Proua Orban – Velda Otsus, Giza – Aino Talvi.
Võimalus vaadata suurepäraseid näitlejaid suurepärase näidendi suurepärases lavastuses.
Ma olen seda 1975. aastal telesse salvestatud etendust mitu korda näinud, üsna kindlasti ainult televiisorist, sest mälupilt on must-valge – meil lihtsalt polnud siis veel värviteleviisorit, praegune pilt on igatahes (teatud mööndustega) värviline. Aga see eest on see must- valge pilt väga selge ja ma mäletan mõningaid lõike päris pikalt. Mis mind aga praegu telekava lugedes üllatas, on see, ma mäletan üliselgelt Velda Otsust ja Aino Talvit õdedena ja Ester Pajusood hiirekesena, aga et oli veel terve ports muid tegelasi, oli täiesti meelest läinud.
Lavastas selle loo Draamateatris Raivo Trass, kunstnik oli Mari-Liis Küla. Peategelasteks on kaks õde, üks neist elab sotsialistlikus Ungaris, teine Lääne-Saksamaa heaoluühiskonnas. Õed ei ole kohtunud 16 aastat. 1963. aastal kirjutatud näidendis vastanduvad kaks erinevat maailma. Tegelased ei saa tihtipeale üksteisest aru, kõnelevad mööda või ei suuda süveneda teistmoodi mõtlemisse, kuid õdesid ühendavad siiski armastus teineteise vastu ja mälestused lapsepõlvest. Osades Velda Otsus, Aino Talvi, Ellen Liiger, Ester Pajusoo, Eneken Priks, Linda Tubin, Aksel Orav, Enn Klooren, Hanno Kalmet. 
Näidend on ilmunud ka István Örkény 1983. aastal Edvin Hiedeli poolt tõlgitud raamatus „Kassimäng ja muid mänge”, mis sisaldab lisaks veel lühiproosat. Samalt autorilt on varem, 1971.a, ilmunud „Loomingu” Raamatukogus „ Tótid”, samuti suurepärane raamat. 
Etenduse salvestust saab endale sobival ajal vaadata ka ERR arhiivist.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 