Kas ma peksan surnud hobust? Suure tõenäosusega jah. Kas see läheb mulle korda? Suure tõenäosusega ei. Seekordsed Ameerika Ühendriikide presidendi valimised lõppesid terve maailma jaoks ignorantsuse võiduga – demokraatia on küll rahva võim, kuid rahva kätte seda usaldada ei tasuks. Kui keegi nüüd tagareast hakkab kobisema, et mis see meie asi on, kes seal võidutses, siis hipsterlikult elutargalt lausuksin, et maailm on nagu üks suur organism, kui ühes kohas hakkavad rakud vohama või miski nende koodis saab rikututud, siis mõjutab see kogu organismi tervikuna. 
Kas läheb amputeerimiseks, kiiritamiseks või ignoreerimiseks – seda mina õnneks ei otsusta, sest mind teades, oleksid võtted vägagi drastilised ja tagasipöördumatu iseloomuga.
Aga ma pidin kirjutama ju hoopiski Ameerika Ühendriikide 16. presidendist Abraham Lincolnist. Vaata, mis saab, kui anda naisterahvale vaba juurdepääs kõrgemale haridusele – sellist moraalitsevat märatsemist ei ole Emajõe Ateenas nähtud rahvuslikust ärkamisajast saadik. Või mis… 
Steven Spielbergi kokku klopsitud ja Sir Daniel Day-Lewise näideldud eepiline ajalooline draama kujutab Lincolni viimast nelja elukuud, ja pöördelist momenti sõjast räsitud Ühendriikides. Lincolni alustatud võitlus mustanahaliste orjade sisulise, mitte ainult vormilise vabaduse eest kestab selles vastuolulises riigis siiani. Kahtlemata ei aita sellele kaasa nende uus grillkanana varem karjääri teinud president.
Film on nii visuaalselt kui ka näitlejatöölt vaimustav pärl, ajaloolisest õigsusest ei tea ma midagi. Ristikivilikult ütleks, et häda faktidele, kui nad looga kokku ei sobi. 
Liis Pallon
Raamat: Albrecht Montgelas “Abraham Lincoln: Põhja-Ameerika Ühendriikide president, orjade vabastaja” (Eesti Kirjanduse Selts, 1933)
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 