„Ex machina“ Ekraanis ja Cinamonis

Hoiatuslugusid teadlaste auahnusest ja egotsentrilisusest on kirjutatud ning vändatud juba sajandeid. Hirm selle ees, et teadlased, keda juhib kadumatu janu teadmiste järele, võivad hävitada meie pehme eelarvamustega soomustatud mulli, on sama igiaegne kui uudishimu. Ärge kartke! Toon teieni kokkuvõtteid kõigist neist näpuviibutustest teadusele, ja suigutan jälle seaprae-järgsesse unne. Või siiski…

Alex Garland on hakkama saanud järjekordse potentsiaalse ulmeklassikaga. Tema loomingu säravamad tähed stsenaristina on „Rand“ (2000), „28 päeva hiljem“ (2002) ja „Päikesepaiste“(2007); nüüd proovib ta kätt ka režissöörina ning kahtlemata õnnestunult. „Ex machina“ jutustab loo teadlasest, õpipoisist ja seksikast tehisintellektist. Hingematvalt ilusas Norras asub vaimuvaesestavalt kliiniline laboratoorium roboti Avaga, kelle juurde teadlane toob õpipoisi, ning hakkab seejärel kaameratest jälgima nende suhtlust. Ja alguses jääbki vaatajale mulje, et selle loo puhul on tegemist habituaalse frankensteiniliku katsega luua enda näo järgi, nagu Jumal seda tegi. Muidugi mõista osutub see impressioon vääraks. Ma ei taha tikkuda vaatajate tõlgendusvälja, nii et lasen teil endil filmi lõpuks omad järeldused teha.

Omalt poolt lisan, et selline lähenemine ulmes üldisemalt on väga tervitatav (mitte, et varem neid ei oleks olnud, nt. Joanna Russ „The Female Man“). Ulmet peetakse maskuliinseks žanriks, ning sellest lähtuvalt on kujundatud ka seal esinev tegelaskond. Sageli kriitika tegelaskujude arvel puudub. Ma loodan, et jäädavad muutused on kohal.
Inimese tahet olla Jumal ja luua midagi mõistuslikku kajastab kõige paremini vana hea Mary Shelley „Frankenstein“. Minul hakkab seesuguse teema peale alati hinges kriipima mõte, et miks mitte saada laps, miks minnakse haudu röövima või arvuteid kiusama.

Väga hea analüüsi filmist on „Sirbis“ avaldanud Aro Velmet, kus ta muuseas näitab ka ääretult ekstensiivseid teadmisi ulmefilmidest. Nagu alati aitab hädast välja hea sõber IMDb .

Liis Pallon

 

Ballett „Modigliani — neetud kunstnik” laupäeval, 28. märtsil kell 16.25 ETV-s

Tegelikult algab balletietendus kell 16.40, aga enne räägivad Toomas Edur ja helilooja Tauno Aints Estonia teatri laval balleti saamisloost ja Modigliani kunsti tähendusest.

„Modigliani – neetud kunstnik“ on Toomas Eduri lavastajadebüüt Rahvusooper Estonia laval. Ballett jutustab värvika loo 20. sajandi ühe kuulsama boheemlasest kunstniku Amedeo Modigliani (1884–1920) tormilisest elust. Tema looming oli sillaks kubistide, eeskätt Pablo Picasso ja 1920ndate aastate art deco kunstnike põlvkonna vahel. Modiglianist räägitakse legende. Tema ekstsentriline natuur, praalimine ja emotsionaalsed kannapöörded, kirglikud armulood kirjanike Anna Ahmatova ja Beatrice Hastingsiga ning kunstnik Jeanne Hébuterne’iga, unistus pääseda Parnassosele ja rivaalitsemine Picassoga, tuberkuloosist tingitud terviseprobleemid, mida ta üritas varjata ohtra alkoholi ja narkootikumide tarbimisega – see kõik on pakkunud rohkelt kujundirikast materjali põneva lavateose sünniks.

See on lugu kaunist ja andekast noormehest, kes tuleb Pariisi, et teostada oma unistus kunstnikuks saamisest, ent hukkub noorena suure kuulsuse lävel, olles lõhestatud oma deemonitest. Ballett räägib Modigliani tundlikust sisemaailmast ning lõpututest eneseotsingutest.

Muusika,  koreograafia ja lavakujundus moodustavad orgaanilise terviku ja jutustavad loo, mis haarab üleni kaasa.

