“Ja enam surm ei valitse siis” neljapäeval, 30. novembril Athena keskuses

Tutvustus PÖFFi lehel:

Kes kirjutaski, et Dylan Thomas suri murtud südame ja räsitud hinge pärast? Steven Bernsteini film ei jäta mingit kahtlust, et see võinuks teistmoodi olla. Režissöör on võtnud endale vabaduse luua oma versioon, kinematograafilise essee suurest poeedist ja tema elust. See film on nagu omanäoline klaaspärlifilm, mis tõuseb kõrgemale konkreetsest inimesest ja tema eluloost. Omaette väärtus on selle filmi juures operaatoritöö, mis oma nõtke visuaaliga aitab avada sõnade maailma ja lisab või võtab madalamaks emotsioonide painet.

See on lugu maailma luulekunsti tõelise rokkstaari viimastest elupäevadest – peamiselt tollest kurikuulsast 1953. aasta 3. novembrist, kui parasjagu turneel viibiv Thomas end New Yorgis White Horse Tavernis koomasse joob, teatades (legendi järgi) pärast 18. viskiklaasi tühjendamist visalt, et see on vist rekord.

Aga too ohjeldamatu enesehävituslik akt on siin kõigest tagajärg, mitte põhjus. Luuletaja vaevatud meel on see, mis režissööri huvitab ja mida ta üritab ekraanile tuua, esitades seda painava kujutluste maailmana, kus segunevad olevik ja minevik, argine ja ülev.

Rohke luulega pikitud linateoses mängib teravmeelseid repliike ja filosoofilisi mõtteterasid pilduvat Thomast teine waleslane, Rhys Ifans, ja see on vaieldamatult suurroll. John Malkovich kehastab poeedi raviarsti ja teeb seda äärmiselt meeldejäävalt nagu ikka. Kohustuslik film mitte ainult luulesõpradele ja suurmeeste elulugude huvilistele.

Dylan Thomase luulet võib Paul-Eerik Rummo tõlkes lugeda kogumikust “Surmad ja sisenemised”. Filmikunstnikele on luuletaja elu tänuväärne ja ammendamatu materjal. Siin blogis on Kaja Kleimann varem soovitanud filmi “Armastuse piir” ja Sirje Suun filmi “Poeet New Yorgis”.

Sander Kaasik

“Ja siis ma lähen…” neljapäeval, 30. novembril Cinamonis

Tutvustus PÖFFi lehel:

Jim Shepardi novellil “Project X” põhinevas filmis näeme algusest lõpuni, kuidas kahest koolipoisist kujunevad koolitulistajad. Edwin ja tema parim sõber Flake on autsaiderid nii koolis, naabruskonnas kui ka tegelikult kodus. Üheks põhjuseks on noorte vaikne ja introvertne olek, mida teised tõlgendavad luuseriks olemise märgina. Iga kannatus aga katkeb ning poisid asuvad planeerima ja läbi viima suurejoonelist koolitulistamist Flake’i isa relvakoguga.

Jim Shepardi sulest on meil raamat “The Book of Aron”. Ilmar Raagi filmide põhjal on Gerda Kordemets kirjutanud raamatud “Klass” ja “Klass: elu pärast”.

Sander Kaasik

“Igitee” esmaspäeval, 27. novembril Athena keskuses

Hannes Aava tutvustab:

Ajalugu võib väljamõeldistestki veidram olla – seda tõestab ilmekalt Jussi Ketola lugu selles tõsielulistest sündmustest inspireeritud, Antti Tuuri samanimelisel romaanil põhinevas ajaloodraamas. Pärast kodumaale naasmist Suurest majanduskriisist räsitud USA-st otsib Ketolate perekond uut algust ning hakkab Põhja-Soomes talu pidama. Isa Jussi jääb aga silma paremäärmuslikule Lapua liikumisele, kes ühel ööl mehe nn “Igiteele” ehk Nõukogude Liidu piirivalvele üle plaanivad anda. Ootamatu põgenemise tagajärjel satub mees siiski üle piiri ning taibates, et tal pole võimalik niipea kodumaale naasta, liitub ta ühega sadadest Stalini kutsele vastanud USA-st sotsialismi ehitama tulnud kogukondadest. Aastad mööduvad, režiim muutub järjest paranoilisemaks ning peagi on selge, et lubatud sotsialismiutoopia asemel on riik muutumas eluohtlikuks terrorirežiimiks.

