Raamatukava

Archive for 30. nov. 2016|Monthly archive page

“One More Time with Feeling” neljapäeval, 1. detsembril kell 19.00 Cinamonis

In raamatukava on 30/11/2016 at 21:35

Andre Dominiki dokumentaal „One More Time with Feeling“ räägib Nick Cave ja bändi The Bad Seeds albumist „Skeleton Tree“ loomisest ja selle tagatubadest.

nickcaveAlgselt oli tegemist vaid esitlustepõhise filmikontseptsiooniga, kuid Dominik kaevus sügavamatesse albumi kirjutamise- lindistamise telgitagustesse ühendades ja põimides ühte nii kontserdid-esinemised kui intervjuud bändiliikmetega. Tulemuseks on tõeline, habras ja samal ajal karm materjal, mis näitab artisti tõelist teekonda läbi suurte raskuste ja pimeduse.

See erakordne ja nüüd laialdaste kiidusõnadega vastu võetud film esilinastus Veneetsia filmifestivalil 5. septembril, millele järgnes hulk seansse rohkem kui 950s kinos läbi 30 riigi. Kogu globaalne fenomen lubab seansil naaseda veel üheks õhtuks, 1. detsembriks.

nickcaveandtheassMeie raamatukogus on tema raamatud “And the ass saw the angel” ja “The death of Bunny Munro” ning Tallinna Keskraamatukogus raamat tema kohta “Nick Cave: sinner saint: the true confessions“.

Nick Cave ei kuulu mu lauslemmikute hulka, aga mulle meeldib ta tämber ja tumedam olek. Laul, mis mulle tema esituses momendil kõige rohkem meeldib:

Tiina Sulg

„Kui koletis kutsub” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 28/11/2016 at 11:55

kuikoletiskutsubfilm
J. A. Bayona lavastatud visuaalselt hiilgav ja jahmatavalt emotsionaalne draama põhineb samanimelisel auhinnatud romaanil. Stsenaariumi on kirjutanud raamatu autor Patrick Ness. Romaani kirjutas Patrick Ness lahkunud Siobhan Dowdi idee põhjal, kes suri rinnavähki enne kui jõudis raamatu valmis kirjutada.

12-aastane Conor O’Malley põgeneb fantastilisse koletiste ja muinasjuttude maailma. Ta peab toime tulema ema haigusega, mille tõttu on Conor sunnitud veetma aega oma kalgi vanaemaga. Poisi koolielu Suurbritannias koosneb igavatest tundidest ja kiusavatest klassikaaslastest. Conori isa asus elama USA-sse ja poiss igatseb vanema nõu järele.Ootamatult kutsub ta välja üllatava liitlase, kes paiskub kogu oma hirmutavas hiilguses välja iidsest jugapuust ja selle all olevast rikkalikust mullast. Selleks on 12-meetrine hiigelelukas, kes ilmub Conori magamistoa akna taha ühel öösel kell 00.07 ja edaspidi igal öösel samal ajal. Koletisel on lugusid rääkida ja ta nõuab, et Conor neid kuulaks ja hoogsalt ette kujutaks. Conori hirm taandub ning asendub vapruse ja enesesse süüvimisega, sest koletise nõudmisel tuleb tal lugude lõppedes vastutasuks oma lugu rääkida. Iidne, metsik ja järeleandmatu koletis on Conorile teejuhiks vapruse, usu ja tõe juurde.

kuikoletiskutsubraamatFilm oli ka sel aastal Pöffi JF Lastefilmide programmis ning IMDb-s on saadud juba 7,6 punkti.

Filmi aluseks olev raamat on saanud arvukaid auhindu ning ei saa salata on tegu on haarava looga. Hea illustratsioon tõstab alati raamatu väärtust ja kuigi Jim Kay pildid võivad esmapilgul mõjuda ehmatavalt, moodustavad need looga suurepärase terviku.

Raamatuarvustuse leidsin Reaktorist ning Vikerraadiost on võimalik kuulata Peeter Helme raamatusoovitust.

