“Nullpunkt” Cinamonis ja Ekraanis

„Nullpunkt“ (Eesti 2014, režissöör Mihkel Ulk, Margus Karu samanimelise raamatu põhjal)

Teate ju küll, kui harv on juhus, et raamatu põhjal valminud film on parem kui raamat ise? „Nullpunkti“ puhul see minu arust täpselt nii ongi. Mitte et raamat oleks halb, esimene pool meeldis mulle täitsa hästi — seni, kuni kõik veel halvasti läks ja usutav tundus. Aga siis läks kõik nii äkki nii muinasjutuliseks, et polnud enam eriti usutav. Film aga on valdavas osas usutav ja loogiline; Märt Pius sobib peategelase Johannese rolli suurepäraselt, samuti teevad head rollid Johannese depressiivne ema (Epp Eespäev) ning Lasnamäe sõbrad Bert ja Esko (Henrik Kalmet ja Reimo Sagor). Kui raamatu tegevus toimub natuke pikema aja jooksul, siis filmis tuleb Johannes Noarootsi Gümnaasiumist kohe Tallinna Rootsi Gümnaasiumi 12. klassi, suveepisoodid on välja jäetud. Kui raamatus avaldub Johannese laulusõnade kirjutamise anne alles lõpu poole, siis filmis on see selge kohe alguses ning ka põhjus, miks ta uues koolis heidikuks muutub, on vaatajale varakult mõista antud.

Kuigi film on paljuski loogilisem kui raamat, on natuke kahju ainult sellest, et Johannese olulised sõprussuhted Kairi ja Šašaga on filmist välja jäänud — nendel oli siiski oluline roll Johannese nö august välja tulemisel. Huvitav on ka see, et filmis on Johannese Lasnamäe korter ja üldse kogu Lasnamäe hästi ära klanitud. See-eest on aga piisavalt sügis-ja talvekaamost, nagu eesti filmides ikka. Ka raamatu autor ise vilksatab ühes kergelt eneseiroonilises pisiepisoodis, kus teda wannabe kirjanikuks nimetatakse.

Kuigi noored on raske sihtgrupp, olen ma üpris kindel, et see film toob nad kinno. Lisaks saab sama lugu natuke pikemas vormis näha varsti ju ka teleseriaalina. Film pole liialt masendav ega veniv, nagu vahel eesti filmidega kipub juhtuma, ta pakub noortele olulist nö positiivset programmi, piisavalt actionit, natukene häid kilde ja samastumisvõimalust.

Annika Aas