See AJ Annila lavastatud ja juba Soome kriitikute poolt soojalt vastu võetud emotsionaalne ajaloofilm on märgilise tähendusega nii Soome kui ka Eesti kino jaoks. Kokku kolme riigi koostööna valminud film sai rahastust nii Soome 100lt kui ka Eesti kulutagastusfondist, suur osa võttepaikadest olid Eestis ja filmis teevad kaasa mitu tuntud Eesti näitlejat, eesotsas sel aastal lahkunud armastatud Lembit Ulfsakiga, kelle jaoks see jäi viimaseks filmirolliks. Filmi peaosas särab kolmekordne Jussi-võitja Tommi Korpela, kõrvalosades teevad tugevad rollid Hannu-Pekka Björkman ja kvaliteetsarjast “Läänemaailm” ja “Võimu kants” tuntud taanlanna Sidse Babettt Knudsen.

Raamat on värskelt Ants Paikre tõlkes raamatukogus saadaval.

Sander Kaasik

„Bombshell – Hedy Lamarri lugu” laupäeval, 25. novembril kell 19.30 Cinamonis

Hea, kui minuvanused veel Hedy Lamarrist midagi kuulnud on, noorematele aga ei ütle see nimi hoopiski midagi. Seda enam võiks seada sammud kinno, et vaadata dokumentaalfilmi  selle vapustava naise elust, ilma kelleta näeks Disney Lumivalgeke välja hoopis teistsugune (ehkki mina erilist sarnasust ei näe) ja pole teada, kas meil üldse oleks juba kasutada Wifi, sinihammas ja GPS. Filmi tutvustuses kirjutatakse, et nagu juhtus ka paljude teiste naissoost leiutajatega, ei leidnud temagi oma teedrajavate leiutiste eest eluajal tunnustust. Vastupidi, USA merevägi lükkas tema ja kaasleiutaja George Anthieli (kes muide oli helilooja) „Salajase Side Süsteemi“, mille abil oleks saanud meremiine segajate eest kaitstuna sagedushüplemise  abil sihtmärgini juhtida, kalevi alla ja palus tal sõjategevuseks korjandusi teha lihtsalt ilus olles. Patent, mille Lamarr ja Anthiel 1941. aastal enda nimele registreerisid, aegus ega hakanud neile kunagi sisse tooma, kuigi Kuuba raketikriisist alates kasutati tehnoloogiat mereväes ulatuslikult. Patendi väärtuseks arvatakse täna olevat miljardeid dollareid. Raha asemel said mõlemad postuumselt 2014. aastal väärika koha National Inventors Hall of Fame’is. 
Hedy ehk Hedwig Eva Maria Kiesler sündis 1914. aastal Viinis juudi perekonnas, tema isa oli pankur ja ema pianist. Ta mängis esimeses filmis 1930. aastal ja saavutas kuulsuse juba noorelt. Hilisemas eas tegi ta karjääri alal mõned saatuslikud valeotsused, lükates tagasi nt peaosa „Casablancas” (teiste andmete kohaselt teda ei valitud) ning taandus filmelust lõplikult 1957. aastal. Ta suri 2000. aastal südamehaiguse tagajärjel. Hedy Lamarri on peetud kõigi aegade kauneimaks nätlejannaks, ja kaunis naine olemine tähendas (ja tähendab paraku sageli siiani) võimalust olla vähem tõsiselt võetav. Kui võtta arvesse, et ta oli kuus korda abielus ja üks tema kahest võidetud auhinnast on „Hapu õun” kõige vähem koostöövalmis näitlejannale, võib arvata, et tal polnud just kerge iseloom. Oma lavanime valis ta austusavaldusena 1920. aastate filmitähele Barbara La Marrile. 
Filmist saab juurde lugeda Daily Mailis ja sellel lehel.