Treiler:

Anu Amor-Narits

„Toaneitsi päevik” reedel, 25. novembril kell 21.40 ja pühapäeval, 27. nov kell 13.45 ETV-s

In raamatukava on 21/11/2016 at 15:42

diary-of-a-chambermaidOctave Mirbeau tuntuima romaani järgi valminud realistliku draama tegevus hargneb 20. sajandi alguse Normandias. Noor ja kaunis pariislanna Céléstine asub toatüdrukuna tööle perekond Lanlaire’i juures. Aegamisi ilmneb, et Céléstine’i puhul on tegemist tõelise femme fatale’iga. Teda hakkavad ihaldama nii põdur perepoeg, peremees kui ka salapärane aednik Joseph.
Céléstine ei jäta oma mõju kasutamata, temast saab suhete suunaja, kes majandusliku sõltumatuse saavutamiseks ei pelga ka alatuid võtteid.
„Toaneitsi päevikut“ on prantslastel varem ekraniseerinud ka legendaarsed režissöörid Jean Renoir (1946) ja Luis Buñuel (1964), viimase filmis säras peaosas Jeanne Moreau.
Värskeim versioon on kahjuks vaatajatelt kõige vähem hindamist leidnud, ehkki selle autor Benoît Jacquot on samuti hinnatud filmilavastaja. Selles filmis arendab ta edasi oma eelisteemasid: ajalooline aines, paheline erootika ja armukolmnurgad. Film on pälvinud kolm Prantsuse filmiauhinna Césari nominatsiooni ja oli  Berliini filmifestivalil Kuldkaru nominent.
Octave Mirbeau (1850-1917) kuulub prantsuse naturalismi viimaste esindajate hulka ja on võitnud lugejamenu oma otsekoheste ja ilustamata elukujutustega. Päevikuvorm annab toaneitsile võimaluse kirjeldada intiimsemaidki saladusi, millest avalikult ei räägita. Ligi sada aastat tagasi – 1900 – ilmunud “Toaneitsi päevik” mõjub üsna kaasaegse romaanina meie praeguses olustikus, kus ahnelt nauditakse vabadust ja püütakse majandulikult jalule tõusta.toaneitsi-kaas
Raamatu on eesti keelde tõlkinud Marta Sillaots ja see ilmus esimest korda   sarjas „”Looduse” kroonine romaan”  1930. aastal, 2. trükk ilmus 1995.aastal.

Kaja Kleimann

 

“Teemaõhtu. Gunnar Graps” pühapäeval, 20. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 18/11/2016 at 16:45

grapsPühapäeva õhtu on ETV2-s Grapsi päralt — vanu saateid, kontserte, lühifilme ja meenutusi:

19:30  Ob-la-di, Ob-la-da: Gunnar Graps (ETV 2002)
20:20  Hetki minevikust. Gunnar Graps
20:30  Viis kildu Gunnar Grapsist (ETV 2011)
20:55  Hetki minevikust. Gunnar Graps
21:05   Soolo (Eesti 1979)
21:30   Ei Grapsile? (ETV 1986)
22:20   Kosmos ’68 – Legendid vol. 1 (Eesti 2012)
23:20   Pulmapilt (Eesti 1980)tuhjadpihud
23:50 Tartu levimuusikapäevad: Gunnar Grapsi Grupp (ETV 1987)

Raamatusoovitus tuleb ootuspärane — kamba peale (Margo Vaino, Jaak Urmet, Valner Valme, Erik Morna) kokku pandud “Tühjad pihud : Gunnar Grapsi elu ja muusika” (Pegasus, 2013).

postergrapsTeemaõhtu lisana võivad need, kel seni nägemata, otsida üles filmi “Seal, kus meid pole” (“Там, где нас нет”), mitte et see hea film oleks, aga mingi pisikese lisatahu Grapsi ja kaheksakümnendate mõistmisele, olgugi see tahk pisut veider ja kiivas, annab vast küll.

