„Mees, kes jäi ellu” Cinamonis ja Ekraanis

Jaanuari lõpus jõudis kinodesse film nimega „Mees, kes jäi ellu”. Film on pärjatud 3 Kuldkloobusega (parim draamafilm, meespeaosatäitja ja režissöör) ning nomineeritud 12le Oscarile.

Kinokava tutvustus : Tõestisündinud lool põhinev karm seiklusfilm “Mees, kes jäi ellu” on raputav teekond, mille keskmes on ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud. Ameerika kaardistamata metsikul kõnnumaal langeb karusnahakütt Hugo Glass (Leonardo DiCaprio) karu ohvriks ning jäetakse kaaslaste poolt surema. Glass peab jagu saama kujuteldamatutest takistustest, mille hulka kuulub ka tema usaldusaluse John Fitzgeraldi (Tom Hardy) reetlikkus. Toeks tahtejõud, alustab Glass teekonda läbi jäise põrgu, mille teises otsas ootavad kättemaks ja loodetav lunastus. 

Film on valminud Michael Punke samanimelise raamatu põhjal ning põhineb tõestisündinud lool. Rahvaraamatu raamatututvustus.

Filmielamusi on jaganud:
Timo Diener
Kultuuritarbija60+
Ebapärlikarp
Filmiässad
Ann Buht
Valner Valme
Ralf Sauter

Treiler:

Seili Ülper

„Baruto uus elu” esmaspäeval, 1. veebruaril kell 20:30 Kanal 2s

Erisaate tele-esilinastus! 2013. aastal otsustas Baruto ehk Kaido Höövelson püsiva põlvevigastuse ja uute ambitsioonide tõttu professionaalsest sumomaadlusest loobuda. Pärast paari aastat kodutalus otsustas ta siiski naasta tippsporti – seekord vabavõitlejana. 2015. aasta viimasel päeval alistas ta Tokyos toimunud MMA matshil Peter Aertsi. Mis tõmbab karust Eestimaa meest Jaapanisse? Mida arvab armastatud sportlane elust Eestis? 

Kellel on sügavam huvi spordi ja sportlaste vastu võib pilgu peale heita raamatule „Kaheksa kanget: valitud usutlused”. Autoriks on Tiit Karuks ning raamat sisaldab endas lisaks Kaido Höövelmaale veel seitsme rohkem või vähem tuntud sportlase intervjuusid.

Seili Ülper

“Mikroob ja Diisel” 26. jaanuaril Elektriteatris

Soovitan pikalt ette, sest film ei pidanud Tartu kinokavades vastu nädalatki. Programmijuhte ei saa selles süüdistada, kuivõrd seanss, millele koos oma kahe kaaslasega sattusin, oli meie jaoks privaatne. Filmitegija Michel Gondry ja näitleja Audrey Tautou nimed võiksid ka publikut peibutada, kui ei sea just valeootusi. Mis siis puudu jäi?

 

Ebatäiuslik film, mida armastan just sellisena, nagu ta on.

 

Ainus teismeliste “road-trip” film, kus kõik alasti naised on joonistatud.

 

Mitte liiga “indie”, aga küllaltki “indiependent”.

 

Sellel filmil puudub kindel kese! Nagu kõigil harmoonilistel eludel. Peab olema väga fanaatiline inimene, et tema elust saaks vändata hea filmi.

 

Ühekordsel vaatamisel võib see olla kõigest klassiku järjekordne teos, kuid mitmekordsel võib sellest saada isiklik klassika.

 

Ei ole midagi värskendavamat kui rännak tagasi lapsepõlve. Seda ei või keelata isegi sellisele suurele kunstnikule nagu Michel Gondry. Aga milline raamat Sinu neile radadele juhatab, pead ise riiulite vahelt üles otsima.

Sander Kaasik

„Raamatuvaras” pühapäeval, 24. jaanuaril kell 11.45 TV3s

Oli hea meel avastada telekavast see film, mis vaatamata lõunasele kellaajale ei ole lõbus meelelahutus, vaid mõjus ja mõtlemapanev lugu. „Raamatuvaras” põhineb Austraalia lastekirjaniku Markus Zusaki samanimelisel maailmakuulsal paljukiidetud noorteraamatul, mis muuhulgas võitis ka 2010. aastal Paabeli Torni auhinna.

