„November” alates 3. veebruarist kinodes Cinamon ja Ekraan

Kui uued Eestis valminud filmid tahaks ikka alati huvi pärast ära vaadata, siis kindlasti on lisaks mulle väga palju neid, kes seda filmi ammu suure põnevusega ootavad. Filmi võtted algasid juba enam kui kaks aastat tagasi ning nüüd on lõpuks valmis saanud Andrus Kivirähki armastatud romaanil “Rehepapp ehk November” põhinev linateos.

Lavastaja Rainer Sarneti käe all valminud “Novembrit” võib kirjeldada kui muinasjutufilmi täiskasvanutele, kus saavad kokku must huumor ja romantiline armastus. Filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus ahned ja juhmid külaelanikud pistavad rinda nii Katku, Vanapagana kui krattidega.

Kellel huvi juba enne kinno minekut filmi kohta pisut infot ja hinnanguid saada, võivad järelvaadata OP-i, kus filmist räägivad nii „Rehepapi” autor Andrus Kivirähk kui semiootikud.

Kui enne filmi vaatamist on soov ka raamatut meelde tuletada, aga lugemiseks aega ei leia, võib Linnaraamatukogust „Rehepapi” saada ka heliplaadil Aarne Üksküla poolt loetuna.

Anu Amor-Narits

„Parim hotell terves Indias” pühapäeval, 29. jaanuaril kell 21.35 TV3-s

Hulga auhindadu ja nominatsioone, sh kaks Kuldgloobuse oma, pälvinud 2011. aasta film räägib seitsmest eakast britist, kes vastavad internetis avaldatud kuulutusele ja sõidavad Indiasse Jaipuri, kust nad leiavad eest viletsas seisus hotelli, mida peab noor, veidi saamatu, kuid äärmiselt optimistlik Sonny Kapoor (Dev Patel). Äsja lesestunud Evelyn Greenslade (Judi Dench) soovib leida odavat peatuspaika; Graham Dashwood (Tom Wilkinson) otsib möödunud aegade armastust; Douglas Ainslie (Bill Nighy) ja Jean Ainslie (Penelope Wilton) on kaotanud halva investeeringu tõttu oma pensioni; Muriel Donnelly (Maggie Smith) vajab puusaoperatsiooni; Madge Hardcastle (Celia Imrie) otsib endale rikast meest; Norman Cousins (Ronald Pickup) jahib lihtsalt naisi. India mõjub kõigile erinevalt, mõnda vaimustab, mõnda nörritab. Hotelli peremehel Sonnyl on küll suured unistused, kuid vähe raha ja oskusi; samuti on tal tüdruksõber, keda tema ema heaks ei kiida. Kõik need lood põimuvad omavahel ja viivad ootamatute lõpplahendusteni. Näitleja(nna)d on mõistagi vaimustavad.
Sellest filmist kirjutati siin blogis ka viis aastat tagasi, kui see jooksis kinodes.
Debora Mogacchi samanimelises raamatus  pööratakse sügavamat tähelepanu erinevate generatsioonide omavahelistele suhetele ja nende toimetulekule tänapäeva modernses maailmas, India eluolu annab värvika aktsendi nii raamatus kui filmis.
„Parimat hotelli terves Indias“ on nimetatud suurepäraseks kombekomöödiaks, milles segunevad detailsed tähelepanekud ja sügavad sõnumid. Mulle isiklikult jäi enim meelde äratundmine, et kui inimene on nooruses vastik tüüp, siis vanadus teda kahjuks paremaks ei muuda.

Samalt autorilt on  eesti keeles ilmunud veel raamatud  Endised naised ,  Tulbipalavik  ja Lähedased suhted.

2015. a valminud järg „Teine parim hotell terves Indias” polnud minu meelest sugugi nii hea, vaatajate hinne imdb.com-s on samuti langenud (esimese 7.3 punktiga võrreldes) 6.3 punktile, minu arvates on vahe veelgi suurem. Aga järje juures pole ka Mogacchi kätt mängus, kirjutatud on originaalstsenaarium vanu tegelasi kasutades.