Kaja Kleimann

„Palged, paigad” laupäeval, 25. novembril kell 17.45 Cinamonis

Ma tegelikult ei mõelnud seda nii, et kui minu esimese tutvustatava filmi tegi verinoor naisterahvas, siis viimaseks võtan peagi 90 aastaseks saava legendaarse Agnès Varda oma, aga nii läks. Kuna Tartu ja tänavakunst on tihedalt seotud, võiks see film paljudele kodulinlastele huvi pakkuda.

Filmi  tutvustuses öeldakse:  

Kui prantsuse kino grand old lady Agnès Varda  ja tundmatu tänavakunstnik JR 
2015. aastal tutvusid, otsustasid nad kohe, et peavad koostööd tegema. Paar nädalat pärast esmakohtumist oldigi JR fotograafikaubikuga teel. Omapärase ekraanipaari eesmärgiks sai teha portreefilm Prantsusmaast ja tema inimestest, liikudes suurlinnadest eemale, pisikeste paikade maailma. Juhuslikel kohtumistel külaelanikega tehakse neist ülisuuri fotosid, mis kinnitatakse seintele ja müüridele. See on Agnès Varda ja JR ühine kirg – kujutised üldisemalt ja piltide talletamine, esitamine ning jagamine. Agnès Varda teeb seda läbi filmikunsti, JR loob vabaõhufotogaleriisid. „Me tahtsime teha filmi tavalistest inimestest. Meile öeldi, et nende lood ei ole piisavalt huvitavad. Aga teil on võimalus ise tunnistada, et on küll,“ on öelnud Varda. Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet teinud dokumentaalportreesid, milles tal endal on keskne roll. Kustumatu uudishimuga vanaproua „Järelnoppijad ja mina“ (2000) ja „Agnèsi rannad“ (2008) on toonud talle juurde uusi fänne lisaks neile, kes nautisid juba Prantsuse uue laine aegadel mängufilme vändanud režissööri varasemat loomingut. Suur austus teineteise vastu paistab välja ka JR ja Varda ekraanisuhtest, mis on samas mõnusalt aasiv ning mida ei sega poolesaja-aastane vanusevahe.

 Agnès Varda 10 parimat filmi väidetakse olevat need. 

Filmi „Järelnoppijad ja mina“ mõlemad osad on meie raamatukogus olemas. 

Natuke lugemist ja pilte JR-st ja tema kunstist leiab siit.

Tartu tänavakunstist saab laenutada näituse „Tüüpilised indiviidid : Tartu grafiti ja tänavakunst 1994-2014” kataloogi, näitus oli Tartu Kunstimuuseumis 07.11.2014-01.02.2015. 

Agnès Varda foto on pärist siit. 

Kaja Kleimann

„Vaid üks päev” reedel, 24. novembril kell 18 Cinamonis

See on nüüd küll üks nii veider film, et seda lausa peab vaatama. Kuigi teatrilaval kehastavad näitlejad loomi kaunis sagedasti,  ei tule esimese hooga pähe ühtegi teist filmi, kus inimesed loomi mängiksid. Näitlejate nimekirjast on mulle tuttav ainult sage Euroopa filmiauhindade gala õhtujuht Anke Engelke (fotol koos Martin Baltscheitiga), kes ilmselt pole peaosas, sest mängib „teist ühepäevaliblikat”. Aga võimalik, et selles filmis eriti peaosi polegi. Märksõnaks „saksa uus kino”, aga siiski ka et „lastefilm”. Tundub, et see on midagi sellist, mis vanasti „vitamiinilaksu” alla käis. Tegemist on rahvusvahelise esilinastusega.

