatööd Dominique Horwitz, Thomas Kretschmann ja näiteks meie seast kahjuks lahkunud Dana Vávrová. Tegevus leiab aset Stalingradi lahingus samanimelise suure linna vallutamisel 2. ilmasõja ajal. Vaatenurk on nihutatud tavapärase võitjate propageerimise asemel Saksmaa sõduritele ning nende katsumustele krõbepakaselisel (sest krõbekülm oleks selle ilmastiku absoluutne alahindamine) Venemaal.

“Stalingrad” on üks väheseid filme, mis on mind hingepõhjani puudutanud, ning midagi minu sees igavesti muutnud. Tavaliselt mõjuvad mulle nii üksnes raamatud. “Stalingrad” tegi minust patsifisti ja zen-meistri! See viimane on küll lausvale, aga ma üks päev tahaksin ikkagi olla vana rahu ise.

Stalingradi kohta leiab erinevaid kirjutisi ja tõlgendusi ka meie asutuse riiulitelt. Filmi on kohta lisalugemist IMDb-st.

Liis Pallon

“Lahvatab leek” Cinamonis alates 22. novembrist

Märtsis kinodesse jõudnud “Näljamängude” järg on lõpuks kohal. Tegemist on Suzanne Collinsi samanimelisel triloogial põhineva ekraniseeringuga, millest on vaimustunud nii noored kui vanad.

Francis Lawrence’i lavastatud ning Jennifer Lawrence’i (Katniss), Josh Hutchersoni (Peeta) ja Liam Hemsworthi (Gale) mängitud linateos sobiks praegusesse poliitilisse olukorda nagu Converse’i ketsid minu jalga – ehk siis imehästi. Esimesed Näljamängud on peetud ning Katnissist on saanud vabaduse sümbol. Riigis leiavad aset ülestõusud, inimeste peades roomavad mässumõtted, ja suurtel bossidel tuleb idee, kuidas rahvas taas oma kontrolli alla saada – korraldada tuleb uued Näljamängud, kus osaleksid kõikide eelmiste mängude võitjad.

Kui lugeda Collinsit või vaadata neid filme, ei saa jääda märkamata need imepärased paralleelid meie endi tegelikkusega – kuidas (võimu)ladvik on kaugenenud tavainimestest ning elab oma kaitsva mulli sees, kuidas usinad töömesilased peavad aina raskemates ja raskemates tingimustes ellu jääma, kuidas eneseimetlus võtab aiva naeruväärsemaid vorme, ning kuidas ohu korral võib valitsev jõud saata rahva kraesse absurdseid karistusi.

Collinsi triloogiat saab laenutada meie raamatukogust mitmes keeles. Lisalugemist inglise keeles leiate filmi kohta IMDb-st  ja romaani kohta Vikipeediast.

Liis Pallon

“Jutud väikestele lastele” laupäeval, 16. oktoobril kell 18:10 ja pühapäeval, 17. oktoobril kell 10:00 ETV 2-s

Rudyard Kipling (1865—1936) on kirjutanud mitmeid jutte loomadest, ehk kõige paremini teatakse teda Mowgli-lugude järgi (mis koondatud “Džungliraamatusse” ja valik neist “Mowglisse” ). Kiplingi sünnimaa on India ning india päritolu kumab tugevalt ka tema juttudest läbi, kui ta kirjutab sealsest loodusest või elanikest. “Jutte väikestele lastele” sialdab toredaid ja lastepäraseid lugusid paljudest isesugustest loomadest. Näiteks jutustatakse sellest, kuidas elevant endale nii pika nina sai, mis elukad on armadillid ning kuidas siilil ja kilpkonnal õnnestus ärasöömisest pääseda, samuti  lahendatakse kasside isepäise loomuse saladus ja vastuse saab küsimus, mis koerad kasse taga ajavad. Väiksem valik neist juttudest on raamatus “Jutte lastele” . Raamatutegelastest on tehtud multifilm, mida laupäeviti televisiooni kaudu näha võib.

