“Mu nimi on Khan” laupäeval, 8. veebruaril kell 23.55 TV3-s

Film ei ole valminud raamatu põhjal, aga tutvustus on huviäratav, film ise on mitmete auhindadega pärjatud –  ja tundus põnev soovitada vahelduseks India filmi, kus laulud kõlavad ainult taustaks, tantsimise kohta aga ei lugenud ma üldse midagi välja. Filmi hinne imdb.com-is on kõrge, 7.8 palli.

Filmi sisust:  Rizwan Khan on Aspergeri sündroomi käes  kannatav Mumbaist pärit moslem, kes abiellub San Franciscos hindust üksikema Mandiraga. Pärast 11. septembri rünnakuid arreteeritakse Khan lennujaamas, sest oma puude tõttu jätab ta endast kahtlase mulje. Vahistamise järel kohtub mees terapeut Radhaga, kes üritab talle toeks olla. Viimaks otsustab Khan asuda suurele teekonnale, et kohtuda USA presidendi Barack Obamaga, et enda nimi puhtaks pesta.

Juurde lugeda sobib näiteks Daniel Tammeti  memuaare “Sündinud sinisel päeval”, Mark Haddoni jutustust “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” ning Gunilla Gerlandi raamatut “Päris inimene”.

Kaja Kleimann

“Vivaldi” reedel, 7. veebruaril kell 15.30 ja laupäeval, 8. veebruaril kell 13.35 ETV2-s

Itaalia heliloojat ja viiulivirtuoosi Antonio Lucio Vivaldit,  keda tänu katoliku preestri seisusele ning silmatorkavalt punastele juustele hüüti ka Punaseks Preestriks, võib kahtlemata nimetada 18. sajandi superstaariks. Vivaldi tutvusringkonda kuulusid nii Prantsuse kuningas Louis XV kui ka Rooma paavst Innocentius XIII. Ta reisis palju ja tema kuulsus levis peagi üle kodumaa piiride.

Filmi alguses saab Vivaldi teada, et merel on hukkunud tema esimene armastus Laura ja nende 1-aastane poeg Antonio. Kaotusvalu maha surudes alustab Vivaldi metsiku intensiivsusega tööd, mis viib ta 1720. aastal tagasi sünnilinna Veneetsiasse. Seal kohtub ta oma teise suure armastusega, ooperiprimadonnaks pürgiva laulja Anna Giroga – naisega, kellele Vivaldi kirjutas enamuse oma oopereist ja kes viibis mehe kõrval kuni tema surmani 1741. aastal.

Filmi režissöör, stsenarist ja produtsent on Liana Marabini, kes on teinud vaatajate poolt hinnatud dokumentaalfilmid ka 16. saj paavsti Pius V kokast, keda kutsuti “Michelangeloks köögis”, John Henry Newmanist   ja tema mõjust viktoriaanlikule Inglismaale ning kaasaegse geneetika isast Gregor Mendelist.  Filmist kirjutatakse pikemalt siin.

Kõigile võib soovitada kuulamiseks Vivaldi helitöid, mida raamatukogus on palju; raamatusoovitus on seekord mulle isiklikult tundmatu teos – Barbara Quicki raamat “Vivaldi neitsid”  . Arvustuste põhjal saab järeldada, et see on ikka rohkem naistekas, mitte  mingi suurromaan, kuid esile on tõstetud autori põhjalikku uurimistööd barokiajastu, muusika  ja Veneetsia linna tundmaõppimiseks selle kõrghetkedel –  autor õppis isegi itaalia keele ära, et arhiivides töötada.

Kaja Kleimann

„Pimedus“ pühapäeval, 2. veebruaril kell 21 Kanal 11-s

Ma ei mäleta aega ega kohta, kus ma seda filmi esmakordselt nägin, aga ma mäletan tunnet. See tunne oli segu eksistentsiaalsest karjest põhjatusse sügavikku ja vaikivast resigneerumisest inimlikule ekslikkusele. See puudutas mingisugust alateadvuse all asuvat pimedamast pimedamat hirmu. Äratas selle ellu. Ja siis jälle vaigistas.