Kaja Kleimann

„Armastus ja sidrunid” kolmapäeval, 25. jaanuaril ETV+-s

Tänapäeva Rootsi filme meil väga sageli näha ei saa, selles mõttes võiks olla päris huvitav. Suurt kinokunsti ilmselt oodata mõtet ei ole, aga head meelelahutust loota võib ju ikka.

Kavas kirjutatakse: bestselleril põhinev mängufilm on ühtviisi vürtsitatud nii rikkaliku huumori, armastuse kui ka isuäratavate toidulõhnadega. Filmi peategelaseks on Rootsi väikelinnast pärit kahekümnendates Agnes,  kelle kutsumuseks on toiduvalmistamine ja osalemine kõrgklassi restorani töös. Paraku kaotab ta ootamatult oma töökoha ja põgeneb kuhjunud probleemide eest, mille hulka kuulub ka tema suhe eluvennast Tobiasega, turvalisse lapsepõlvekodusse. Just siis, kui mõnus argirutiin võtab tema üle võimust, saab Agnes telefonikõne, mis muudab tema elus nii mõndagi.
Oma unistuste püüdmisest rääkiva armastuskomöödia lavastanud Teresa Fabikule on see kolmas film. Tema loomingust peaks Eesti tele- ja kinopublikule olema  tuttav noortefilm „Ketšupiefekt” (2004). 
Kajsa Ingemarsson on  populaarne Rootsi kirjanik, kolumnist ja tõlkija, kelle kolme aastatel 2011-2014  eesti keelde tõlgitud raamatu enamus eksemplare on meie raamatukogus ikka veel välja laenutatud.
„Armastuse ja sidrunite” aluseks olev romaan „Väikesed kollased sidrunid” (2005) oli selle väljatulekuaastal Rootsi enim müüdud teos.
Ise olen ma lugenud ühte tema raamatut ja nagu siit selgub, eriline Ingemarssoni austaja ma ei ole.

Raamatukogust saab laenutada veel teoseid “Kõik sai alguse veest”  ja “Saatuse mäng”.  

Kaja Kleimann

„Albert Nobbs” esmaspäeval, 23. jaanuaril kell 20.30 Kanal 11-s

Põhjusi seda filmi vaadata leiab mitu: esiteks on nimiosas suurepärane  näitlejanna Glenn Close, teiseks muidugi Iirimaa -eestlastele on iirlased ja Iirimaaga seotu miskipärast alati südamelähedased. Ega muidugi see, et film kandideeris kolmele Oscarile, sealhulgas ka parima naispeaosa ja naiskõrvalosa (Janet McTeer) omale, pluss veel 19 võitu ja 39 nominatsioni, ka tähtsusetu pole. Vaatajate hinne 6.7 on selle kõrval pigem tagasihoidlik.

Glenn Close osales ka stsenaariumi kirjutamisel ning on üks filmi produtsentidest, sest 1982. aastal mängis ta sama lugu (ma ei saanud otsimisel täit kindlust, kas ka sama rolli) teatrilaval, ning unistas alates sellest loo kinolinale toomisest.

Film  on valminud iiri kirjaniku ja kunstikriitiku Georg Moore’i  lühijutu „The Singular Life of Albert Nobbs” põhjal, mida meil paraku lugemiseks pakkuda pole. Meie raamatukogus on ainult romaan „Esther Waters” .

Filmi tegevus toimub 19. sajandi Iirimaal. Kallis Dublini hotellis teenib kelnerina elatist viisakas, laitmatu käitumise ja kommetega Albert Nobbs (Glenn Close). Tegelikult peitub selle ontliku ja pisut veidra mehe varjunime taga hoopis keerulise elusaatusega naine, kes üritab endal hinge sees hoida ühiskonnas, kus naistel praktiliselt puudub iseseisvus.

Filmi tegemisest räägib Glenn Close selles intervjuus pikemalt.