Sisu kohta kirjutatakse: Loomad teatavad positiivsusest pakatavale ühepäevaliblikale, kes ei tea, et tal on elada kõigest 24 tundi, et see on hoopis rebane, kel on jäänud elada vaid üks päev, ning soovivad veeta selle päeva rõõmsalt ja tegusalt koos.
Sakslasest režissöör, näitleja, kirjanik ja koomiksiautor Martin Baltscheit on teinud oma lasteraamatu järgi erakordse filmi, mille motoks võiks olla carpe diem (püüa päeva). Mänguline, poeetiline, õpetlik ja filosoofiline film nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis paneb vaatajale südamele, et on oluline kasutada väärtuslikult meile antud aega.

Martin Baltscheit on nüüdisaegse saksa lastekirjanduse üks produktiivsemaid autoreid, kelle looming on pärjatud rohkete auhindadega ning kelle raamatute põhjal on valminud etendusi, joonisfilme, kuuldemänge ja kaks ooperit. Ainuke eesti keeles ilmunud, koostöös kunstnik Christine Schwarziga valminud „Jänese kuld” on tema loomingu üks väljapaistvamaid ja kiidetumaid saavutusi.

Intervjuud autoriga saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Axolotl Overkill” neljapäeval, 23.11. kell 19 Cinamonis

Tähelepanu tõmbas kõigepealt filmi pealkiri, kohe meenus raamat „Sulgedega mao saladus” ja viis mõtte asteekide juurde. Nendega siiski pistmist ei tule, aga ehk saab filmi vaadates aru, mis seos on axolotl’iga.

Helene Hegemann (fotol vasakul) on verinoorelt tuntuks saanud saksa näitleja (3 filmi), režissöör ja stsenarist (2 filmi) ning kirjanik. Ta sündis 1992. a Freiburgis ja elas oma kunstnikust emaga, pärast tema surma kolis isa juurde, kes on tuntud kirjanik, dramaturg ja (teatri)õppejõud. Helene alustas blogijana, 2007. aastal lavastati teatris tema esimene näidend, mis aasta hiljem kohandati raadioteatrile. 2008. aastal tegi ta oma 14 aastaselt kirjutatud näidendi järgi 40 minutilise filmi „Torpedo”. 2010. aastal kirjutas ta tutvustatava filmi  aluseks oleva samanimelise raamatu (ärge laske end pealkirjast petta, raamat on saksa keeles!) , mis tõi suure kuulsuse ja natukese aja pärast ka suure poleemika plagieerimise tõttu.
2013. aastal ilmus teine romaan „Jage zwei Tiger”, mis on meie raamatukogus samuti olemas.

Filmi tutvustatakse nii:
Kirjanikust režissöör toob ekraanile oma autobiograafilise debüütromaani „Axolotl Roadkill“ järgi mugandatud filmi, mis iseloomustab ajastutruult tänapäeva Berliini. Tulemuseks on õelalt lõbus, kuid samas õrn ja tundlik linateos. Tõeline ajastu märk: nihilistliku pealispinna alt tuleb kuuldavale nii kurb kui ka ohjeldamatult energiline filmitegija hääl.16-aastane tüdruk Mifti (Jasna Fritzi Bauer), kes näeb välja nagu 12 ja käitub nagu 30, elab pärast ema surma oma poolõdedega Berliinis ühiskorteris. Tüdruku isa huvitub rohkem karjäärist ja kunstist kui inimestest, tüdruku kooliskäimisele ei panda samuti eriti suurt rõhku. Olulisemad on peod, narkootikumid ja armuseiklused. Mifti on metsik ja kurb, kuid samas mõistlik ja armunud. Täiskasvanud, keda ta kohtab, on meeleheitel kas maailma allakäigu pärast või selle pärast, mida välja minnes selga panna. Ka Mifti peab ilmarattal keereldes mingil viisil täiskasvanuks saama. Karismaatiline Jasna Fritzi Bauer naelutab vaataja hiilgava osatäitmisega ekraani ette. „Axolotl Overkill“ on kahtlemata üks aasta olulisemaid Saksa filme ning režissöör Helene Hegemann täidab selle linateosega kindlasti talle pandud ootused.