Põhimõtteliselt saan ma aru ka  inimestest, kes ütlevad, et oleksid soovinud suuremat abstraktsust, et kõik on liiga otse jutustav, aga vaatasin eelmisel aastal sama etendust, mida salvestati, ja mina sain küll tõelise elamuse.!

Tantsib Eesti Rahvusballett, peaosades Amadeo Modigliani – Anatoli Arhangelski, tema naine Jeanne Hébuterne – Alena Shkatula, kunstikaupmees Leopold Zborowski – Sergei Upkin. Rahvusooper Estonia orkestrit juhatab Risto Joost. Režissöör Ruti Murusalu

Sama salvestust saab laenutada ka raamatukogust.

Raamatukogust saab laenutada  ka filmi Modigliani elust , nimiosas Andy Garcia.

Ja muidugi lugege ka Vitali Vilenkini kirjutatud Modigliani elulugu  ning vaadake pilte.

Raamatu kohta on kirjutatud:

“Õnnitlen Teid kogu südamest: usun, et Teie monograafia on olemasolevaist üks parimaid. Te ei kujuta ette, kui väga õnnelik ma olen, et selline teos Modiglani kohta on ilmunud NSV Liidus. Tänan Teid veel kord, kallis sõber, ja braavo! Südamlikult tervitades, Jeanne (kunstniku tütar).” – Jeanne Modigliani kirjast raamatu autorile. 13. aprillil 1971. aastal.

Kaja Kleimann

„Ma armastasin sakslast” laupäeval, 21. märtsil kell 21.30 ETV 2-s

Teatriõhtute televiisorist jälgimine on võrdlemisi kahtlane asi. Võib juhtuda, et teatris nähtu väikeselt ekraanilt vaatamine tapab eelneva elamuse sootuks. Samas, kui meenutada lapsepõlves maal elamist, siis ilma televiisorita poleks paljud inimesed üldse mingist teatrist osa saanud. Linnateatrisse piletite saamine on küllaltki keeruline, nii võib olla palju inimesi, kes etendustele kohale ei pääsenud, aga lavastus ja näitlejad olid imelised. Kuna tegelasi on vähe, oli ehk ka lihtsam seda üles võtta. Vähemalt neile, kes pole näinud, soovitan väga! Ja ka neile, kes nägid teise koosseisuga. Anton Hansen Tammsaare „Ma armastasin sakslast” on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli, tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness. Etendus salvestati 17. mail 2012 Tallinna Linnateatri Põrgulaval. Lavastaja Elmo Nüganen, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikalised kujundajad Jaak Jürisson ja Riina Roose, osades Külli Teetamm, Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa. Režissöör Marek Miil. Auhinnad: Külli Teetamm – Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2010 Jaak Jürisson – Eesti Teatri Aastapreemia parima originaalmuusika eest draamalavastusele, 2010 Elmo Nüganen – Eesti Teatri Aastapreemia parimale lavastajale, 2010

Jan Kausi arvustus Sirbis.

Rein Veidemanni arvustus Postimehes.

Kui te nüüd arvate, et etenduse vaatamine annab teile teadmise, milline on Tammsaare romaan, siis eksite rängalt. Lugege ka raamatut!

Kaja Kleimann

“Ööülikooli rännakud : Valdur Mikita” teisipäeval, 17.märtsil kell 20.25 ETV2-s

See on küll kordus, aga tegelikult on Ööülikooli saated nii mõnusad, et neid peakski mitu korda kuulama /vaatama. Koos semiootiku ja kirjaniku Valdur Mikitaga kolatakse metsas ja tehakse süüa ning arutatakse mitmesuguste maailma asjade, eriti aga eesti omade üle. Maakodu kui „teadvuse kiirendi” näiteks.

Kes veel ei ole lugenud uskumatult pikka aega raamatumüügi edetabelites (kui ma Rahva Raamatu kodulehest õigesti aru sain, siis on ta seal praegugi) püsinud teost „Lingvistiline mets : tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi”  , pangu end raamatukogus kohe järjekorda, sest ilma ei saa. Veel parem on see koju muretseda ja väikeste tükikeste kaupa pika aja jooksul lugeda.

Natukene keerulisem lugemine „Metsik lingvistika : sosinaid kartulikummardajate külast” on  kohe laenutatav.

Mikitalt on ilmunud ka luulekogu  “Rännak implaluule riiki” ja novelliraamat „Teoreem”.

Intervjuud  Mikitaga Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinna võitmise järel 2014. aastal saab lugeda siit, selle lõpus on viited veel kümmekonnale intervjuule.