Kaja Kleimann

 

“Saja sammu teekond” pühapäeval, 22. jaanuaril kell 21.35 TV3-s

Filmitutvustus telekavas: Hassan Kadam (Manish Dayal) on nooruke kokk, kellel on kokandusmaailma mõistes täiuslik kuulmine. Perekond Kadam, keda nende kodumaal Indias ei austata, kolib pereisa (Om Puri) eestvedamisel elama Lõuna-Prantsusmaale Saint-Antonin-Noble-Vali külasse. Küla on piltilus ja elegantne, seega ideaalne paik, kus avada India restoran Maison Mumbai. Siis aga saab nende plaanist haisu ninna kohaliku ja hinnatud restorani Le Saule Pleureur juhataja Madame Mallory (Oscari-võitja Helen Mirren). Naise jäine protest uustulnukate vastu kasvab sõjaks kahe toidukoha vahel. Aga Hassanis tärkab kirg Prantsuse köögi ja Madame Mallory võluva koka Marguerite´i (Charlotte Le Bon) vastu ning tema oskus kaht kultuuri imetabaselt ühendada loob midagi maagilist, mida isegi Madame Mallory enam eirata ei saa. Ta mõistab, et Hassan on tohutult andekas ja võtab noormehe oma tiiva alla. ”Saja sammu teekond” on täidetud võluvate maitsetega, mis vaatajate meeli ergutavad. Kaks maailma põrkavad kokku ning üks noormees proovib asukohast hoolimata leida kodusoojust igast pannist ja potist.

„Saja sammu teekond” põhineb Richard C. Moraise samanimelisel bestselleril, mis tõlgiti eesti keelde filmi linastumisaastal (2014. aastal). Selle blogipostituse jaoks hakkasin ka ise raamatut sirvima ning märkamatult ei tahtnudki seda enam käest ära panna, vaid lugesin leht lehe haaval haaravat lugu ühe India perekonna teekonnast kodumaalt Euroopasse, seda põhiliselt nende perepoja Hassani silme läbi. Olen jõudnud lugeda kõigest umbes veerandi raamatust, kuid tundub, et tegu pole üksnes toitu ja selle valmistamist ülistava teosega. Pigem võib seda pidada ühe, põhiliselt meestest koosneva perekonna oma koha leidmiseks võõras keskkonnas ning igatsuseks tuttavlike koduste toitude järele. Ootan põnevusega, mida suudab pakkuda veel lugemata osa raamatust ning kuidas see kõik haakub filmi süžeega. Filmi ennast on põhiliselt kiidetud, millele kindlalt annab oma osa ka asjaolu, et Steven Spielberg ja Oprah Winfrey istuvad produtsenditoolil ning Helen Mirren kehastab üht peaosa. Kõhud head ja paremat täis ning filmi nautima!

Loe ka Elari Tamme filmisoovitust.

Klaari Tamm

„Väike draakon Kokosaurus“ laupäeval, 21. jaanuaril kell 17.30 ETV2-s

Laupäeval näidatakse ETV2-s animafilmi „Väike draakon Kokosaurus“ (Saksamaa, 2014).
Filmi tegelased pärinevad Ingo Siegneri populaarsest lastesarjast. Selle kaks esimest osa ilmusid detsembris, kolmas raamat Kookospähklist ja vägevatest viikingitest näeb ilmavalgust veebruari alguses, neljas Kookospähklist ja võimsast võlurist Holunderist tuleb mais ja hiljem lisandub kindlasti veel raamatuid:
“Väike lohe Kookospähkel läheb kooli”
“Väike lohe Kookospähkel. Ära karda!”
Mõlemad originaalteosed ilmusid saksa keeles 2004. aastal, tänaseks on lasteni jõudnud 24 raamatut. Film ei järgi otseselt ühegi raamatu tegevustikku, paljud raamatutest tuntud tegelased saavad uueks seikluseks kokku. Vahvad tegelased ja hoogsalt arenevad sündmused pakuvad mõnusat kaasaelamist, aga annavad kindlasti mõtte- ja jutuainest teemadest nagu sõprus, ausus, õppimine, järjekindlus ja lojaalsus, mis on olulised nii suurte kui ka väikeste jaoks.