Loo tegevus toimub 1939. aasta Natsi-Saksamaal. Peategelaseks on 9-aastane Liesel Meminger, kes asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel, kuna ta vanemad on saadetud koonduslaagrisse. Kasuisa õpetab tüdruku lugema ning nii saab tüdruku kõige suuremaks varanduseks raamatud ning tüdrukust raamatuvaras. Liesel jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab. Loo jutustab meile Surm.

Väga hästi on selle mahuka raamatu kokku võtnud tõlkija Epp Aareleid:
“Ennekõike jutustab “Raamatuvaras” kaunitest hetkedest kohutaval ajal. See jutustab ka ühest raamatuid näppavast kõhetust tüdrukust, sõnade mõjujõust, hõbesilmsest akordionimängijast, mõnedest fanaatilistest sakslastest, juudi rusikavõitlejast ja värvidest. Punasest, mustast ja valgest, kui nimetada vaid mõnda. Nagu natsilipul. Samuti jutustab see raamat inimese kahest poolusest – puhtast ilust ja puhtast hävitusvõimest.”

Raamatust kirjutab Eesti Päevalehes Aidi Vallik ning lisaks ka üks blogiarvustus.

Filmist kirjutab Toomas Reisalu ning leidisin ka mõned blogiarvustused: Armastades filmikunsti ja Nähtud ja nägemata blogis.

IMBd-s on film saanud korralikud 7,6 punkti.

Raamat on meie raamatukogus saadaval nii eesti kui inglise keeles ning samuti on samalt autorilt olemas raamat „Sõnumitooja”.

Treiler

Anu Amor-Narits

„Väike merineitsi” laupäeval, 23. jaanuar kell 17.00 ja 24. jaanuarik kell 9.00 ETV2-s

Järjekordne versioon Hans Christian Anderseni kuulsast kurvast muinasloost, kus väike merineitsi on valmis loobuma oma kaunist häälest, et saada endale jalad ja minna elama maale oma armastatud printsi, kelle ta laevahukust päästis, juurde. Paraku ei saa tumm merineitsi rääkida printsile kogu tõde ja prints abiellub teisega…

Tundub, et sakslastele väga meeldivad muinasjutufilmid, igatahes ETV2-e vahendusel on neid meieni jõudnud hulgaliselt ja tore on. Eks need lood enamasti pisut ilusamaks on tehtud kui muinasjuttude algsed versioonid, aga vähemalt on tegu klassikaliste lugude ümberjutustustega, mitte hollywoodilike filmidega, kus kogu sisu ja tegelased pea peale on pööratud.

IMDb-s on film saanud 6,8 punkti.

„Väike merineitsi” on üks nendest lugudest, mis on kõvasti ainest andnud erinevate adaptsioonide väljaandjatele, eesotsas Walt Disney Companyga. Kuigi loo algne versioon on väga kurb, jään ma ikka järjekindlalt soovitama originaale.

H. C. Anderseni kogumik „Väike merineitsi” meie raamatukogus.

Filmi treiler

Anu Amor-Narits

„Ööülikooli rännakud. Kunstnik Anu Raud” teisipäeval, 19. jaanuar kell 20.00 ja laupäeval, 23. jaanuar kell 22.05 ETV2-s

Alates 12. jaanuarist alustas taas oma rännakutega ETV2-s Ööülikool. Esimese saates rääkis kirglikult hariduselu teemadel Ülo Vooglaid.

Seekord juurdleb oma juurte üle Viljandimaal Kääriku talus elav tekstiilikunstnik Anu Raud. Koos ööülikooli õpilastega käiakse lapsepõlveradadel ja otsitakse, mida head sealt tulevikku kaasa võtta. Anu Raud on eelkõige tuntud oma vaipadega, kus kesksel kohal on loodus, kodu ja rahvakunst.

Lisasoovituseks pakun Mark Soosaare dokfilmi „Anu Raud – elu mustrid” ja Raadio Ööülikooli järelkuulamises saateid koos Anu Rauaga.

Anu Raualt on ilmunud ka mõningaid raamatuid, sealhulgas näiteks „Jutte, muist muinas-, muist muid”  ja „Kiri kari: raamat kiriloomadest ja kirilindudest”, kus õpetatakse valmistama kirikariloomi.

Anu Amor-Narits

„Uhiuus testament” esmaspäeval, 18. jaanuaril Elektriteatris kell 21.45

Kui lähtuda seisukohast, et raamatute raamat on Piibel, siis on selle filmi puhul eriti kirjandusliku teosega. Süsimusta ja läbi absurdi ja satiiriprisma loodud komöödia aluseks on võetud Uus ja Vana Testament. Kuid see on vaid filmi üks tasand, tegu on siiski inimliku draamaga, kuhu on lisatud ka peredraama ja armastusfilmi komponente.

