„Fantastilised elukad ja kust neid leida” Cinamonis

Esimesed kuuldused uue Võlukunstimaailma seikluse jõudmisest kinolinale hakkasid ringlema juba päris mitu aastat tagasi. Potteri-fännide blogid ja foorumid lõid kihama: küll räägiti Harry Potteri eelloost, küll järjeloost. Põnevust oli igatahes kuhjaga.

Kui tehti teatavaks loodava filmi pealkiri, tekkis kohe hulgaliselt küsimusi. Kuidas teha alla 100-leheküljelisest raamatust üks film (rääkimata siis kolmest ja nüüdseks juba viiest)? See ettevõtmine kõlas üsna võimatult!

Peab aga tunnistama, et justkui võluväel on Rowling, kelle jaoks oli tegu esimese stsenaariumi kirjutamisega, taaskord mananud esile elava ja võlukunstist pulbitseva maailma. Ei saa ka märkimata jätta, et režisööriks on taaskord David Yates, kelle käe all valmisid neli viimast Harry Potteri filmi, ning kes ka seekord on hämmastavalt hästi hakkama saanud.

Meieni jõudev lugu saab alguse 1926. aastal. Olukord New Yorgis on ärev, kardetakse võlukunsti paljastamist ning sõja puhkemist mugude (no-maj’ide) ja võlurite vahel. Olukorda ei leevenda sugugi äsja linna saabunud võlur, kelle kohvris elutsevad kõikvõimalikud „täiesti ohutud” elukad. Juhuslikult õnnestub mõningatel kohvrielanikel aga välja pääsaeda ja linna laiali joosta. Nii ei jäägi Newt Scamanderil (Eddie Redmayne), juhuslikult tema teele ette jäänud mugul Jacob Kowalskil (Dan Fogler) ning Ameerika Ühendriikide Võlukunsti Kongressi töötajatel Tina (Katherine Waterston) ja Queenie (Alison Sudol) Goldsteinil muud üle, kui neid plehku pannud tegelasi otsima asuda.

Potteri-fännidele on see film justkui taaskohtumine sõbraga, keda pole küll aastaid näinud, kuid kellega taaskohtumise üle ollakse üliõnnelikud. Tekib tunne, et vahepealset aega polegi olnud – võlukunstimaailm pole sugugi muutunud, lihtsalt selle piirid on veelgi kaugemale nihkunud ning lisandunud on palju täiesti uut ja tundmatut. Avastamis- ja taasavastamisrõõmu on kõik nurgatagused täis. Tundub, et ka mitte-fännidele sobib see film hästi – kassatulu on praeguseks kogutud juba üle 700 miljoni dollari.

Kinos on seda teost arvatavasti võimalus näha viimaseid nädalaid ja neile, kes pole veel jõudnud seda seiklust vaatama minna, soovitan see kindlasti ära teha! Kinos ärkab maagia ellu ning sellest saadud energialaks muudab talvise pimeduse äkitselt fantastiliselt säravaks ja elavaks. Võiks vist öelda, et pärast seda filmi on küll tunne, et üks Newt Scamanderi elukatest on jälle kohvrist välja pääsenud ja vaatajale põue pugenud!

Ja et elamus ikka edasi kestaks, on ilmunud ka filmi ametlik käsikiri. Saab lugeda, mis täpselt oli aluseks filmile ning soovi korral ka nähtut koduste vahenditega taasluua. Igaüks saab olla Harry Potter, miks siis mitte Newt Scamander või meisterpagar Jacob Kowalski?

Irina Möldre

 

Indrek Hirve teemaõhtu pühapäeval, 18. detsembril alates 19.30 ETV2-s

15. detsembril sai 60 aastaseks luuletaja, kunstnik ja meie hea lugeja Indrek Hirv, õnneks märgib ETV2  selle ära pika ja põhjaliku teemaõhtuga.

Õhtu algab sarjast „100 luulepärli” pärit luuletusega „Laeruute klirises”, loeb Üllar Saaremäe. Kohe seejärel saade „Hirv õhtuvalguses” aastast 1995.

20.00 algab Jüri Aarma juhitud vestlussaade „Tähelaev” aastast 2011.

21.15 algavas saates räägitakse Indrek Hirvest kui kunstnikust ja luuletajast. Peale tema esinevad saates veel kunstiteadlane Mirjam Peil ja kunstnik Lembit Saarts. Indrek Hirve luulet loeb Sulev Luik ja Skrjabini muusikat esitab Rein Mets. Aastast 1987

21.50 algavas saates „Ajalik ja ajatu” räägivad teoloog Vello Salo ja luuletaja Indrek Hirv vana testamendi laulude tõlkimisest.

22.20 algavas 1998. aasta saates „Viisi ingel saab endale” laulavad Jaan Sööt, Tõnis Mägi ja Riho Sibul. Luuletusi loevad Indrek Hirv ja Jaan Tooming. Heikki Kalle ja Jaan Söödi viisidele tegi sõnad Indrek Hirv.