Mõtelda on mõnus! (H. Runnel)

Kaja Kleimann

„Putini tee” esmaspäeval, 16. märtsil kell 22.10 ETV-s

Poliitikahuvilistele uhiuus, 2015. aastal valminud dokumentaalfilm,  mis kavas märgitud lastele mittesoovitavaks! Film kuulub juba 1983. aastast alates tehtud doksarja „Frontline”, 
mis on aastate jooksul teeninud üle 60 erineva auhinna ja veel rohkem nominatsioone.
Telekava ütleb : Kanada autorid Neil Docherty ja Gillian Findley võtavad oma uusimas filmis kokku Venemaa presidendi tähelennu töötust nuhist 21. sajandi tsaariks, mida on saatnud pidevad süüdistused kuritegudes ning korruptsioonis. Võimu ja raha kuhjumine väga kitsa ringkonna kätte on viinud üha autoritaarsema valitsemise, impeeriumi taastamise ideede, sõjakuse, poliitiliste mõrvade ning järjest halvemate suheteni lääneriikidega. Venemaa majanduse vabalanguse ja süvenevate konfliktide tingimustes on maailma silmad taas president Putinil ning meetoditel, millega ta püüab oma riiki kriisist välja tuua.
Kuna film on nii uus, siis mingeid kommentaare on raske leida.
Raamatukogust saab Putini kohta lugeda päris mitmeid raamatuid, eesti keeles näiteks Anna Arutunyani „Müstiline Putin : feodalism, korruptsioon ja jumal Vene ühiskonnas”. Samuti on meie lehel varem soovitatud dokfilmi “Putini suudlus”, kus rohkem raamatusoovitusi.

Kaja Kleimann

„Inspektor Morse” alates 14. märtsist laupäeviti kell 22.25 ETV-s

Üldjuhul me siin lehel seriaale ei soovita, aga on seriaalid ja on Seriaalid, nii et vahel võib teha erandi. Mõnes mõttes ma päris pelgan „Inspektor Morse’i” vaatama hakata, sest nii eellugu noorest Morse’ist „Endeavour”, mille seni valminud osad meile just ära näidati, kui ka järellugu „Lewis”, milles jätkab Morse’i seersandiks olnud Lewis juba oma seersandi, Hathawayga, meeldisid mulle tohutult. Ka vaatajate ja kriitikute hinnangud on kõrged – „Endeavour” 8.6 punkti ja 3 nominatsiooni, „Lewis” 7.9 punkti, 1 preemia ja 3 nominatsiooni, võit sealjuures parimale detektiivipaarile – mina olen kahe käega nõus! „Inspektor Morse’i” auhinnanimekiri on pikim, aga seda on ka tunduvalt rohkem tehtud. Aastail 1987-2000 valmis 33 osa, publikult imdb.com-is 8,1 punkti, 9 auhinda ja 12 nominatsiooni.

Esimene osa on valminud raamatu „Jeeriko surnud” järgi, mis raamatukogus kenasti olemas, nagu ka järgmise osa aluseks olev „Nicolas Quinni hääletu maailm”  , kokku on eesti keelde tõlgitud 5 Colin Dexteri raamatut ja loodetavasti tuleb neid veel.

Kirjanik on oma testamendis sätestanud, et mitte keegi peale Shaun Evansi ja Hohn Thaw ei hakka kunagi filmis Morse’i mängima, väidetakse „The Guardiansis”.

Kaja Kleimann

 

“Tummahammas keset toomepuid. Andres Ehin” reedel, 13. märtsil kell 12.15 ETV2s

 Selle aasta 13. märtsil oleks kirjanik ning tõlkija Andres Ehin saanud 75 aastaseks. Sel puhul on paslik kasutada võimalust vaadata üle 1990. aastal valminud film, kus Ehini luulet loeb autor ise ja ka noor näitleja Jaan Tätte.

Kellel jääb saade kellaaja sobimatuse tõttu nägemata saab seda teha ka siin.

Kui tekkis suurem huvi autori loomingu vastu, siis ülevaate ilmunust võib leida wikist.

Seili Ülper

“Vehkleja” Cinamonis

Alates 12. märtsist hakatakse Cinamonis näitama järjekordset Eesti koostööfilmi pealkirjaga “Vehkleja”. Seekord on tegemist osaliselt reaalse isiku – Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise elulool -, keda kehastab filmis Märt Avandi, kes on peamiselt tuntud komöödianäitlejana. Avandi tõestab, et suudab ka väga edukalt tõsiseid rolle mängida.