Seda õiget laulu ma ei suutnudki välja valida, tuleb hoopis katke saatest “Kahvel”:

Tiina Sulg

„Kaks ema” pühapäeval, 20. novembril kell 21.05 Kanal 11-s

In raamatukava on 17/11/2016 at 18:29

adorationKirjeldus telekavas: Suurepäraste osatäitmistega sensuaalne draama lapsepõlvesõbrannadest (Naomi Watts ja Robin Wright), kes leiavad ootamatu õnne suhetest, mis on vastuolus tavapäraste moraalinormidega. Ühel suvel tärkavad naistel ootamatud tunded üksteise noorte poegade suhtes. Tunded on vastastikused ning mõlemad naised anduvad joovastavale kirele, sööstes tagajärgedele mõtlemata pea ees tundmatusse. See on romantiline ja intelligentne lugu keelatud armastusest ja vankumatust sõprusest, suhetest emade ja poegade, meeste ja naiste vahel.

Sisukirjeldus kõlab ühtaegu pelutavalt ja intrigeerivalt, eks ole? 203561-131116-rev-adoration-movie
Mõne mu tuttava arvates on film paremgi kui liiga õhukeseks jäänud romaan.

Film valmis 2013. aastal Austraalia ja Prantsusmaa ühistööna Doris Lessingi lühiromaani „Vanaemad” 
põhjal.  Imdb.comi vaatajate hinne pole väga kõrge, 6,2 (ka hindajaid pole väga palju),  kuid näiteks Naomi Watts pälvis Austraalia filmikiitikute auhinna parima näitlejatöö eest. Auhindadele olid nomineeritud ka adapteeritud käsikiri, kostüümid jm.

Huvitav on jälgida pealkirju – raamat on eesti keeles „Vanaemad” ja film „Kaks ema”, mis annab hoopis teise rõhuasetuse. Filmi pealkiri originaalis on „Adoration”.

Donald Tomberg kirjutab filmist Sirbis.

Raamatust kirjutab Sirbis Kärt Hellerma. e-raamat-vanaemad

Tallinna Keskraamatukogu blogis võrreldakse raamatut ja filmi.

Meie raamatukogu lugemissovituse blogis on ka raamatust kirjutatud.

Veidi rohkem analüüsitakse raamatut  selles blogis (Tõnise lugemispäevik).

Raamat on raamatukogus muidugi olemas.

Kaja Kleimann

“Testamenditäitjad” reedel, 18. novembril kell 21.45 ETV2-s

In raamatukava on 16/11/2016 at 19:37

testamenditaitjadplakatTeatriõhtu.
Indrek Hargla hoogsa ja humoorika kriminaalnäidendi sündmustik hargneb Räganuka talus, kus Janne-tädi esimeseks surmaastapäevaks on üles seatud peen püünis. Kuressaare Linnateatris lavastas näidendi Peeter Tammearu, kujundas Riina Vanhanen ning mängivad Leila Säälik, Piret Rauk, Piret Kalda, Maiken Schmidt, Andres Raag ja Allan Noormets.

Lavastuse arvustusi: testamenditaitjad
Veiko Märka Sirbis,
Pille-Riin Purje Postimehes,
Kertu Kalmus Saarte Hääles,
Piret Puusepp Saate Hääles,
Ene Kallas Meie Maas,
kultuuritarbija60+ oma blogis.

Seda näidendit Harglal trükis ilmunud ei ole, küll aga on riiulist võtta näidend “Wabadusrist” ning muljetavaldav kogus romaane ja jutukogusid.

Videokatke tuleb aga hoopis “Alpimajast“:

Tiina Sulg

„Valgus ookeanide vahel” Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2016 at 11:29

valgus-ookeanide-vahelFilmi „Valgus ookeanide vahel” („The Light Between Oceans”) tutvustus kinokavas: Pärast nelja piinarikast aastat läänerindel naaseb Tom Sherbourne (Michael Fassbender) Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janus Rockil, mis asub rannikust pea poole päeva sõidu kaugusel. Saarele, kuhu kaubalaev saabub vaid korra hooaja jooksul, toob Tom ka oma noore julge armastava naise Isabeli (Alicia Vikander ). Aastaid hiljem, pärast kaht nurisünnitust ja ühe lapse surnult sündi, kuuleb leinav Isabel õues lapse nuttu. Kaldale triivib paat, milles surnud mees ja elav beebi. Tom, kes piinliku täpsusega kõik kirja paneb ja kelle põhimõtted on kohutavas sõjas kõikumatutena püsinud, tahab mehest ja beebist kohe võimudele teada anda. Isabel aga väidab, et beebi on jumala kingitus, ning Tomi vastuväidetest hoolimata jätavad nad lapse endale ja panevad talle nimeks Lucy. Kui laps on kahene, naasevad Tom ja Isabel mandrile ning peavad taas harjuma mõttega, et maailmas on ka teisi inimesi, kellest üht on nende otsus rängalt mõjutanud.