Uskumatu, kuid tõsi: Jumal on tõepoolest olemas ja elab Brüsselis. Eeskujulikust musterabikaasast ja –isast on asi kaugel: näib, nagu oleks Jumal loonud maailma selleks, et inimestele, sh omaenda perele võimalikult palju närvidele käia ning neid igal võimalusel kiusata. Reaalsust suunab Jumal oma ajast ja arust arvutiga.

Jumala poega teame üsna hästi, kuid tal on ka tütar ja ühel päeval häkibki isa kapriisidest väsinud plika papsi arvutisse ning saadab kõikidele inimestele SMSiga nende surmakuupäevad… mis pöörab kogu maailma pea peale.

Et maailma natukenegi paremaks muuta, suundub tüdruk Brüsseli tänavaile, et kirjutada uhiuus testament ja otsida üles omaenda kuus apostlit.

Kuigi pole veel au olnud seda vaadata, tundub tegu olevat filmiga, mida peab nägema ja teistele soovitama.

Kevadel Cannesi festivalil esilinastunud ja PÖFFi publikut naerutanud film on esitatud parima mitte-ingliskeelse filmi Oscarile ning kandideerib ka parima komöödia tiitlile Euroopa Filmiakadeemia galal.

Filmi näinute arvates poleks üllatav, kui religioossemates riikides keelataks Jaco von Dormaeli usku teotav ja suisa naeruvääristav must komöödia, kus vaba tahe on vastandatud saatusega, üleüldse ära.

IMDb-s on filmile antud 7,2 punkti.

Müürilehes on filmist põhjalikult kirjutanud Laura Porovart.

Treiler

Anu Amor-Narits

„Sõnade võlujõud” pühapäeval 17. jaanuaril kell 21 ja esmaspäeval kell 11 TV6-s

2011. aastal on ameeriklased teinud eluloolise mängufilmi J. K. Rowlingu elust – lapsepõlvest, teismelise aastatest ja Harry Pottery loo sünnist. Esimene hetk kavasse vaadates mõtlesin, et tegemist on dokfilmiga, mida kunagi nägin, aga siis märkasin, et Rowlingu rollis on Poppy Montgomery. Filmi hinne on 6.6 ja kümmekond nominatsiooni koos mitmete võitudega ette näidata, sh parima telefilmi režissööri oma Paul A. Kaufmanil . Poppy Montgomery, keda meil tuntakse ilmselt eelkõige Samantha Spadena seriaalist „Jälgi jätmata” , pälvis rolli eest nominatsiooni.

2007. aastal valminud dokfilmi “J.K. Rowling: A Year in the Life”  muide saab youtube’ist vaadata ja selle hinne on üpris kõrge, 7.9; tehtud on see ajal, mil Rowling lõpetas Potteri sarja viimast raamatut.

Filmi kõrvale (või ka asemele) lugemiseks võiks olla huvitav näiteks J. K. Rowlingi raamat “Very good lives : the fringe benefits of failure and the importance of imagination” .

Connie Ann Kirki kirjutatud Rowlingu elulugu ilmus eesti keeles juba 2003. aastal, vene keeles ilmus “Биография создателя Гарри Поттера Дж. К. Ролинг”, autoriks Шон Смит, juba 2002, kuid on poole paksem.

                                                   Fotol  Ainsyln Watson kui  J.K. Rowling lapsena.

Kaja Kleimann

„Lõhepüük Jeemenis” pühapäeval, 17. jaanuaril kell 21 ja esmaspäeval kell 14 Kanal 11-s

Hämmastav ja paeluv romantiline linalugu lendõngendusest ja poliitmängudest, ootamatust kangelaslikkusest, tasahilju tekkivast armastusest ja soovist tõestada, et võimatu võib saada võimalikuks. Peaosades Ewan McGregor (kalateadlane), Emily Blunt (šeigi abi), mõlemad nomineeriti rolli eest Kuldgloobusele ja Amr Waked (šeik), kuulsustest teeb kaasa veel Oscari-nominent Kristin Scott Thomas. Kuulsad on ka ekraanitagused tegijad — lavastaja on Oscari-nominent Lasse Hallström („Šokolaad“), stsenaariumi autor Oscari-võitja Simon Beaufoy („Rentslimiljonär“). Üks blogija on teinud tähelepaneku, et filmis saab näha sama lossi, mida seriaalis ”Oru valitseja”.