22.35 on eetris 1991. aasta saade „Meeste jutud”, kus kirjanik Mihkel Mutt vestleb Indrek Hirvega tema elust Euroopas aastatel 1989-1991.

23.05 Idée fixe aastast 1993, kus Indrek Hirv jutustab tolleks ajaks kirjutamata loo. Ehk on see praeguseks juba kirjutatud?

23.15 Indrek Hirv lugemas oma luuletusi 1991. aasta „Väikeses luulesaates” lõpetab õhtu.

Indrek Hirvel on ilmunud üle 20 luulekogu, samuti esseistikat ja proosat, ta on  kirjutanud teksti kontsert-etendusele “Viimane tango 1944 – Pallase lõpp” ja mononäidendi “Pauluse kiriku kellad” Heino Ellerist. Tema esikkogu „Uneraev” ilmus 1987. aastal ja (seni) viimane,  „Inglisild”, novembri lõpus. Tänavu ilmus ka imekaunis raamat „Tartust Pariisi ja tagasi : rännakutest, kunstist ja möödanikust”.

Veelgi enamate erinevate tahkude ilmutamiseks andis ta 2014. aastal välja plaadi „Tango Magnoolia”, millel laulab vanu tangosid, mida omal ajal kuulasid ja laulsid tema vanemad oma sõpradega.

Kaja Kleimann

 

“Jack Reacher” TV3-s esmaspäeval, 12. detsembril kell 22.00

Lee Child’i poolt loodud tegelaskuju nimega Jack Reacher on seigelnud juba 21 raamatu lehekülgedel. Reacheri sarjaga on selline naljakas lugu, et kuigi eesti keelde on tõlgitud juba kümme raamatut, ei ole neid tõlgitud järjepidevalt, nii näiteks on eesti keelde tõlgitud sarja 18. raamat “Ära mine iial tagasi”, kuid tõlkimata on näiteks sarja 7. raamat. Esimesena ilmus eesti keeles 2007. aastal hoopiski sarja 4. raamat – “Külaline” ja alles aastal 2009. ilmus esimene raamat – “Tapamaja”. Praeguseks on filmilinale jõudnud 2 raamatut – sarja 9. (“Üks lask” – aastal 2012) ja 18. raamat (“Ära mine iial tagasi” – tänavu novembris). Sellel esmaspäeval näitab TV3 2012. aasta filmi, mis kannab nime “Jack Reacher”.

Filmi tutvustatakse nõnda:

Pärast seda, kui snaiper surmab kuue lasuga päise päeva ajal viis inimest, osutavad kõik asitõendid vahi all olevale kahtlusalusele. Ülekuulamisel ei lausu mees sõnagi, kirjutab vaid paberile ühe lause: „Kutsuge Jack Reacher!“ Sellest saab alguse erakordne jaht tõe väljaselgitamiseks, mis viib endise sõjaväepolitseiniku Reacheri kokkupõrkekursile ootamatu vastasega, kes on väga osav ning valmis kasutama kõhklematult vägivalda, et oma saladust varjata.

Peategelast Jack Reacherit kehastab Tom Cruise. Filmi lavastaja on Oscari-võitja Christopher McQuarrie (“Tavalised kahtlusalused”). Teistes osades näeme Rosamund Pike (“Kadunud”), Richard Jenkins (“Metsamajake”), David Oyelowo (“Ahvide planeedi sünd”, “Shotimaa viimane kuningas”, “Selma”), Robert Duvall (“Ristiisa”) ja eelkõige lavastajana tuntud Werner Herzog (“Fitzcarraldo”).

Marite Lõokene

Lee Childi raamatust „Viperusteta” Lugemissoovituste blogis.

„Lincoln“ TV6-s pühapäeval, 11. detsembril kell 21.00

Kas ma peksan surnud hobust? Suure tõenäosusega jah. Kas see läheb mulle korda? Suure tõenäosusega ei. Seekordsed Ameerika Ühendriikide presidendi valimised lõppesid terve maailma jaoks ignorantsuse võiduga – demokraatia on küll rahva võim, kuid rahva kätte seda usaldada ei tasuks. Kui keegi nüüd tagareast hakkab kobisema, et mis see meie asi on, kes seal võidutses, siis hipsterlikult elutargalt lausuksin, et maailm on nagu üks suur organism, kui ühes kohas hakkavad rakud vohama või miski nende koodis saab rikututud, siis mõjutab see kogu organismi tervikuna. Kas läheb amputeerimiseks, kiiritamiseks või ignoreerimiseks – seda mina õnneks ei otsusta, sest mind teades, oleksid võtted vägagi drastilised ja tagasipöördumatu iseloomuga.