valgusookeanidevahelveneFilm „Valgus ookeanide vahel” põhineb Austraalia päritolu kirjaniku M. L. Stedmani samanimelisel debüütromaanil. Eesti keeles ilmus see raamat enam-vähem samal ajal filmiga ning alles ootab minu lugemiskorda, kuna on väga populaarne Tartu linnaraamatukogu lugejate seas. Lisaks on võimalus lugeda lugu vene keeles, raamatukogus on olemas nii 2013. aastal ilmunud kui ka käesoleval aastal ilmunud trükk.

Kui ma nägin „Valgus ookeanide vahel” treilerit kinos, siis teadsin kohe, et seda filmi tahan ma kindlasti näha, sest mulle meeldivad emotsionaalselt keerukad lood, mis võivad tuua ka pisara silma. Kas mu suured ootused täitusid? Ei ega jah. Film ei jätnud mind külmaks, nagu mõnda kinokülastajat, kes enne lõppu lahkusid, ning samas ei toonud siiski pisarat silma, nagu vähemalt ühele mu kõrvalistujale. Mis jäi puudu? Lühidalt öeldes emotsioonide tagamaad. Mis siiski ajendas Isabeli jätma endale väike kaitsetu beebi või aastaid hiljem õige ema välja ilmumisel 4-aastase oma väljakujuneva maailmapildiga tüdruku? Kas soov aidata kaitsetut last, nagu ta filmis korduvalt mainis, või siiski enda sügav kurbus, nagu võib eeldada? Mis ajendas meest naisele järele andma ja nõustuma tema sooviga jätta laps neile? Kas üksnes suur armastus naise vastu või midagi muud?

valgusookeanidevahelkaaderKõige mõjuvam kaader minu arvates oli Isabeli nurisünnitus, kus läbi tormi püüab meeleheitel naine jõuda oma meheni tuletornis. Teised emotsionaalsed kohad minule nii sügavat muljet ei jätnud, kuigi samas üle kahe tunni kestev film ei jäänud ka lohisema ning pakkus põnevust lõpuni välja.

Enamuses on arvustused selle filmi kohta kiitvad. Üllatas mind filmikriitik Madis Vohu, kes muidu üdini positiivses arvustuses nendib, et tegelasi piinatakse emotsionaalselt liiga palju ja filmis võib leida lausa krimi- kui ka õudusfilmi sugemeid. Minu arvates jääb siiski domineerima kogu traagika juures üldine helgus, mis kohati isegi takistab kaasa elamast peaosaliste dilemmadele. Siit ka minu enda dilemma – kas film oli eelkõige armastusromaani ekraniseering, kus ilusad inimesed (kes nad vaieldamatult olid) leiavad läbi raskuste oma õnne/rahulolu või pigem draama, kus pole õigeid ja valesid lahendusi ning põhirõhk on emotsioonidel ja tõekspidamistel, mis teatud eluvalikuteni viivad. Kaldun siiski esimese variandi poole ning loodan lähtudes blogi „Nähtud ja nägemata” arvustusest, et raamat suudab emotsionaalset poolt enam lahti mõtestada. Siiski soovitan sarnaselt Madis Vohuga, et nii pika ekraniseeringu puhul on kino hetkel parim valik selle filmi vaatamiseks, kuna reklaamid ja muud katkestused võivad vaataja teemast välja rebida. Seega kõik kinno ise otsustama, kas linateos on rohkem armastus-või kannatuslugu.

Klaari Tamm

“Saabumine” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 13/11/2016 at 00:33

“Saabumine” on inspireeritud Ted Chiangi arrival_2016_poster11auhinnatud novellist “Story of your life”, kus on heale filosoofilisele kirjandusteosele iseloomulikult ulmet nii palju kui häda pärast vaja ja nii minimalistlikult kui Kubricku filmis. Sama võib öelda ka linateose kiituseks, kuid filosofoobid ei pea kohe põgenema. Film sobib väga hästi ka neile, kes hirmunud pilguga uudistesaateid vaatavad, mõttes kotte pakkides või keldrit varjendiks ümber projekteerides.