Film põhineb Paul Torday mitmete auhindadega tunnustatud samanimelisel esikromaanil teadlasest, kes peab täitma šeigi unistuse — tuua lendõngendus viimase kodumaale Jeemenisse. Paul Turdey esimene raamat ilmus, kui ta oli saamas 60-aastaseks ja on inspireeritud ärikohtumisest Omanis ajal, kui ta töötas naftaäris. Kedagi ilmselt ei üllata, et ta oli ka kirglik kalamees. Pärast seda kirjutas ta kõigi imestuseks raamatu aastas kuni 2013. aastani, mil suri vähki, olles hoidnud diagnoosi saladuses kõigi eest, kaasa arvatud perekond.

See raamat on raamatukogus olemas, teisi sama autori teoseid ei ole kahjuks näha üheski ESTERit kasutavas raamatukogus.

Kaja Kleimann

„Õrnad tunded” laupäeval, 16. jaanuaril kell 15.45 Tallinna TV-s

Film on valminud vendade David (raamatu ja stsenaariumi autor, režissöör) ja Stéphane Foenkinose (režissöör, tuntud meile filmidega „Kesköö Pariisis”, „007: Casino Royale” ja „Külaline”) koostöös 2011. aastal. Film räägib armastuse kummalistest teedest. Nathaliel on olemas kõik, et olla õnnelik. Ta on noor, ilus ja tema abielu on täiuslik. Abikaasa ootamatu surm aga hävitab ta elurõõmu. Järgnevatel aastatel pühendub ta täielikult tööle, tundes, et ta eraelu on unarusse jäänud. Iseeneselegi ootamatult embab ta ühel päeval oma kolleegi. Markus on väga omapärane mees. Nende tunded hakkavad tasapisi lõõmama ja see täiesti uskumatu paar põhjustab kolleegide seas palju arusaamatust ja mõistmatust. Millest tuleks lähtuda elu uuesti üles ehitamisel? Nathalie ja Markus otsustavad oma imestamapaneva armuloo nimel põgeneda. Peaosades Audrey Tautou, François Damiens ja Bruno Todeschini.

Keskmine hinne 6.6 palli ja mõned auhinnad. Hinne hindeks, aga film oli väga sümpaatne. Film filmiks, aga raamatut peab kindlasti lugema! Ilmunud eesti keeles 2013. aastal, pealkiri „Delikaatsus” , sellest kirjutati väga kenasti meie blogis . Ja siis üksiti võiks lugeda juba ka sama autori eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud erakordselt head raamatut „Mälestused” , millest blogis veelgi pikemalt juttu on.

Kaja Kleimann

„Gemma Bovery” reedel, 15. jaanuaril kell 21.40 ja 16. jaanuaril 13.05 ETV-s

Kõlab väga tuttavalt, aga samas nagu valesti? Ja kahtlus on põhjendatud, filmi sisu on tõepoolest Flaubert’i teosega seotud. „Madam Bovary”  põhjal on aegade jooksul tehtud üle kümne erineva vähem või rohkem õnnestunud filmi-, telefilmi- ja seriaaliversiooni. Käesolevale filmile on Anne Fontaine (meile ehk enim tuntud „Coco enne Chaneli” režissööri ja stsenaristina) lähenenud teisiti, ta pole püüdnud teha jumalteabmitmendat versiooni raamatust, kandes tegelased lihtsalt üle teise riiki või sajandisse, nagu sageli tehakse. Selle asemel kujutatakse üht Pariisist maale kolinud Flaubert’i austajast pagarit, kes saab naabriteks inglastest abielupaari, kelle nimed on Gemma ja Charlie Bovery ja käitumagi kipuvad nad raamatukangelaste moodi. Vaatamata nimede kõlalisele sarnasusele on nad siiski hoopis teistsugused inimesed, kuid raamatut lugenule on vihjed teosele siin-seal mujal nähtaval. Pagarile endale ei ole konkreetset raamatutegelast paralleeliks tuua. Võib-olla püüab ta lihtsalt oma elu veidi mütologiseerida, anda sellele rohkem paralleele lemmikteosega? Või hoopis kardab Gemma pärast, teades raamatu lõppu? Võttepaigad on valitud Normandia rohelusest ja filmitud on isegi Roueni katedraalis, üks arvustaja rõhutab ka seda, et „Babette’i pidusöögist” saati pole ekraanil nii palju suud vett jooksma ajavat toitu nähtud. Mitmed arvustajad rõhutavad filmi eht-prantsaslikku balansseerimist komöödia ja draama vahel ja rõõmustavad naisrežissööride hulga kasvu üle Prantsusmaal – peaaegu kõik nad on kasvanud välja näitlejatest, kes üksiti kirjutanud ka stsenaariume. Nimetatud ka üheks huvitavamaks Prantsuse filmiks 2014. aastal.