Kaja Kleimann

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” laupäeval, 18. novembril kell 21.15 Cinamonis

“Indiaanlased, kes raputasid maailma” (“Rumble: The Indians Who Rocked The World”)  Kanada, 2016. Režissöörid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, produtsendid: Jake Kent, Claire Mackinnon, Lisa M. RothStsenaristid: Catherine Bainbridge, Alfonso Maiorana, operaator: Alfonso Maiorana.

Sandra Ashilevi tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Tihtipeale kummitavad meid küsimused nagu “kuidas moos kommi sisse sai?” või “kumb oli enne, kas kana või muna?”. “Indiaanlased, kes raputasid maailma” on vastus umbes sarnastele küsimustele, ainult et muusikamaailma, täpsemalt tänapäeval populaarse muusika alguse kohta, mille oluliseks osaks on mõneti ehk üllatuslikult indiaanlased. Kuigi tegu on peamiselt muusikadokumentaaliga, siis tegelikult heidab see film märkamatult pilgu ka sellele, millist elu elasid indiaanlased ning mida nad Ameerikas läbi elasid. See on üks võimas tõestus sellest, et miski ei suuda panna ühtegi rahvast vaikima, kui nende tahe on suurem kui tagakius. “Rumble” on mitmeid ahhaa-momente tekitav film, mis tõenäoliselt päris külmaks ei jäta ühtegi muusikahuvilist.

Selle filmi kohta ei ole mul ühtegi kommentaari — täiesti tundmatu teema ja uudne vaatenurk — aga tekitas kangesti huvi. Jah, muusikaajalugu võiks tõesti väga mitme nurga alt uurida ja tutvustada.

Uudishimu ei andnud rahu ja tegin kiire guugelduse. Muu info jätan huvilistele endile otsida, aga näitena lehekülg “Best Native American Rock Bands“, kus on selline järjestus: 1. Redbone 2. Blackfoot 3. Testament 4. W.A.S.P. 5. Blackfire 6. Indigenous 7. Steve Salas 8. Breach of Trust 9. Smooth Reign 10. Keith Secola and Wild Band of Indian. Põlisameeriklased bändide muude liikmetena on veel eraldi huvitav nimekiri…

Pala, mis on sellele PÖFFil linastuvale filmile ka originaalpealkirja andnud — Link Wray “Rumble”:

Dokumentaalfilm  Link Wrayst — “Link Wray – The Rumble Man”:

Kaasaegsetest indiaani kirjanikest ei tea ma palju, silma on jäänud Sherman Alexie, kelle raamatuid on ka meie raamatukogus —  “The absolutely true diary of a part-time Indian”  ja ” War dances“. Mõned tema luuletused on tõlgitud ka eesti keelde, n “Evolutsioon”. Aga ka see on teema, millesse tuleks kunagi korralikumalt süveneda… võttes ette näiteks sellised nimekirjad nagu “10 Native American Writers You Should Be Reading” või “20 Native American Authors You Need to Read“.

Tiina Sulg

“Ohustatud liigid” pühapäeval, 19. novembril kell 17.00 Cinamonis

“Ohustatud liigid” (“Endangered Species”, “Espèces menacées”) Prantsusmaa, Belgia 2017. Režissöör: Gilles Bourdos, produtsent: Kristina Larsen, stsenaristid: Michel Spinosa, Gilles Bourdos, operaator: Ping Bin Lee, osatäitjad: Alice Isaaz, Vincent Rottiers, Grégory Gadebois, Suzanne Clement, Eric Elmosnino.