2008. aastal linastunud Fernando Meirelles’i „Pimedus“ on kohutav ja vaimustav üheaegselt. Ühel päeval jäävad mõned inimesed äkitselt pimedaks ning nad suletakse vanglasse koos nägijaga. Selles väikeses ühiskonna siseses ühiskonnas hakkab toimuma kõikmõeldav ja enamgi veel. Seal saab näha inimeste vaheliste suhete nõrgemaid ja tugevamaid külgi, sugude vahelist võitlust, õiglust ja õiglusetust, truudust ja petmist, oodatut ja ootamatut. Filmis mängivad olulisi rolle Julianne Moore, Mark Ruffalo, Sandra Oh ja Danny Glover.

Enne filmi oli aga raamat. Nobeli laureaadi José Saramago 1995. aastal avaldatud „Pimedus“ on ebatavaline teos, kus autor arutleb kommunismi üle, olles ise oma poliitiliste vaadete tõttu tihti kritiseeritud. Autoril on oskus näha nii inimlikku rumalust kui ka tarkust.

Filmi kohta leiab lisalugemist IMDBst.

Liis Pallon

„Inglid ja deemonid“ teisipäeval, 28. jaanuaril kell 21.30 Kanal 2-s

Üks sõbranna ütles mulle kunagi, kui olin huvi tundnud tema äärmusliku filmivaliku üle, et tema vaatab igasuguseid filme, sest muidu ei oskaks ta eristada head halvast, väärtuslikku väärtusetusest, mokapärast mõrumaitselisest. Ajapikku olen ma hakanud nägema selle põhimõtte mõistlikkust ja kasulikku mõju vaimu arengule. Seetõttu valisin nädalat alustama ühe kassikullase linastuse.

2000. aastal ilmunud Dan Browni raamat „Inglid ja deemonid“ on järg kuulsale „Da Vinci koodile“. Mõlemast on kaamerate ja kuulsate näitlejatega kokku mängitud kaks silmarõõmustajat. 2009. aastal valminud filmis „Inglid ja deemonid“ mängib peaosa Tom Hanks, tema kõrval seisavad aga veel sellised näitlejad nagu Ayelet Zurer ja Ewan McGregor. Juhtub see, et maailm vajab päästmist kurjade salaühingute ja ahnete kirikutegelaste käest, ning selleks tulevad appi sümbolist (mitte-kirjanduslikus tähenduses) ja teadlane. Tegevus leiab aset imepärases Vatikanis, nii et kui näitlejad silma ei rõõmusta, siis teevad seda kindlasti vaated linnale.

Dan Browni romaanidest on raske kokkuvõted teha, sama lugu on tema tekstidel põhinevate kinofilmidega. Need on pilgeni täis igasuguseid vihjeid ja tegevusi ja saladusi ja sündmusi, et kui sa oled teksti või filmiga ühele poole saanud, siis alguses sa nagu ei mõistagi, mis just juhtus.

Kui on huvi Dan Browni vastu, siis loe siit , ja kui filmi, siis siit ja siit .

Liis Pallon

“Üksik mees” kolmapäeval, 22. jaanuaril kell 22.00 ETV2-s

“Üksik mees” (A Single Man, USA, 2009) valmis Christopher Isherwoodi romaani põhjal.

Cristopher Isherwood on inglise 1930-ndate aastate proosakirjanduse juhtkujuks ja tema looming tolleaegse briti proosa visiitkaardiks. Christopher Isherwood on öelnud: “Kirjanikuna ei ole ma kunagi huvitunud “homoseksuaalsualismist”, vaid eripärast, asjade vaatlemisest teistsuguse vaatenurga alt. Kui homoseksualism oleks norm, mind kui kirjanikku see enam ei huvitaks.”