Batman ja Robin peavad taaskord maailma päästma. Sedapuhku on selleks vaja päästa üks teine maailm kaugel planeedil, kus elavad naljakad konkureerivaid kogukondi moodustavad tulnukad, kes arenenud kommunikatsioonivahenditest hoolimata ei jõua üksteise mõistmisele. Batman ja Robin kingivad tulnukatele “ühise keele”, mis võimaldab neil lahti lasta vaba tahte illusioonist ja leppida paratamatusega. Kõlab nagu ajuvaba scribbish või budistlik kôan, aga filmi lõpuks saab kõik selgeks nagu “Magnoolias”.

arrival-writing-wall

Novell on veel palju ambitsioonikam ja minu cover1hinnangul jõuab olulistele küsimustele lähemale. Kui palju mõjutavad kultuurilised tegurid mõtlemist? Kas oleme johtuvalt ehitanud oma teadusliku maailmapildi liiga suhtelistele tugisammastele? Kui kultuurilist päritolu tegurid mõtlemist nii palju mõjutavad, kas ei võinud me siis ka vaba tahet oma eksistentsiaalse nälja rahuldamiseks välja mõelda? Lõppude lõpuks teavad kõik, et geenid programmeerivad ja aju opereerib meid lähtuvalt keskkonna stiimulitest. Kes tahab samal rajal veel sammukese edasi mõelda, võib minna Draamateatrisse, kus mängitakse Hendrik Toompere lavastust Tom Stoppardi näidendist “Põhiküsimus”. Miks ei suuda me leppida sellega, et oleme keerulised masinad ja soovime kõigist argumentidest hoolimata jumala näo järgi olla?

Sander Kaasik

Teemaõhtu: „Üheshingamine” pühapäeval, 6. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 04/11/2016 at 12:53

laulupidu1Võttes arvesse laulmise, koorlaulu ja laulupidude tähtsust eestlaste eksitentsis ei saa soovitamata jätta seekordset teemaõhtut.

Novembris tähistavad 80. sünnipäeva kaks vanameistrit, kes on andnud väga olulise panuse Eesti koorilaulu traditsioonidesse. Selle nädala teemaõhtu on pühendatud pool sajandit Tartu Akadeemilist Meeskoori juhatanud Alo Ritsingule ning professor Ants Üleojale.

Saateid on teemaõhtul hulgaliselt ning ei hakkaks siinkohal tervet kava lahti kirjutama, vaid tooks välja mõned filmid.

laulupidu219.35 „Üheshingamine” räägib laulupeost ja selle tähendusest läbi kahe dirigendi ja sõbra – ameeriklase Bob Geary ja eestlase Aarne Saluveeri – silmade. Bob Geary Piedmonti noortekoor saabub 2009. aasta laulupeole Californiast. Tegemist on kollektiiviga, kes teab Eestist õige vähe ja esindab teatud laadi “kultuuride kokkupõrget”. Koor tuleb üritusele teadmisega, et osaleb suurel kontserdil, ning lahkub tõdemusega, et laulupeo ajalooline ja tundmuslik mõju on midagi märksa enamat kui oodatud.

laulupidu320.35 „Kuulmata kuskil kumiseb kodu” (2016) Eluloofilm pool sajandit Tartu Akadeemilist Meeskoori juhatanud Alo Ritsingust.

22.35 „Unistuste puu” (2006) Elu ja unistuste teemadel mõtiskleb Ants Üleoja.

laulupidu423.30 „Rahvusmeeskoor 60: Teekond Grammyni” (2004) 1991. aastal oli Rahvusmeeskoor muutuste tuules ning suuri ümberkorraldusi ja tõsist tööd kroonis 2003. aastal omistatud Grammy auhind.

Raamatusoovitusena pakuks välja elulooraamatud juubilaridest. Kersti Innolt on ilmunud „Koorijuhiks sündinud. Ants Üleoja” ning hiljuti on valmis saanud Vello Lääne koostatud elulooraamat „Sass, röövime õige laeva : Alo Ritsing”.

Anu Amor-Narits