Katriin Kütt tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Ameerika kirjaniku Richard Bauschi lühijuttudel põhinev linateos ristab erinevaid tegevusliine, mille fookus valgustab suhteid vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel.
Suure ansamblifilmina koondab „Ohustatud liigid“ Prantsusmaa juba nimekaid ja ka alles tõusvaid tähti. Üheskoos elustavad nad glamuurse Prantsuse Riviera teise külje, mis tõstab esile keskklassi kuuluvad kohalikud oma igapäevaste tegevuste ja läbielamistega. Filmi vaieldamatult tugevaimaks komponendiks, mis mitmest erisugusest koostisosast liidetud lugu koos hoiab, on Ping Bin Lee („Valmis armastuseks“, „Palgamõrvar“) operaatoritöö. Julge ning sihilik värvide kasutus loob meeldejäävaid ja mõjuva õhustikuga kaadreid ning on värskeks tuulepuhanguks viimases trendis, milles realismi taotlus kallutab üldise koloriidi liiga tihti monotoonsetesse toonidesse. Selle kõrval mängib kindlat rolli täpne ja kalkuleeritud filmimuusika, mis pärineb armastatud helilooja Alexandre Desplat’ („Kuninga kõne“, „Argo“) sulest.
Kattuvate narratiivide keskmes on Josephine (Alice Isaaz, „Elle“) ja tema abikaasa Tomas, keda kehastab PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis osaleva linateoses „Metsikus“ tõusev täht Vincent Rottiers („Dheepan“, „Nocturama“). Lootus õnnelikust kooselust puruneb kiirelt pärast pulmi, kui ilmsiks tuleb mehe äge temperament ja vägivaldsus. Jahenenud suhted vanematega jätavad Josephine’i ohtlikusse isolatsiooni ning olukord näib väljapääsmatu. Nende värske naaber Vincent proovib hakkama saada tõsiasjaga, et tema isepäine tütar on otsustanud pere luua kümneid aastaid vanema mehega. Vastasseis paneb nende suhted proovile ning Vincent peab leidma viisi, kuidas hoolitseda lapse heaolu eest, kes täiskasvanud inimesena teeb otsuseid, mis ei sobitu isa tõekspidamistega.

Richard Bauschi raamatuid meil raamatukogus pole, aga kui mõni kuskil ette satub, siis tahaksin täitsa proovida, mul on kuidagi tunne, et tema looming võiks mulle täitsa meeldida. Seni lepin tsitaatidega:

Tiina Sulg

 

“Poolkuu” laupäeval, 18. novembril kell 22.30 Athenas

“Poolkuu” (“The Crescent”) Kanada, 2017. Režissöör: Seth A. Smith, produtsent: Nancy Urich, stsenarist: Darcy Spidle, operaator: Craig Buckley, osatäitjad: Danika Vandersteen, Woodrow Graves, Terrance Murray, Brit Loder, Andrew Gillis.

Maria Reinup tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Ingliskeelne sõna „marbeling“ võtab kokku tehnika, milles sulatatakse värve kokku viisil, mis loob marmorilaadse mustri. Värvide sulandumisel moodustuvad põnevad maailmad ja erakordsed mustrid ning ruumi jääb ka üllatuselementideks. See tehnika, mis oli eriti moes droogidest läbi imbunud 1970ndatel, nõuab kannatlikkust ja aega, enne kui võid paberi värvivannist välja võtta ja imetleda, kuidas silme ees avaneb midagi paeluvat, et mitte öeda imekaunist. Ei ole juhus, et just sellise tehnikaga tegeleb filmi peategelanna Beth (suurepärane roll ülinaturaalselt Danika Vandersteenilt). Tulles oma väikese pojaga peigmehe matustelt, otsustavad nad aja korraks maha võtta ja sõita oma vanasse maakoju. Beth on tuim ja väsinud, aga ta peab vastu. Ta otsib välja vanad värvid, väikelaps püüab samal ajal suure üksiku majaga kohaneda. Vaikselt tutvustatakse ema ja poja habrast maailma ning (lavastaja Seth A. Smithi enda) kaheaastane poeg Woodrow Graves on filmis nii ehe ja hea, et võrdlemisi väheste vahenditega üles võetud filmi igasugused traagel­niidid haihtuvad. Ühtäkki oledki filmis sees, kohal; ema ja lapse vahel, nendega koos rannaliival ja mujal, kui värvid kokku segunevad, moodustades uusi mustreid ja uusi, üpris tumedaid laike, mis aina kasvavad, kuni muutuvad kõikehõlmavaks teadmatuseks. Kui palju on päevi möödas saabumisest, kas on alles päev või juba õhtu ja kes on need inimkogud pimedal rannal?

