“Vene köök Pariisis” Cinamonis

Viimaseid päevi jookseb kinos “Vene köök Pariisis”. Filmi tutvustus: „Claude Monet” on ülipopulaarne prantsuse rahvusrestoran Moskvas, seepärast korraldatakse seal ka Venemaa ja Prantsusmaa riigipeade kohtumine. Närviline peakokk on üle maitsnud kõik pakutavad road ja on üpris kindel, et ei tee endale häbi. Restorani suurepärane personal püüab igati tema meele järgi olla. Paraku tabab neid fiasko ning restoran tuleb sulgeda. Restorani omanik Dmitri Nagiev (Venemaa kuulus näitleja ja saatejuht, kes mängib iseennast) ei heida meelt. Koos peakokaga otsustavad nad seekord avada restorani hoopis Pariisis. Armastuse ja gurmaanide linna võtavad nad ühes kogu teenindava personali, keda ootab ees suur, maitsev ja uskumatult lõbus töö. Prantslastele hakkab restoranis roogasid valmistama kokk Maksim, kes suudab igakord mingi supi kokku keerata, millele siis seksikas administraator Viktoria omakorda vürtsi lisab. Suvisest Pariisist, imelisest tööst ja maitsvatest roogadest võlutud restorani personal suudab olla meele järgi nii rafineeritud maitsega kinovaatajale kui toidugurmaanidele. Kui aga peene seltskonna jaoks valmistavad prantsuse roogasid venelased, siis ei maksa lootagi, et kõik läheb ladusalt.

Film ei ole küll raamatu põhjal, aga tundub, et hoogsust, rõõmu ja arutelusid hea toidu üle selles filmis jagub. Seega lugemiseks soovitaks juturaamatuid, kuhu on retsepte vahele pikitud või retseptiraamatuid, kuhu on juttu vahele pikitud. Valik on üsna lai: pigem naistekate hulka liigituvad Laura Esquieli “Nagu šokolaadi keeduvesi”, Marsha Mehrani “Granaatõunasupp”, Elizabeth Bardi “Lõunasöök Pariisis”, spioonika või ajaloolise kelmiromaani alla liigituv Johannes Mario Simmeli “See ei pruugi alati kaaviar olla”, jutukogumikest Jüri Tuuliku “Räim, pisike kena kala” ja Peep Pedmansoni “Maie ja Valduri kodune köök”, lasteraamatutest Kertu Sillaste “Pannkoogiraamat” ja luulekogudest Wimbergi “Eesti köökk”. Omaeluloolisi lugusid ja retsepte võib leida järgmistest raamatutest: Dion Hummer “Õgivad ja blogivad”, Vincent Schiavelli “Palju ilusaid asju”, Ruth Reichl “Küüslauk ja safiirid”, Lauren Shockey “Neli kööki”, Kersti Rea “Delirio amoroso”, Wend “Köögiorja päevaraamat”. Mis stiili alla kuulub Joseph Iannuzzi “Maffia kokaraamat”, annan teada siis, kui raamat läbi saab.

Tiina Sulg