Ave Põlenik-Schweiger

„Kõrboja peremees” reedel, 20. jaanuaril kell 20 ETV2-s

Kooli kohustuslik/soovituslik kirjandus tekitab koolinoortes tihti suurt peavalu, sest lugeda tuleb palju klassikat. Tihti kajastavad need teosed aga väga ammuseid aegu, millega tänapäeva noortel on raske samastuda ning lisaks veel muidugi teistsugune sõnakasutus. Lihtsam on vaadata filmi, sest moodne ühiskond soosib visuaalsust. Nüüd on jälle see võimalus vaadata teleekraanilt Tammsaare aegumatut armastulugu Villust ja Annast. Kui seekord jääb film nägemata, siis on võimalik seda laenata raamatukogust. Muidugi võib jääda ka nö klassikalise stiili juurde, st laenata raamat paberkandjal või hoopis veidi moodsamalt, st lugeda teost raamatukogu tehnikakirjanduse osakonnast laenatud e-lugerist.

Loe ka Leida Laiuse filmi kohta Eesti Päevalehe artiklit.

Klaari Tamm

“Lumekuninganna 3: tuli ja jää” kinodes Cinamon ja Ekraan

Filmitutvustus kinokavas: “Lumekuninganna 3: tuli ja jää” (“Снежная королева 3”)
Kangelanna Gerda sai võitu nii Lumekuningannast kui ka Lumekuningast, kuid ei suuda ikka rahu leida. Ta unistus on leida vanemad, kelle kord Põhjatuul kaasa viis, ja taas perekond olla. Nii asubki Gerda ühes sõpradega põnevale rännakule, et leida vanemad ja teel uusi raskusi seljatada. Nad avastavad trollide iidse võlueseme – Tule ja Jää kivi. Sellest peale ei lähe miski enam algse plaani järgi. Kas Gerda suudab võluväe alistada ja pere tagasi saada? Vastus selgub peagi loos, kust ei puudu lahkus, vaprus, sõprus, salapära, perearmastus ja muidugi õnnelik lõpp!

Venemaa filmitööstus on oma Lumekuninganna animafilmi järgedega USA ametivendadest ette jõudnud. Kinolinale on jõudnud juba kolmas osa, tegelikult oligi esimene osa neil veidi varem (2013) kui Disney „Lumekuninganna ja igavene talv” ehk „Frozen”(2014). Samas ei saa öelda, et see seeria mingil moel oleks väikeste tüdrukute hittmultikast kuidagi kehvem. Eriti palju põnevust, seiklust, komöödiat ja visuaalselt ilusaid stseene on just hetkel kinolinal olevas kolmandas osas. H. C. Anderseni algsest muinasjutust on jõutud küll pigem põhjamaiste trollide legendideni, kuid see ei takistada kaasa elamisele ( „Frozen” oli samuti põhimõtteliselt uus lugu algse muinasjutu ainetel). Olemas on ka Lumekuningannaks muutunud Gerda sarnasus pisikeste piigade lemmiku Elsaga, mis muudab loo sihtrühmale veel haaravamaks. Ära ei jää ka loo moraal, mis rõhutab perearmastust ja vaprust vastukaaluks eneseimetlusele ja ahnusele. Puudub üksnes köitev orginaalmuusika, mis kindlasti on ka üks põhjus, miks Hollywoodi versioon nii tohutult populaarne on.

Seega soovitan kõigil väikestel ja suurtel „Frozeni” fännidel uue filmi ootuses (esialgsete plaanide kohaselt 2018. aastal) vaadata hoopis kinolinal Venemaa Gerda ja Kaj järjekordseid seiklusi, teatris onu Eskimoks kehastunud jäise “Lumekuninganna” hooaja viimast etendust ning muidugi lugeda H. Chr. Anderseni sulest kirja pandud klassikat.

Loe filmiblogist ka “Lumekuninganna” esimese osa kohta ning animafimist “Lumekuninganna ja igavene talv”.