Märt Avandi filmist.

Andrus Karnau arvustus Lääne Elus.

EE Endel Nelisest.

Kes soovib enne filmi end vehklemisega pisut rohkem kurssi viia ning ka Nelisest veidi rohkem teada saada võib infot leida siit.

Raamat vehklemisest – “Eesti vehklemine “, koostanud H. Kala, E. Plovits (Eesti Vehklemisliit, 1991)

Treiler

Seili Ülper

“Cameron Carpenter. Minu elu kõla” neljapäeval, 12. märtsil kell 22:35 ETVs (kordus reedel, 13. märtsil kell 12:25)

2015. aasta on kuulutatud muusikaaastaks. ETV pakub 12. märtsil võimalust teha tutvust noore ja andeka muusiku Cameron Carpenteriga.

Cameron on küll noor (sündinud 1981, 18. aprillil), kuid juba nimetatakse teda elektriorelite meisteriks ja äärmiselt erakordseks. Tema uuendused orelimuusikas on hämmastavad, kuid on teeninud ära ka kriitikat.

Eesti orelikultuuri kohta võib lugeda:

“XXI pilku orelile : Eesti orelikultuurist“, koostajad Ene Pilliroog ja Ivalo Randalu (Eesti Orelisõprade Ühing, 2007)

Hugo Lepnurm “Oreli ja orelimuusika ajaloost” (Muusika, 1994)

Cameron Carpenteri stiilinäide

Seili Ülper

“Selgeltnägija kaheksajala Pauli elu ja aeg” teisipäeval, 10. märtsil kell 22.50 ETV2s

Minu viimase aja filmivalikud on sattunud olema seotud fännindusega. Pole seegi kord erand, sest kaheksajalg Paul poleks saanud ilmakuulsaks kui poleks olnud seda tohutut hulka inimesi, kelle jaoks jalgpall on väga oluline.

Tutvustus: Dokkaader “Selgeltnägija kaheksajala Pauli elu ja aeg” (The Life and Times of Paul The Psychic Octopus, Prantsuse 2012). Saksamaa okeanaariumis elanud kaheksajalg Paul ennustas 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal õigesti seitsme Saksamaa mängu ja finaali võitja. Viimast ennustamist jälgis kohapeal 600 telefirmat. Alexandre O. Philippe dokumentaalfilmis püüavad okeanaariumi töötajad, kihlveokontorite esindajad, jalgpallurid, matemaatikud ja ennustajad seletada, kuidas kaheksajalal õnnestus kaheksa korda õige võitja valida ning mõne nädalaga maailmakuulsaks saada.

Lõbus tagasivaaade Pauli kuulsusrikkale elule ja trallile, mis tema ümber lahti läks.

Siia kõrvale võiks lugeda loodusraamatuid kaheksajalgade elust või tõenäosusteooriast või PRist või selgeltnägemisest või jalgpallist.

Kuulsate jalgpallurite elulugusid on viimasel ajal ridamisi ilmunud:
Pelé “Miks jalgpall on oluline” (Tänapäev, 2015)
Andrea Pirlo  “Mõtlen, järelikult mängin” (Rumori Publishing, 2014)
Alex Ferguson “Minu elulugu” (Tänapäev, 2014)
Luca Caioli “Neymar : maailma kõige parema number 10 lugu” (Helios, 2014)
Mart Poom “Mart Poom : minu lugu” (Menu, 2014)
Arvu Sild “Jalgpalliga läbi elu : 60 aastat jalgpallielu” (A. Sild, 2014)
Zlatan Ibrahimović “Mina, Zlatan” (Tänapäev, 2013)
Loenardo Faccio “Messi : poiss, kes jäi alati hiljaks (aga täna on kõige esimene)” (Oceanic, 2012)
Helen Eelrand “Legend meeskonnast. Hispaania jalgpallikoondise edulugu” (Randvelt Kirjastus, 2012)

Tiina Sulg

„Tuhkatriinu” Cinamonis ja Ekraanis

Filmi ametlik esilinastus on 13.  märtsil, aga veel enne on filmi võimalik näha 10. märtsil Cinamoni Tüdrukuteõhtul.

Tundub, et kui kellegil on kange soov teha filmi, aga head süzeed kohe võtta ei ole, pöördutakse taas klassikaliste muinaslugude juurde. Seekord on ette võetud „Tuhkariinu” ja tutvustusest saame teada, et loomulikult on võrreldes algse looga tehtud ka mõned muudatused.

