Nälgivat kunstniku kuvandit on küllalt pilatud, kuid mina usun, et see on mingil määral taotluslik ja teatud inimtüüpide puhul isegi vajalik, et oleks võimalik oma annet täiel määral realiseerida. Sama kehtib ka mõningate ulmekirjanike ja poliitiliste režiimide puhul. Kui vennad Strugatskid oleksid sündinud ja elanud Rootsis, oleks nendest saanud suure tõenäosusega keskastmejuhid mõnes mööblitehases või sokivabrikus. Elamine ja kirjutamine totalitaarses ühiskonnas on olnud kõige olulisemaks teguriks Strugatskite loomingu mõistmisel.
1964. aastal avaldatud vendade Strugatskite ulmeromaanist „Raske on olla jumal“ on valminud kaks filmi (1989. ja 2013. aastal), millest viimane tuleb esitamisele ka PÖFFi raames. Venelase Aleksei Germani võigas linateos toob vaatajateni Strugatskite tekstide kõige sügavamad kihid – labasuse ja absurdsuse. Juba treilerit vaadates saab aru, et kinost väljuvad muutunud maailma tunnetuse ja psüühikaga inimesed. Strugatskid oskasid anda lootust, kuid veel paremini oskasid nad selle ära võtta. Ja German on sellest aru saanud ning väga oskuslikult püüdnud ka edasi anda.
Lugege juurde PÖFFi kodulehelt ja Wikipediast.
Raamatukogust võtke pimedateks õhtuteks kindlasti ka Strugatskite „Tagasitulek; Raske on olla jumal: fantastilised jutustused“.
Liis Pallon
[…] Pallon, L. „Raske on olla jumal“ kolmapäeval, 19. novembril kell 20.00 Elektriteatris // https://raamatukava.wordpress.com/2014/11/17/raske-on-olla-jumal-kolmapaeval-19-novembril-kell-10-el… […]