Lumekuninganna raamatute ja filmide kohta leiad infot Lugemissoovituse blogis olevast soovitusnimekirjast „Elas kord …”.

Klaari Tamm

“Shangri-La nöbinina-ahvid” ja “Elumeri” teisipäeval, 10. jaanuaril Tartu loodusmajas

Tartu loodusmajas saab näha Matsalu loodusfilmide festivali võidufilme.

Shangri-La nöbinina-ahvid /Mystery Monkeys of Shangri-La
Režissöör Jacky Poon (Austria, 51 min).
Film pälvis eriauhinna kategoorias „Loodus“.

Himaalaja Hiina osas Yunnani mägedes elavad nöbinina-ahvid. Nad on kõige kõrgemal mägedes elav ahviliik ja käesolev film on nende ahvide esmatutvustus filmilinal, jutustades nende elust kahe aasta jooksul.

Elumeri / The Sea of Life
Režissöör Monica Conzales (Hispaania, 52 min), festivali kiituskiri.

Sügava austusega elu vastu, mereelustiku mitmekesisust tutvustav ja väärtustav ilus film.

Nöbininaahvide ehk nosulanguuride kohta võib lugeda vikipeediast. Maailmamere kui elukeskkonna kohta võib lugeda Callum Robertsi raamatust “Elav ookean”.

Sander Kaasik

“Prantsuse leitnandi tüdruk” reedel, 6. jaanuaril kell 21.30 ETV-s

“Prantsuse leitnandi tüdruk” (“The French Lieutenant’s Woman”, Inglise 1981) reedel, 6. jaanuaril kell 21.30 ETV-s, kordus pühapäeval, 8. jaanuaril kell 12.20 ETV-s.

Tutvustus:

20. sajandi teise poole ühe hinnatuma kirjaniku John Fowlesi samanimelise romaani järgi valminud omapärane, erinevaid ajastulisi mentaliteete kõrvutav armastuslugu. Fowlesil on ses romaanis olulisel kohal autori vaatepunkt, ta räägib 19. sajandi viktoriaanlikust Inglismaast, püsides seejuures rõhutatult tänapäevase (20. sajandi teise poole) vaatleja positsioonil.
Filmis on selle võtte ekvivalendiks suheteloo hargnemine kahes dimensioonis, mänguna mängus. Anna (Meryl Streep) ja Mike (Jeremy Irons) on näitlejad, kes mängivad Fowlesi romaani ekraniseeringu peategelasi Sarah’t ja Charlesi, salvestatava filmiloo tegevus toimub 19. sajandi viktoriaanliku Inglismaa väikelinnas. Maailma näinud aadliku Charles Smithsoni ja kummalise noore naisterahva Sarah’ vahel lahvatab ootamatu armuleek. Sarah, keda peetakse hullukeseks ja keda kohalikud kutsuvad Prantsuse leitnandi tüdrukuks, ei käitu viktoriaanlike reeglite järgi. Charles aga, kes on kihlatud jõuka ärimehe tütre Ernestinaga, hakkab Sarah’ hulluses kahtlema ja püüab teda omamoodi päästa…
Paralleelselt sellega, kuidas Anna ja Mike kehastavad oma tegelasi, kipuvad kuumaks minema ka nende omavahelised kaamera tagused suhted. Stsenaariumi autor on Nobeli kirjanduspreemia laureaat Harold Pinter. Viis Oscari nominatsiooni, sealhulgas parim mugandatud stsenaarium ja naispeaosa. Koju viis Meryl Streep BAFTA auhinna ja Kuldgloobuse.
R: Karel Reisz. O: Meryl Streep, Jeremy Irons, Hilton McRae, Emily Morgan, Liz Smith jt.