Triin Põldver

“Minu nädal Marilyn Monroe´ga” laupäeval, 16. novembril kell 23:05 Kanal 2-s

Filmi pealkiri “Minu nädal Marilyn Monroe´ga” avab juba ise küllalt ilmekalt filmi sisu—et portreteeritavaks on 20. sajandi üks säravamaid filmitähti Marilyn Monroe ja et vaatajad saavad kaasa elada nädalale tema elust. Selle tõsielulise tagapõhjaga filmi aluseks on Colin Clarki kirjutatud autobiograafiad”Minu nädal koos Marilyniga” ja “Prints, tantsijanna ja mina”. Kui 1956. aastal hakati tegema filmi “Prints ja tantsijanna “, ristusid üksteisega oma aja ühe suurima näitleja sir Laurence Olivier`, säravaima filmitähe Marilyn Monroe ja siis veel algaja filmitegija Colin Clarki elud. Marilyni ja Olivier` koostöö osutus keerukaks ning Marilyn põgenes kuhjunud pingete ja kära eest eemale; film jutustabki sellest ühest nädalast, mil Colin Clark Marilyni tema Inglismaal võtetel viibimise ajal saatis, kuidas nad selle ühise seikluse käigus teineteist tundma õppisid ja lähedaseks muutusid.

Eestis linastus film 2012. aastal, kui suurelt ekraanilt film vaatamata jäi, võib nüüd koduse filmiõhtu teha. Auhindu on filmile jagatud ka, Marilyn Monroe`d kehastanud Michelle Williams võitis rolli eest parima naispeaosa Kuldgloobuse ning nomineeriti Oscarile, teise Oscari nominatsiooni teenis film parima kõrvalosa eest (Kenneth Branagh sir Laurence Olivier` rollis).

Colin Clarki kirjutatud autobiograafilisi päevikuid raamatukogus ei leidu, kuid Marilyn Monroe isiku, elu ja fenomeni kohta on raamatuid päris mitmeid, näiteks: “Marilyn Monroe salajane elu”, “Marilyn Monroe ja Arthur Miller: lähivõte”, “Marilyn: viimane võte”, “Marilyn: elada ja surra armastusest”, “Tass kohvi Marilyniga”,  “Fragmendid: luuletused, isiklikud märkmed,  kirjad”.

Interneti avarustes on Marilyn Monroe kohta pilte ja jutte muidugi palju, tema vastuoluline isiksus äratab jätkuvalt huvi ja kuigi tema surmast on üle 50 aasta möödas, mäletatakse teda endiselt elavalt. Mõned kajastused:

http://www.ohtuleht.ee/198900

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/marilyn-monroe-kordamiskusimuste-spikker-unustajatele.d?id=64773868

http://menu.err.ee/uudised/elu/504d9057-ca38-4be1-94ab-2e8614079e2e

Triin Põldver

“Ronk” reedel, 15. novembril kell 23:30 Kanal 2-s

Filmi pealkiri viitab Edgar Allan Poe poeemile “Ronk” (sisaldub kogumikus “Poeem “Ronk” ja teised luuletused” ), süžee aga poeemi ainesega ei piirdu, vaid põnevusfilmile omaselt toimub mitu kohutavat mõrva ning lugu püsib pingeline kogu aeg, kuni mõrvajuhtumid suudetakse lahendada, sest ohus on peategelaste elud. Nimelt toimuvad Baltimore`is mõrvad, mis justkui matkivad Poe teoseid. Poe (John Cusack) satub kohaliku politsei kahtluse alla ning selleks, et oma süütust tõestada ja pruut Emily (Alice Eve) päästa, asub ta koos detektiiv Fieldsiga (Luke Evans) neid juhtumeid uurima. Film on küllaltki värske (esilinastus 2012. aastal), kuid Edgar Allan Poe vastava poeemi ainelisi filme on tehtud ennegi, varasemad versioonid pärinevad 1935. ja 1963. aastast. Andmeid filmi kohta leiab imdb.com`ist.

Luuletustest enamgi on Edgar Allan Poe (1809—1849) tuntud oma õudus- ja kriminaaljuttude ja novellide poolest, teda peetakse koguni detektiivijutu žanri loojaks. Temalt pärineb mudel, mis järgneva, 20. sajandi jooksul ülipopulaarseks muutus ja endiselt populaarne on, nimelt, kuidas detektiiv mõrvajuhtumi intellektuaalsel teel järk-järgult lahendab. Poe loomingut saab laenutada linnaraamatukogust.

