Raamatukava

Archive for 14. november 2017|Daily archive page

“Ohustatud liigid” pühapäeval, 19. novembril kell 17.00 Cinamonis

In raamatukava on 14/11/2017 at 16:05

“Ohustatud liigid” (“Endangered Species”, “Espèces menacées”) Prantsusmaa, Belgia 2017. Režissöör: Gilles Bourdos, produtsent: Kristina Larsen, stsenaristid: Michel Spinosa, Gilles Bourdos, operaator: Ping Bin Lee, osatäitjad: Alice Isaaz, Vincent Rottiers, Grégory Gadebois, Suzanne Clement, Eric Elmosnino.

Katriin Kütt tutvustab filmi PÖFFi lehel nii:

Ameerika kirjaniku Richard Bauschi lühijuttudel põhinev linateos ristab erinevaid tegevusliine, mille fookus valgustab suhteid vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel.
Suure ansamblifilmina koondab „Ohustatud liigid“ Prantsusmaa juba nimekaid ja ka alles tõusvaid tähti. Üheskoos elustavad nad glamuurse Prantsuse Riviera teise külje, mis tõstab esile keskklassi kuuluvad kohalikud oma igapäevaste tegevuste ja läbielamistega. Filmi vaieldamatult tugevaimaks komponendiks, mis mitmest erisugusest koostisosast liidetud lugu koos hoiab, on Ping Bin Lee („Valmis armastuseks“, „Palgamõrvar“) operaatoritöö. Julge ning sihilik värvide kasutus loob meeldejäävaid ja mõjuva õhustikuga kaadreid ning on värskeks tuulepuhanguks viimases trendis, milles realismi taotlus kallutab üldise koloriidi liiga tihti monotoonsetesse toonidesse. Selle kõrval mängib kindlat rolli täpne ja kalkuleeritud filmimuusika, mis pärineb armastatud helilooja Alexandre Desplat’ („Kuninga kõne“, „Argo“) sulest.
Kattuvate narratiivide keskmes on Josephine (Alice Isaaz, „Elle“) ja tema abikaasa Tomas, keda kehastab PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis osaleva linateoses „Metsikus“ tõusev täht Vincent Rottiers („Dheepan“, „Nocturama“). Lootus õnnelikust kooselust puruneb kiirelt pärast pulmi, kui ilmsiks tuleb mehe äge temperament ja vägivaldsus. Jahenenud suhted vanematega jätavad Josephine’i ohtlikusse isolatsiooni ning olukord näib väljapääsmatu. Nende värske naaber Vincent proovib hakkama saada tõsiasjaga, et tema isepäine tütar on otsustanud pere luua kümneid aastaid vanema mehega. Vastasseis paneb nende suhted proovile ning Vincent peab leidma viisi, kuidas hoolitseda lapse heaolu eest, kes täiskasvanud inimesena teeb otsuseid, mis ei sobitu isa tõekspidamistega.

Richard Bauschi raamatuid meil raamatukogus pole, aga kui mõni kuskil ette satub, siis tahaksin täitsa proovida, mul on kuidagi tunne, et tema looming võiks mulle täitsa meeldida. Seni lepin tsitaatidega:

Tiina Sulg

 

“Poolkuu” laupäeval, 18. novembril kell 22.30 Athenas

In raamatukava on 14/11/2017 at 09:18

“Poolkuu” (“The Crescent”) Kanada, 2017. Režissöör: Seth A. Smith, produtsent: Nancy Urich, stsenarist: Darcy Spidle, operaator: Craig Buckley, osatäitjad: Danika Vandersteen, Woodrow Graves, Terrance Murray, Brit Loder, Andrew Gillis.

Maria Reinup tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Ingliskeelne sõna „marbeling“ võtab kokku tehnika, milles sulatatakse värve kokku viisil, mis loob marmorilaadse mustri. Värvide sulandumisel moodustuvad põnevad maailmad ja erakordsed mustrid ning ruumi jääb ka üllatuselementideks. See tehnika, mis oli eriti moes droogidest läbi imbunud 1970ndatel, nõuab kannatlikkust ja aega, enne kui võid paberi värvivannist välja võtta ja imetleda, kuidas silme ees avaneb midagi paeluvat, et mitte öeda imekaunist. Ei ole juhus, et just sellise tehnikaga tegeleb filmi peategelanna Beth (suurepärane roll ülinaturaalselt Danika Vandersteenilt). Tulles oma väikese pojaga peigmehe matustelt, otsustavad nad aja korraks maha võtta ja sõita oma vanasse maakoju. Beth on tuim ja väsinud, aga ta peab vastu. Ta otsib välja vanad värvid, väikelaps püüab samal ajal suure üksiku majaga kohaneda. Vaikselt tutvustatakse ema ja poja habrast maailma ning (lavastaja Seth A. Smithi enda) kaheaastane poeg Woodrow Graves on filmis nii ehe ja hea, et võrdlemisi väheste vahenditega üles võetud filmi igasugused traagel­niidid haihtuvad. Ühtäkki oledki filmis sees, kohal; ema ja lapse vahel, nendega koos rannaliival ja mujal, kui värvid kokku segunevad, moodustades uusi mustreid ja uusi, üpris tumedaid laike, mis aina kasvavad, kuni muutuvad kõikehõlmavaks teadmatuseks. Kui palju on päevi möödas saabumisest, kas on alles päev või juba õhtu ja kes on need inimkogud pimedal rannal?

Film linastub programmis “Öised värinad”.

Eelneva jutu põhjal oleks ju üsna lihtne soovitada mõnd üksikus majas toimuvat kummituslugu — n. Kate Thompsoni “Öölooma” või Susan Hilli “Naist mustas” — aga haaran hoopis kinni sõnast “marmoreerimine”. Marmoreering on ennekõike leidnud kasutust raamatutele ilusate kattepaberite tegemisel ja seda kasutatakse raamatukujunduses tänapäevalgi, n sari “Avatud Eesti raamat”, mida lugejad on kutsunud ka “see lapiline sari”. Et lugege siis mõnda lapilist raamatut :)

Tiina Sulg