Filmi tutvustus: Karmid karvikud miksivad metsa vahel oma metalseid saunde rahvapilli traditsiooniliste helidega, kasutavad paganlikke sümboleid ja laulavad laiale maailmale kummaliselt kõlavas emakeeles. Et saada aimu põhjamaise folk metali olemusest, keskendub film kahele bändile: Metsatöllule Eestist ning nende vanemale vennale Finntrollile Soomest.
Olgu mu enda muusikamaitsega kuidas on (idee poolest peaks mulle Metsatöll meeldima, noh et folgi ja metali segamine ja muusikud, kes teevad tõesti seda, mida tahavad teha, aga miskit on mu jaoks kuskilt ikka puudu jäänud), aga tunnustust väärib Metsatöll küll, kasvõi seesinatse Liina Paakspuu dokumentaalfilmi näol.
Filmi on jõudnud näha ning oma oma kiidu ja kriitika kirja panna Alvar Loog Postimehes ja Mart Niineste Eesti Päevalehes.
Kui seni pole Metsatöllu tegemistega kursis oldud, siis takkajärgi saab raamatukogust abi: CDd “Hiiekoda”, “Terast mis hangund me hinge”, “Lahingväljal näeme, raisk”, “Sutekskäija”, “Iivakivi”, “Äio” ja “Ulg”, koostööplaadid Kukerpillidega “…suured koerad väiksed koerad…” ning RAMiga “Raua needmine”, lisaks kontsert-DVD “Kõva kont” ootavad avastamist.
Valikut, mida lauluks võtta, oli suht raske teha. Olgu siis laul, mis filmiski rohkem tähelepanu saab.
Tiina Sulg