Kõigepealt ma kiidan seda inimest, kes tutvustuse kirjutas :)
Raamatut lugesin ma kunagi õige ammu ja ega ma sest suuremat enam ei mäleta, peale selle, et noh, üsna hea lugemine oli. Küll aga on meeles eksamiküsimus: “Milline neist kolmest lõpust sinu jaoks see õige oli?” ja minu ebamäärane vastus, et kõik lõpud sobisid ja olid loogilised, et ma ei tulnud lugedes selle pealegi, et peaks veel valima hakkama… Et siis lugege ja valige :)

arvustused/arvamised raamatust:

• Raadiovestlus “Maailma kirjandus. John Fowles “Prantsuse leitnandi tüdruk””. Saates räägivad raamatust Ain Kaalep, Linnar Priimägi, Peeter Tulviste ja saate autor Maarja Pärl.
• Risto Laurisaar “Häbelik aednik John Fowles muutis brittide kirjandustavasid” Eesti Päevalehes
• Ploomike blogis “Lugemik“
• Kiiks kuubis blogis “Kiiksu lugemisarhiiv“

Filmi helilooja muusika sünnist:

Tiina Sulg

“West Side’i lugu” reedel, 6. jaanuaril kell 12.45 ETV-s

“West Side’i lugu” (West Side Story, USA 1961)

Tutvustus:

Üks filmiajaloo kuulsamaid muusikale, adaptsioon samanimelistest Broadway lavastusest (1957), mis ammutas inspiratsiooni Shakespeare’i tuntud draamast „Romeo ja Julia“. Tegevus toimub 1950. aastate New Yorgis ja jutustab armastusloo, mille taustaks on kahe rivaalitseva, erineva kultuurilise taustaga noortekamba suhted. Peategelane Tony (Richard Beymer), kes kuulub ameeriklaste kampa, armub Mariasse (Natalie Wood), kes on puertoriikolaste kamba liidri õde.
Noorte armastust ja kampadevahelist vaenu kokku sobitada ei anna ja nõnda tüürivad sündmused paratamatult traagilise lõpplahenduse suunas. Filmi võtsid vaimustusega vastu nii publik kui ka kriitikud ja seda saatis ka suur kassaedu. Nüüd, aastakümneid hiljem, elustuvad siin Broadway ja muusikali uhked ajad ning sellele, kes vaatab filmi esmakordselt, jagub üllatusrõõmu leidmaks, et just siit on pärit paljud klassikaks saanud palad – „America“, „I Feel Pretty“, „Somewhere“, „Maria“ jt. Auhinnakapis on sel filmil kolm Kuldgloobust ja koguni kümme Oscarit.
R: Jerome Robbins, Robert Wise. O: Natalie Wood, Richard Beymer, George Chakiris, Rita Moreno jt.

Mu on hea meel, et “Romeo ja Julia” ikka ja jälle lavalaudadele või filmilinale jõuab, olgu siis tänapäevastesse oludesse ümbertõstetuna või klassikalises variandis (aga siingi rõhutab lavastaja ju just seda, mis tema meelest ses ajastus oluline on), et iga põlvkond saaks oma loo leida. Mõne põlvkonna tõlgendus on lihtsalt kuidagi ajaproovile paremini vastu pidanud — nagu seesinane “West Side Story” — aga ärgu see heidutagu tänaseid tegijaid :)

Ja ega kirjarahvaski taha lava/filmirahvast kehvem olla ja oma soovi klassikaga mängida väljaelamata jätta, hea näitena on Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia“.

“Romeo ja Julia” muusikal kümmekond aastat tagasi Nukuteatris Andres Dvinjaninovi lavastajakäe all oli tollesse ajastusse kuidagi hästi sobivalt (olgu selle tänase pilguga, kuidas on):

Tiina Sulg

“AegRuum. Muistsete viikingite jälgedes, 1/2” neljapäeval, 5. jaanuaril kell 20.00 ETV2-s

AegRuum Muistsete viikingite jälgedes, 1/2 (The Vikings Uncovered, Inglise 2016) neljapäeval, 5. jaanuaril kell 20.00 ETV2-s, kordus laupäeval, 7. jaanuaril kell 20.00 ETV2-s, 2. osa neljapäeval, 12. jaanuaril kell 20.00 ETV2-s, kordusena laupäeval, 14. jaanuaril kell 20.45 ETV2-s.