Aga ma pidin kirjutama ju hoopiski Ameerika Ühendriikide 16. presidendist Abraham Lincolnist. Vaata, mis saab, kui anda naisterahvale vaba juurdepääs kõrgemale haridusele – sellist moraalitsevat märatsemist ei ole Emajõe Ateenas nähtud rahvuslikust ärkamisajast saadik. Või mis… Steven Spielbergi kokku klopsitud ja Sir Daniel Day-Lewise näideldud eepiline ajalooline draama kujutab Lincolni viimast nelja elukuud, ja pöördelist momenti sõjast räsitud Ühendriikides. Lincolni alustatud võitlus mustanahaliste orjade sisulise, mitte ainult vormilise vabaduse eest kestab selles vastuolulises riigis siiani. Kahtlemata ei aita sellele kaasa nende uus grillkanana varem karjääri teinud president.

Film on nii visuaalselt kui ka näitlejatöölt vaimustav pärl, ajaloolisest õigsusest ei tea ma midagi. Ristikivilikult ütleks, et häda faktidele, kui nad looga kokku ei sobi.

Liis Pallon

Raamat: Albrecht Montgelas  “Abraham Lincoln: Põhja-Ameerika Ühendriikide president, orjade vabastaja” (Eesti Kirjanduse Selts, 1933)

„Nõiakütid Hans ja Grete“ TV3-s esmaspäeval, 5. detsembril kell 23 ja teisipäeval, 6. detsembril kell 2.45

Märulifilmidel on eriline koht minu südame filmiriiulil – ja seetõttu algabki nädal suure pauguga (millest kahjuks uut universumi ei saa). Muinasjutud olid esimesed lood, mida ma kuulsin ja lugesin, ning nende mõjul sirgus minust imevärki protagonist. Kui need kaks aga kokku panna, siis sünnib popkultuuri ja folkloori austajate jaoks midagi hunnitut.

1812. aastal vendade Grimmide poolt kirja pandud muinasjutt „Hans ja Grete“ on alguse saanud suure tõenäosusega keskajal, kui suure nälja ajal jäeti väetid ja nõrgad lapsed maha, ning täheldati isegi kannibalismi harrastamist (mina hukka ei mõista!). „Hans ja Grete“ ning selle erinevad motiivid on levinud Venemaal, Baltimaades, Skandinaavias ja Mandri-Euroopa põhja osas. 2013. aastal jõudis vaatajateni Tommy Wirkola väga huvitav tõlgendus sellest laialt levinud loost. Nimiosades mängivad Jeremy Renner ja Gemma Arterton. Filmis räägitakse lugu täiskasvanud Hansust ja Gretest, kellest on saanud nõiakütid, ning kelle minevikku varjutab nagu ikka saladuseloor, mis rebitakse loo lõpuks ribadeks.

Taolised edasiarendused on minu arvates teretulnud lisandus erinevate lugude kujunemisel. Me ju ei tea, kuidas muutus „Hansu ja Grete“ muinasjutt kirjapanekule eelnenud viie sajandi jooksul. Äkki viibutab 17. sajandi pulstunud habemega ätt meie suunas oma rusikat… Fiktsioon ei ole tahke, vaid vedel – nais-tondipüüdjad ja Idris Elba James Bondina tekitavad minus üksnes positiivseid reaktsioone.

Liis Pallon

„Marie Krøyer” ETV-s reedel, 2. detsembril kell 21.40 ja pühapäeval, 4. detsembril kell 12.50

2012. aastal ka Pöffi programmis olnud film on ühe tuntuima Taani päritolu režissööri Bille Augusti vändatud ajalooline draama Marie Krøyeri elust kuulsa Taani kunstniku Peder Severin Krøyeri kauni abikaasana. Olles toonases Euroopas üks väheseid õpetatud naismaalikunstnike, ei rahuldunud Marie pelgalt ilusa abikaasa rolliga. Kuigi kõrvaltvaatajatele tundub paari ja nende tütre elu kuulsas Skageni kunstnike kogukonnas harmooniline, varjutasid tegelikkuses seda mehe sagenevad maniakaalsushood.

Kui Marie armub kohalikku heliloojasse Hugo Alfvénisse, seisab ta keeruliste valikute ees. Kas olla lojaalne terviseprobleemidega abikaasale, hea ja kaitsev ema oma tütrele või jääda truuks iseendale. Kas olulisem on teiste või enda õnn?

Režissöör Bille August püüab filmikunsti vahenditega taasesitada Skageni maalide maastikke ja keskkondi ning sealset erilist valgust, mille tabamiseks kunstnikud külakesse kolisid. Tulemuseks on visuaalselt nauditav, ladusalt jutustatud ning küpse teemakäsitlusega teos.

IMDb-s on filmile antud 6,4 punkti.

Kuna eesti keeles pole raamatuid ei Marie ega Peder Severin Krøyerist ega teistest Skageni kunstnikest, jääb raamatusoovituseks lugeda mõne teise kunstniku elulugusid. Näiteks oma raamatus „Impressionism. Sissevaateid” uurib Paul Smith prantsuse impressioniste.

Kunstist ja kunstnikest rääkiva filmisoovituse lõppu sobib hästi impressionist Peder Severin Krøyeri tuntuim töö “Suveõhtu Skageni Lõunarannas. Anna Ancher ja Marie Krøyer”.

Anu Amor-Narits