Triin Põldver

“Konnanägu Freddy” ETV2-s laupäeval, 9. nov. kell 17.00 ja pühapäeval, 10. nov. kell 9.00

Tuntud lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi lastelugude ainetel valminud Taani kogupere animaseiklus Viktorist, kel õnnestub oma sõprade abiga üle kavaldada linna ülbikust kiusupunn Freddy ning seda õige leidlikul ja ootamatul moel.

See, et oled väike, ei tähenda sugugi, et su mured oleksid pisikesed. 10-aastane Viktor peab navigeerima kohati tobedana tunduvas täiskasvanute maailmas ning tulema toime ka linna ülbikust kiusaja Konnanägu Freddyga. Kuuldes, et unisesse väikelinna saabub rändtsirkus, põleb Viktor soovist osaleda etenduses oma andeka krantsi Vorstikesega. Kahjuks on aga Freddyl omad plaanid ja need ähvardavad Viktori unistuse nurjata. “Konnanägu Freddy” on lugu sellest, kuidas väike võib olla suur. Samuti annab film targa õppetunni neile, kel komme teisi kiusata.

Kõige tähtsam sõnum on aga see, et julgus, nutikus ja suur sõprus aitavad ületada kõik raskused. Ja need teadmised kuluvad ära nii väikestele vaatajatele kui ka meeldetuletamiseks suurematele inimestele.

Ole Lund Kirkegaardi lustakatest raamatutest on eesti laste hulgas kõige tuntum kindlasti “Kummi-Tarzan ja teised”. Lisaks on eesti keeles ilmunud “Albert”, “On üks ninasarvik Otto” ja “Väike Virgilius”.

Need raamatud on kõik saadaval ka meie raamatukogus ja sobivad lustlikuks vahepalaks ka täiskasvanutele, kellele praeguseks aastajaks juba nagunii kaamos ligi hiilib.

Anu Amor-Narits

“Thor: Pimeduse maailm” Ekraanis ja Cinamonis

Pole just minu lemmikžanr, aga kahtlemata on suur hulk inimesi, keda sellised legendidest pärit tegelastega fantaasiad vaimustavad. Muistsed legendid oma vaprate kangelastega on läbi aegade loovinimesi inspireerinud ja loomulikult on see kullaauk ka kaasaegsetele filmiloojatele.

Suures seiklusfilmis “Thor: Pimeduse maailm” jätkuvad filmi “Tasujad” tegevus, kus Thor (Chris Hemsworth) võitleb selle nimel, et päästa Maa ja üheksa kuningriiki varjude seas peitva vaenlase käest, kes on vanem kui meie universum. Iidne rass, mida juhib kättemaksuhimuline Malekith (Christopher Eccleston), soovib paisata kogu maailmaruumi otsatusse pimedusse. Olles vastamisi vaenlasega, kes on liiga tugev isegi Odini ja Asgardi jaoks, peab Thor asuma elu kõige ohtuderikkamale teekonna päästmise nimel loobuma kõigest.

Osades Chris Hemsworth (“Thor”), Natalie Portman (“Must luik”), Tom Hiddleston (“Tasujad”). Stellan Skarsgard (“Lohetätoveeringuga tüdruk”), Idris Elba (“Prometheus”), Christopher Eccleston (“28 päeva hiljem”), Adewale Akinnuoye-Agbaje (“Oz”), Kat Dennings (“Kiirabihaigla”), Ray Stevenson (“G. I. Joe:Kättemaks”), Zachary Levi (“Chuck”), Tadanobu Asano (“Zatoichi”), Jaimie Alexander (“Viimane võitlus”), Rene Russo (“Thomas Crowni afäär”) ja Anthony Hopkins (“Hitchcock”) peajumal Odini rollis. Lavastajaks on Alan Taylor (“Troonide mäng”).

Arvamust filmi kohta saab lugeda blogist Nähtud ja Nägemata ning Mart Rauni filmiblogist. Filmiinfo IMBd-st.

Raamatuid erinevatest müütidest-legendidest on meie raamatukogus päris hulga. Lisalugemiseks selle teema juurde sobivad hästi ka erinevad viikingite elu kajastavad teosed. Konkreetse filmi puhul on lähtepunktiks Põhjala mütoloogia koomiksiversioon.

Anu Amor-Narits