Tutvustus:

Iidsete saagade põhjal asustasid viikingid Põhja-Ameerikas mitu paika, kuid seni on teada vaid üks asula, 55 aastat tagasi avastatud L’Anse aux Meadows Newfoundlandi põhjatipus, mida kasutati vahepeatusena retkedel müütilisse Vinlandi. Et tõendada saagade paikapidavust, tuleks leida veel mõni asulapaik ning Dan Snow ja kosmosearheoloog Sarah Parcak asuvad neid uusima tehnoloogia abil otsima.

Tundub huvitav, aga muuhulgas on see film ka lihtsalt hea ettekääne hõisata maha üks oma lapsapõlve lemmikraamat —  Jean Ollivieri “Viikingite avastusretk“. Ja muidugi tasub lugeda Põhjala saagasid, selle filmi taustal eriti Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatukest “Viikingid Vínlandis: Eiríkr Punase saaga. Gröönlaste saaga“.

Kuulsat “Viikingite” sarja ma vaadanud ei ole, aga heliriba paneb mõtlema, et kunagi vist võiks:

 

ja, hei, siia saab ühe toreda sort of teemakohase loo veel lõppu kleepida:

Tiina Sulg

 

 

“Eternally. Charlie Chaplini laulud” kolmapäeval, 4. jaanuaril kell 22.35 ETV2-s

Tutvustus:

Eternally. Charlie Chaplini laulud (Eesti 2016)
Charlie Chaplinit teatakse kui suurepärast filminäitlejat ja režissööri. Vähem teatakse aga seda, et ta komponeeris suurele osale oma filmidest muusika ise. Peale selle mängis ta paljusid instrumente, viiulit, tšellot, klaverit, juhatas salvestustel tihti orkestrit ja säilinud on mõned salvestused, kus ta ise ka laulab. Kõige paremini tuntakse ehk Chaplini lugu “Smile”, mis filmis “Modern Time” 1936 oli hoopis instrumentaalpala ja sai teksti aastaid hiljem. Sellest laulust tuligi mõte uurida, kas on veel laule, mida Chaplin on kirjutanud ja kas nendest oleks võimalik teha kontsert.
Selgus, et materjali on palju ja nii saigi projekt alguse. Kontserdi kavva jõudis 15 laulu, mis said Swing’n’Joy Orchestra’le sobivad seaded. Lisavärvi annab orkestri Saku Mandoliinid väike koosseis. Solistide valikul sai otsustavaks Marko Matvere hea näitleja – laulja kooslus ja klassikalikku filmimuusika värvi lisab muusikaliartist Kelli Uustani. Tantsib Kristin Pukka ja kõike seda ilmestab liivakunstnik Madli Luuk. Kontsert on üles ehitatud tummfilmi formaadis ja lugude pealkirjad kuvatakse ekraanil vaheldumisi liivajoonistustega. Repertuaarist veel niipalju, et kõik laulud on komponeeritud Chaplini enda poolt filmide jaoks, kuid mõned neist jäid ajapuudusel või mõnel muul põhjusel filmidest välja. See ei vähenda aga nende kvaliteeti. Chaplini laule on esitanud väga palju kuulsaid artiste, nt Nat King Cole, Frank Sinatra, Engelbert Humperting, Judy Garland, Petula Clark jpt.

.

Raamatukogust on võimalik laenutada Charlie Chaplini filme, aga ka dokumentaalfilmi Chaplini elust (“Charlie: the life and art of Charles Chaplin : an irrepressible genius, an unforgettable story“, režissöör Richard Schickel), Chaplini elust rääkivaid raamatuid (muuhulgas tema enda kirjapandud “Minu elulugu“) ja kui hästi otsida, siis leiab mõne noodi ka: “Eternally” (klarnetile), “Smile” viiulile ning eestikeelne “Smile” kahes variandis: “Naer” (“Naer hinges muret paitab…” : filmist “Moodsad ajad”) ja “Laul naeratusest” (“Rõõm hinges tõrjub mured…” : filmist “Moodsad ajad”). Kui sellest kõigest väheks jääb või eelhäälestuseks:

Tiina Sulg