Filmi tegevus toimub 1962. aastal Los Angeleses. George Falconer (Colin Firth) on USAs elav inglane, inglise keele professor, kelle kallim Jim (Matthew Goode) hukkus autoõnnetuses kaheksa kuud tagasi. George, kelle elu on väliselt laitmatu, on sisimas sügavas leinas ja mehe peas tiirlevad enesetapumõtted. Vaataja ees on päev, mil George on valmis oma eluga lõpparvet tegema, tema meenutused minevikust ja sündmused, episoodid olevikus, otsekui rõhutamaks mehe sisemist kulgemist, mõjuvad seejuures nagu sulam reaalsusest ning igatsusest. Abi ei paista kusagilt, ka kohtumine vana kallima Charliega (Julianne Moore) jääb vaid kahe üksiku inimese teineteiseleidmise katseks ja George kulgeb valitud lõpu poole otsekui transis. Ent saatusel on varuks hoopis omamoodi lahendus. 1962. aasta oli ühtlasi Kuuba raketikriisi aeg, see loob omakorda fooni ka seksuaalvähemuse teemale. Ühiskond on hirmul, George aga on valmis surema.

Režissöör Tom Ford on hinnatud moekunstnik, Cucci ja YSLi moemajade kunagine loominguline juht. “Üksik mees” on tema debüütfilm. Visuaalselt on see taies laitmatu, esteetiline pool kipub kohati teematki varjutama. Üksindus, seksuaalne sättumus ja ka puändina ilmuv saatuse küsimus saavad kohati ehk liigagi estetiseeritud, ent ajastupeegelduses ning detailides on Ford igati mõjus. Eraldi tasub siin esile tõsta Colin Firthi osatäitmist. Firth nomineeriti George´i rolli eest Oscarile ja võitis parima meesosatäitja auhinna BAFTA filmiauhindade jagamisel ja Veneetsia filmifestivalil.

Meie raamatukogust saate lugeda ingliskeelset teost.

Sirje Suun

Cristopher Isherwoodi pilt on pärit siit.

“Buck” laupäeval, 18. jaanuaril kell 19:45 ETV 2-s

Hobustega on inimestel läbi aegade lähedased ja mitmetasandilised suhted olnud — nad on olnud eluvajalik tööjõud talumajapidamistes, meelelahutus- ja võistlusloomad ning kindlasti ka sõbrad, kelle iseloomu tundma õpitakse, kellega suhelda saab. Nagu ikka, võib lähedus endas kätkeda ka kahjustavat mõju, üksteisele kanduvad üle nii head kui vead, kuid oma tegevuse-suhtumise mõju teisele, eriti loomale, sageli ei teadvustatagi. Mind ennast on hobusefilmid millegipärast alati köitnud, just need, mis avavad hobuse loomuse — et nad on suured ja tugevad, kuid ka tundlikud ning lähedase seotuse tõttu inimesega, peegeldavad hobused oma käitumisega inimeste suhtumist neisse, sageli ka inimeste endi hirme ja emotsioone. “Buck” on dokumentaalfilm Buck Brannamanist, hobuste tundjast, ravijast, treenerist. Buck Brannaman õppis hobuseid tundma lapsepõlves, nimelt oli tema isa vägivaldne ja Buck oli sageli sunnitud kodust põgenema, siis veetiski ta aega hobustega; karm lapsepõlv oli küll raske katsumus, kuid sealt saadud kogemused andsid talle hobuste mõistmise võime, arusaama, et halvasti koheldud looma hirmud ja vaen on sarnane halvasti koheldud inimese reaktsioonidega.

Hobuste tundja Buck Brannamani isik ja tema võimed olid inspiratsiooniks ka Nicholas Evansi kirjutatud raamatule “Hobulausuja” ning Robert Redfordi lavastatud samanimelisele filmile. Õnnetuse läbi teinud hobuse looga on kokku põimitud armastuslugu, filmis on ka väga ilusad kaadrid Põhja-Ameerika avaratest-kargetest maastikest. Grace`i rollis, kes oma hobusega ratsutades õnnetusse satub, võib näha nüüdseks filmimaailmas kuulsust kogunud Scarlett Johanssoni, kes seda osa kehastades oli vaid 14-aastane. Teistes põhirollides on Robert Redford, Kristin Scott Thomas ja Sam Neill. Filmi DVD-d saab laenutada linnaraamatukogust.

