“Võssotski. Aitäh, et olen elus!“ kolmapäeval, 28. jaanuaril kell 21.30 ja pühapäeval, 31. jaanuaril kell 23.15 ETV2-s

Eluloofilm. Filmi stsenaariumi on kirjutanud Valdimir Võssotski noorem poeg Nikita.

Poeet, näitleja ja bard Vladimir Võssotski  ei olnud lihtsalt halli stagneerunud aja särav ning isepäine kangelane. Julge ja mässumeelne geenius oli venelastele aastaid pooljumal.

Tegelikult oli ta väga hinnatud ka Eestis, kindlasti vähemalt üliõpilaste hulgas – teistest ma lihtsalt ei tea. Ma mäletan küll, kuidas me kuulasime kahisevaid lindistusi tema lauludega, lõpuks õnnestus hankida ka tema “Melodijas” välja antud heliplaat, mis mul siiamaani alles on. Laulude tõeliseks mõistmiseks on vaja osata vene keelt, aga mingi tunde saab kätte ka ilma.

Meie pole teda kunagi näinud teatrilaval, kuid ta mängis Taganka teatris üle 20 rolli, tema populaarsust teatrinäitlejana näitab kasvõi fakt, et tema surma tõttu ärajäänud “Hamleti” etendusele, kus Võssotskil oli nimiosa, ei müüdud tagasi ainsatki piletit. Austajad jätsid need endale mälestuseks. Filmidega on asi parem, ehkki tema rohkem kui 30 filmirollist on meie raamatukogust võimalik laenutada vaid seriaali “Kohtumispaika muuta ei saa”, kus ta kehastab karmi mõrvauurijat ning “Lugu sellest, kuidas tsaar Peeter moorlasele naise võttis”.

1987. aastal kuulutati ta postuumselt NSVL riikliku preemia laureaadiks. Praegu ilmuvad tema luulekogude kordustrükid kahe- ja neljaköiteliste valimikena, tema laule ja luulet saab kuulata heliplaatidelt ning kassettidelt. Üks meie päikesesüsteemi pisiplaneetidest (nr 2374) kannab nime Vladvõssotski.

Ei kujuta sugugi ette, mida see film võiks tähendada noortele teemasse pühendamatutele, aga minu eakaaslastele on see kindel nostalgialaks. Ilmselt ei ole ta noortele ka päris tundmatu, oma suureks üllatuseks leidsin netist 9. klassi õpilase referaadi temast –  ju oli fännist õpetaja käsi mängus.

Väga ilusa loo on kirjutanud Võssostskist Jelena Skulskaja ajalehes “KesKus”.

Mul oli see soovitus juba valmis kirjutatud, kui sattusin kirjutise peale, milles väidetakse, et see film on väga-väga halb ja tehtud isa vihkava poja poolt.

Eks jääb iga vaataja enda otsustada.

Veel saab lugeda :
Võssotski elulugu Marina Vlady  raamatust “Katkenud lend”

Валерий Перевозчиков “О Высоцком – только самые близкие”
Борис Соколов “Он умер от себя” 

 

Kaja Kleimann