Kõlab igatahes väga paljutõotavalt, ehkki ülikõrget hinnet ja auhindu kirjas pole.

Raamat on raamatukogus mitmes erinevas tõlkes ja trükis, uusim aastast 2005.

Kaja Kleimann

„Mõrv Pemberleys” neljapäeval, 7. jaanuaril kell 21.30 Kanal 11-s

Alustab uus 3 osaline Briti mõrvamüsteerium! Järgmised osad järgmistel neljapäevadel.

Kõigil Jane Austini austajatel lööb Pemberley nime kuuldes peas lambike põlema. See film ei ole aga valminud Austini raamatu järgi, vaid hoopis P.D. Jamesi kirjutatud järje „Death comes to Pemberley”  põhjal. Raamat on meil olemas nii inglise-  kui vene keeles , eesti keelde tõlgitud ei ole. Olen raamatut lugenud ja see oli täitsa tore, iseküsimus on alati, kas ja miks neid järgesid üldse kirjutada. Miniseriaal on saanud imdb.com-is korralikud 7.1 punkti.

Sisust: Darcy ja Elizabeth Bennet on abielus ja neil on poeg. Nad valmistuvad korraldama iga-aastast balli oma Pemberley maamõisas. Kutsutud pole Elizabethi nooremat õde ja ta saamatut abikaasat Wickhami, kes siiski saabuvad. Wickham olevat tülitsenud oma sõbra Dennyga, kes peagi aga leitakse surnuks pekstuna.

Darcy osas Matthew Rhys, Elisabethi mänginud Anna Maxwell Martin pälvis nominatsiooni Briti krimifilmide parima naispeaosalise Pistodale.

Kaja Kleimann

“Kosmosekoerad Belka ja Strelka” neljapäeval, 7. jaanuaril kell 15.00 ETV2-s

Filmi tutvustus: Belka ja Strelka kosmoselennu 50. aastapäevaks valminud Vene animafilmi tegevus leiab aset 1960. aastal. Saatuse tahtel satuvad trotuaaritõugu koerad Belka ja Strelka kosmonautide koolituskeskusse. Koerad seavad enesele eesmärgi: lennata kosmosesse ja tulla tagasi. 

Kosmoselendude ajaloost huvitujatele ja kosmoseooperite austajatele on nii lai valik lugemist pakkuda, et ei hakka sealt ükshaaval midagi välja noppima, tulge ja avastage. Maakeelne artikkel “Koerad ulmes” on vist ikka veel kirjutamata, aga raamatuid, mida sel teemal lugeda, on.

Üks kummaline asi on ühiskonna üldine meelsus. Kuuekümnendatel olnud usku teadusesse ja uudishimu tähtedevahelise ruumi vastu on suht raske praegu ette kujutada, aga minu jaoks annavad seda ajastut ja meeleolu kõige enam edasi  vanad “Pikrid” (ja ootamatul kombel Silvia Rannamaa 1965. a ilmunud “Kasuema” — hilisemates trükkides on see viimane peatükk välja jäetud) ning tolleaegsed laulud.

Vennaskonna versioon laulust “On Marsilgi kord õites õunapuud”.

Tiina Sulg

 

“Macbeth” Cinamonis

Veel täna, homme ja ülehomme on Cinamonis võimalik vaadata möödunud aastal Justin Kurzeli käe all valminud “Macbethi”.

Filmist saab hea ülevaate Kaspar Viilupi arvustusest, lisainfot, nagu ikka, pakub IMDb.

Sellest William Shakespeare näidendist on vast igaühel koolipingist ühteist kõrvu ja/või kõrvuvahele jäänud. Üldtoonis soovitaks vahel ikka näidendeid lugeda, miks mitte vana Williami omi. Ja kui värssdraamad liig suure tükina tunduvad, siis peamaja kolmandal korrusel on päris tore valik Shakespeare näidendite põhjal tehtud koomiksiraamatutest.

Ian McKellen “Macbethist”:

Tiina Sulg