Triin Põldver

“Chateaubriand” reedel, 17. jaanuaril kell 21:40 ETV-s

“Chateaubriand” on biograafiline film prantsuse ühest varaseimast romantilisest kirjanikust François René de Chateaubriand`ist (1768—1848). Kirjaniku enese elu oli igati vastavuses romantistlikule ideoloogiale omase ettekujutusega, milline üks terviklik isik ja tema elukäik olema peavad;  samuti juhtus tema eluaeg ühiskonna tasandil suurte pöörete ja muutuste ajale, toimusid ju sel perioodil nii revolutsioonisündmused kui Napoleoni vallutussõjad, mis teda ka isiklikult puudutasid ning maailmavaadet ja hoiakuid kujundasid. Film jutustabki Chateaubriand`i värvirohkest elukäigust, alates nooruseast suguvõsa lossis Põhja-Prantsusmaal, siis kuninga õukonda pääsemisest, tema rännakust Ameerikasse ja teistest reisidest ning kirjanikuks kujunemisest; samuti viis elu teda kokku selliste ajaloo suurkujudega nagu Washington, Robespierre, Napoleon, Louis XVIII.

Tema loomingust on eestikeelsena saadaval lühiromaanid “Atala”, “René” ja “Viimase Abenserraadži seiklused”.

Triin Põldver

“Aeg tappa” reedel, 17. jaanuaril kell 01:00 TV 3-s

“Aeg on antud tappa” on John Grishami esimene  ja ühtlasi tema kõige isiklikum romaan (ilmus 1989. aastal) ; inspiratsiooni selle kirjutamiseks sai ta elust enesest, nimelt töötades advokaadina juhtus ta kuulma 12-aastase tüdruku tunnistust, keda oli vägistatud. Romaanis on vägivallaohvriks 10-aastane mustanahaline tüdruk, tema isa tulistab kurjategijad surnuks ning satub kui tapja kohtu alla; jällegi tõstatub siin teravalt rassismi teema—vägivald on suunatud mustanahaliste vastu, lisaks tekib küsimus, kui erapooletu ja õiglane on sellise juhtumi puhul kohtuotsus.

Film valmis seitse aastat hiljem ning nii palju, kui jõudsin arvustustele pilku peale heita, on kriitikud filmile küllaltki tunnustava hinnangu andnud. Filmi tegemise protsessi oli kaasatud ka John Grisham, kes seisis selle eest, et ekraniseering jääks romaanilähedaseks, et olulisemad rõhuasetused säiliksid. Nii näiteks viivitas Grisham filmitegemisõiguste maha müümisega, kuni sai ise nimetada näitleja mustanahalise tüdruku isa kaitsva advokaadi Jake Brigance`i rolli (Matthew McConaughey). Kindlasti on filmi üheks plussiks tasemel näitlejaskond: lisaks eelpool nimetatule Samuel L. Jackson, Kevin Spacey, Sandra Bullock jt.

Mõned filmiarvustused (inglise keelsed):

http://www.rogerebert.com/reviews/a-time-to-kill-1996

http://www.reelviews.net/movies/t/time_kill.html

http://www.rollingstone.com/movies/reviews/a-time-to-kill-19960101

Triin Põldver

“Kääbik: Smaugi laastatud maa” Cinamonis

See film ei vaja pikemat sissejuhatust, Kaja Kleimann on esimeset filmist siin blogis juba kirjutanud, aga põhjalikumaid filmimuljeid esimesest osast veel: Hendrik Alla “«Kääbik»: ma kõndisin Keskmaal” Postimehes, Pronto “Film: “Kääbik”” blogis Discordia: Pronto, Tuul “Muljetame. Kääbik.” Hirvelossi blogis, Päikesejänku “Ekskurss filmilinale: Pii elu ja Kääbik” blogis Päikesejänku ja sada raamatut, Mart Raun “The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)” blogis Ma armastan filme, Margus Haav “48 kääbikut sekundis” Sakalas, Joonas “Kääbik: ootamatu teekond / The Hobbit: An Unexpected Journey” blogis Pisut filmijuttu, Xipe “The Hobbit: An Unexpected Journey” Filmiblogis, Diana “Kääbik: Ootamatu teekond” Nähtud ja nägemata blogis, Tarvi “Kääbik: Ootamatu teekond” Mine Kinno! blogis.