Film linastub programmis “Öised värinad”.

Eelneva jutu põhjal oleks ju üsna lihtne soovitada mõnd üksikus majas toimuvat kummituslugu — n. Kate Thompsoni “Öölooma” või Susan Hilli “Naist mustas” — aga haaran hoopis kinni sõnast “marmoreerimine”. Marmoreering on ennekõike leidnud kasutust raamatutele ilusate kattepaberite tegemisel ja seda kasutatakse raamatukujunduses tänapäevalgi, n sari “Avatud Eesti raamat”, mida lugejad on kutsunud ka “see lapiline sari”. Et lugege siis mõnda lapilist raamatut :)

Tiina Sulg

„Kevadine kärbes” pühapäeval, 12 .novembril kell 19:30 ning pühapäeval, 19. novembril kell 16:35 ETV2-s

Lühifilm on loodud Anton Hansen Tammsaare miniatuuri ”Kärbes, prussakas ja ämblik” ainetel.

Kes käitub eetiliselt ning kes on barbar? Kas see, kes kohandub vastavalt oludele või see, kellele loeb eelkõige seadus või hoopiski see, kes kuulab oma südamehäält? Vastust neile küsimustele polegi nii kerge leida, kui võib tunduda. Esmapilgul eetilisena tunduv variant võib osutuda tegelikus elus hoopis kellegi teise suhtes barbaarsuseks.

Loe minatuuri A. H. Tammsaare raamatust „Valitud novellid ja miniatuurid”  ning vaata lühifilmi kogumikult „Sõda. Kapsapea. Kevadine kärbes”.

Film kuulub Hardi Volmeri 60. sünnipäeva teemaõhtu kavva.

Klaari Tamm

„Paterson” kolmapäeval, 8. novembril kell 21.35 ning laupäeval, 11. novembril kell 22.55 ETV2-s

Filmi keskmes on New Yorgi külje all asuvas Patersoni-nimelises linnakeses bussijuhina töötav mees nimega Paterson. Ta läbib iga päev ühte ja sama lihtsat rutiini: sõidab mööda kindlat marsruuti, kirjutab märkmikusse luuleridu, peatub mõneks ajaks kohalikus baaris ja siis läheb koju oma naise juurde.

Kogu argirutiin vormub poeesiaks läbi peategelase loomingu ning kõrvaltegelaste poolt ettekantavatest luuleridadest. Võtmeisikuks on siinkohal poeet William Carlos Williams. Eesti keeles pole küll ilmunud tema luulekogusid, kuid on avaldatud mõned tema luuletused. Näiteks leidub neid Hasso Krulli tõlkes nii eestikeelse tõlkeluule veebiajakirjas Ninniku kui ka kogumikus „Ameerika luule antoloogia”. Ingliskeelsetest kogumikest on raamatukogus olemas „Selected Poems of William Carols Williams”, mis sisaldab ka mõnda luuletust filmiga sama nimelisega raamatust.

Film jooksis käesoleva aasta alguses kinolevis ning oli eelmise aasta filmifestivali PÖFF nimekirjas, kuid mul endal pole seda veel õnnestunud näha. Seega toetun hinnangus üksnes teiste arvamustele, mis olnud peamiselt kiitvad ning rõhutavad kultusrežissööri Jim Jarmuschi andekust kajastada lihtsat elu poeesiana.

Loe kultuurikriitik Juhan Raua arvamust siit. 

Luule filmis:

Klaari Tamm