Osadesse on valitud näitlejad, kes laiemale vaatajaskonnale juba tuntud erinevate filmide ja seriaalide kaudu, nii et võib oodata suurejoonelist vaatemängu. Neil, kes armastavad kauineid muinaslugusid tasuks film ikka ära kaeda. IMDb-s on film saanud igatahes 7,9 punkti.

Filmi treiler:

Klassikaline muinasjutt tüdrukust, kellel on võõrasema juures raske põli ja kes suure õnne osaliseks saab, arvatakse algselt pärit olevat juba antiikajast. See lugu on tuntud paljude eri rahvaste juures. Euroopas sai munasjutt populaarseks Charles Perrault ja vendade Grimmide raamatute kaudu.

Raamatukogust leiab mitmeid erinevaid „Tuhkatriinusid” ja sellest loost inspireeritud jutte. Üks on näiteks Ketlin Priilinnu raamat „Peaaegu Tuhkatriinu”. Algsest loost on see küll sootuks erinev, aga olemas on nii võõrasema-motiiv kui õnnelik lõpp.

Eks igal põlvkonnal peabki ehk oma Tuhkatriinu-film olema. Seega lisasin lõpetuseks enda lapsepõlvelemmiku.

Anu Amor-Narits

“Kuldne kompass” laupäeval, 7. märtsil kell 19.35 ja pühapäeval, 8. märtsil kell 7.55 Kanal2-s

Suurejooneline fantaasiafilm Philip Pullmani vaimustava lasteraamatu järgi. Film pälvis 2008. a. Oscari parimate eriefektide eest, raamatu autor on saanud Carnegie medali, Guardiani lastekirjanduse auhinna, Paabeli Torni auhinna, Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Philip Pullmani kodulehekülg.
Sarjale “Tema tumedad ained” pühendatud lehekülg.
Veel üks fännilehekülg.
Hulk toredaid arvamusi raamatust.
Artikkel filmist Eesti Päevalehes.
Üks tore blogiarvamus filmist.
Raamatu ja filmi võrdlus.

Soovi korral saab raamatut ja filmi laenutada meie raamatukogust.

Testi, kes oleks sinu daemon.

Tiina Sulg

“Hellboy” teisipäeval, 3. märtsil kell 23.30 Kanal2-s

Kelle jaoks “oeh” ja kelle jaoks “hõissa”, aga sel nädalal on mitut puhku põhjust teleka ette potsatada neil, kellele meeldivad koomiksite põhjal tehtud filmid. TV3s on esmaspäeval kell 22.30 “Raudmees” (Iron Man) ja teisipäeval kell 23.30 “X-mehed” (X-Men). Jajah, samale sihtgrupile suunatud asjad on ikka ühel ajal.

Aegade edenedes olen ma üha enam hakanud koomiksitest lugu pidama — kui on hea lugu ja hea kunstnik, siis  võib koomiks olla midagi Asko Künnapi ideaalse raamatu kanti. “Hellboy” lugusid pole ma lugenud, aga kui koomiks annab alust sedasorti fännipiltidele, siis minus tekitab see küll uudishimu, et kunagi võiks proovida.

Ma olen hakanud aru saama, et koomiksite maailm on suurem kui ainult koomiksid. Tavapärase fännimudru — plakatid, T-särgid, eriväljaanded — kõrvale pakutakse n Hellboy fännidele ka spetsiaalset Hellboy sünnipäevaõlut. Ja ma ei saagi enam aru, kas filmid sinna juurde on filmitegijate tahe nende tegelastega filmi teha (kuigi selle filmi puhul ma kaldun seda uskuma, sest lavastaja Guillermo del Toro on ise selle koomiksi fänn) või on see kalkuleeritud arvestus fännide taskust veel mõned pennid kätte saada.

Film IMDBs.
Lavastaja Guillermo del Toro Wikis.
Koomiksi autor Mike Mignola Wikis, Mike Mignola kodulehekülg.
Kristiina Davidjantsi arvustus filmi järjele Eesti Päevalehes ja “Batmani” arvustus, kus on juttu ka teistest koomikikangelastest kinolinal, Sirbis.
Henryk Johan Novod filmist oma blogis.
Koomiksitest on kirjutanud Nuxx ja Trash.
Kuulujutud käivad, et tegema hakatakse ka kolmandat filmi.

Intervjuu Mike Mignolaga Wizard World Comic Con-il möödunud aastal:

Tiina Sulg