Triloogia teisest osast on juba jõudnud kirjutada Tarvi “Kääbik: Smaugi laastatud maa – rohkem sisu ei teeks paha” Mine Kinno! (või vähemalt kuhugi sinnapoole) blogis, Diana “Kääbik: Smaugi laastatud maa” Nähtud ja nägemata blogis, Raiko Puust “The Hobbit: The Desolation of Smaug (2013) – ülipikk ja üliaeglane venitamine kuubis…” blogis Armastades filmikunsti, Malcolm “The Hobbit: The Desolation of Smaug” oma filmiblogis, Tristan Priimägi “Kääbik: Smaugi laastatud maa” Eesti Ekspressis, Diana Ostrat “Kääbik: Smaugi laastatud maa” ulmeajakirjas Reaktor.

Rohkem raamatust kui filmist on juttu mr. Costello blogis postituses “J.R.R. Tolkien “Kääbik””, Eeva “Kääbik – John Ronald Reuel Tolkien” Raamatublogis, Jüri Talvet “Romaaniülikool: J. R. R. Tolkien “Kääbik”” Eesti Päevalehes ja muidugi Ulmekirjanduse Baasis.

Ivar kirjutab postituses “Kääbik” blogis Pikseldused hoopis filmiraamatust.

Filmilõiguks on katke 1977. a valminud “Kääbiku” multifilmist.

Tiina Sulg

“OP” teisipäeval, 7. jaanuaril kell 21.40 ETV-s

Teisipäeva õhtul on koguni kaks “OPi” järjest, kell 21.40 499. saade ja kell 22.00 pidulik 500. saade.

Tore, et kultuurimagasin nii kaua on vastu pidanud, kuigi pean märkima, et pärast seda, kui kirjandus saatest minema puksiti, ei ole ma seda enam eriti vaadanud, mis sest, et enne tundusid teisedki rubriigid huvitavad, ilma kirjanduseta on saade minu jaoks oma võlu kaotanud.

Lugemislauale võib võtta saatejuhtide Jim Ashilevi näidendeid “Portselansuits” ja “Nagu poisid vihma käes” või romaani “Ma olen elus olemise tunne”, Maria Lee luulekogusid “Äramõte” ja “Stereomeetria”, Karl Martin Sinijärve luulekogud “Kolmring”, “Vari ja viisnurk”, “Neli sada keelt”, “Towntown & 28”, “Artuart & 39”, “Krümitor 0671” ja “Sureliku muuga” või Jüri Pinoga kahasse kirjutatud suvelugu “Sigalahe suvi” või hoopis “Poissmehe kokaraamatut”, Ilmar Raagi filmide põhjal kirja saanud Aigi Vahingu “Eestlanna Pariisis” või Gerda Kordemetsa “Klass” või siis hoopis Piret Jõemäele ( Tanilov) ja tema rollile telelavastuses “Tuli sinu käes” mõeldes August Mälgu teosed.

Tiina Sulg

Marco Brauni “Op Art 2” on pärit www.op-art.co.uk/
Saatejuhtide pildid on pärit siit, siit,  siit, siit ja siit.

“Pettson, Findus ja mälukaotus” reedel, 3. jaanuaril kell 15.20 ETV2-s

Koolivaheaja puhul näidatakse lastele hulgaliselt filme, mille hulgast mitmed ka kirjandusega seotud. Seekordne parim leid on kahtlemata Petssoni ja Finduse lugude hulgast, seninähtud filmid on kõik olnud väga toredad ja raamatud oma sõbralike ja armastust täis lugude ning ülimalt detailirohkete piltidega on kõigi minu tuttavate laste kindlad lemmikud.

Sisu kohta telekavast: Masinasse sattunud liiv ja kohutav õnnetus juhivad vanamees Pettsoni ja tema kassi Finduse vastu uutele seiklustele. Kiviviskemasinaks ümber ehitatud vana ujumismasin põhjustab mälukaotuse ja hea nõu on kallis. Nappide pääsemistega lõppenud seikluste meenutamine näib olevat ainus võimalus, kuidas Pettsoni mälu tagasi tuua.

Kahe sümpaatse tegelase tutvumise lugu on praegu ka Vanemuise mängukavas.

Meie raamatukogust saate lugeda kokku üheksat Sven Nordqvisti raamatut Pettsoni ja Finduse elust.

On ka üks videokassett Pettsoni ja Finduse looga.

Kaja Kleimann