Teine maailmasõda on aines olnud sadadele raamatutele, filmidele, lavastatustele. See ei ole film, kus pidevalt lendavad kuulid ja mürsud ning näeme surmaagoonias inimesi. See on hoopis vaikne, ärevalt vaikne sõjalugu.
Filmi tegevus leiab aset Teise maailmasõja päevil Nõukogude Liidu läänepiiril, külade ja metsade vahel. Peategelane Suštšenja on läbini õilis ja aus inimene. Tema ausus pannakse aga julmalt proovile. Pärast sakslaste sissetungi on küla lõhestatud. Ühel pool mehed, kes oma naha päästmiseks teevad sakslastega koostööd, patrullivad kohaliku politseina, teisel pool need, kes läksid partisanina metsa, ja siis veel tavalised külaelanikud, kes peavad samuti nendes oludes oma igapäevase eluga edasi minema. Kui külamehed kättemaksuks sakslaste rongi rööbastelt välja lasevad, võetakse asjaosalised kinni, Suštšenja nende hulgas. Suštšenja keeldub kaaslasi reetmast, ent Saksa ohvitser vabastab ta, ja nüüd on Suštšenja külaelanike meelest äraandja. Sõda on Loznitsa filmis sama hästi ka metafoor. Määrav on küsimus moraalist ja see, mida moraalseks jäämine endaga õigupoolest kaasa toob.
Film aluseks on korduvalt Solženitsõniga võrreldud Valgevene kirjaniku Vassil Bõkovi samanimeline romaan.
Tegu on režissöör Sergei Loznitsa teise täispika filmiga, mis pälvis 2012. aastal Cannes´is FIPRESCi preemia.
Filmist IMDb-s.
Filmist kirjutab „Müürilehes” Alo Kivilo.
Valgevene tuntuimast kirjanikust Vassil Bõkovist võib leida artikli nii „Eesti Päevalehest” kui „Postimehest”. Raamatut „Udus” eesti keelde tõlgitud ei ole, küll on aga raamatukogus saada teisi Vassil Bõkovi teoseid, kõige viimasena ilmus eesti keeles temalt novellikogumik „Toru”.
Anu Amor-Narits
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 