“Poolkuu” (“The Crescent”) Kanada, 2017. Režissöör: Seth A. Smith, produtsent: Nancy Urich, stsenarist: Darcy Spidle, operaator: Craig Buckley, osatäitjad: Danika Vandersteen, Woodrow Graves, Terrance Murray, Brit Loder, Andrew Gillis.
Maria Reinup tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:
Ingliskeelne sõna „marbeling“ võtab kokku tehnika, milles sulatatakse värve kokku viisil, mis loob marmorilaadse mustri. Värvide sulandumisel moodustuvad põnevad maailmad ja erakordsed mustrid ning ruumi jääb ka üllatuselementideks. See tehnika, mis oli eriti moes droogidest läbi imbunud 1970ndatel, nõuab kannatlikkust ja aega, enne kui võid paberi värvivannist välja võtta ja imetleda, kuidas silme ees avaneb midagi paeluvat, et mitte öeda imekaunist. Ei ole juhus, et just sellise tehnikaga tegeleb filmi peategelanna Beth (suurepärane roll ülinaturaalselt Danika Vandersteenilt). Tulles oma väikese pojaga peigmehe matustelt, otsustavad nad aja korraks maha võtta ja sõita oma vanasse maakoju. Beth on tuim ja väsinud, aga ta peab vastu. Ta otsib välja vanad värvid, väikelaps püüab samal ajal suure üksiku majaga kohaneda. Vaikselt tutvustatakse ema ja poja habrast maailma ning (lavastaja Seth A. Smithi enda) kaheaastane poeg Woodrow Graves on filmis nii ehe ja hea, et võrdlemisi väheste vahenditega üles võetud filmi igasugused traagelniidid haihtuvad. Ühtäkki oledki filmis sees, kohal; ema ja lapse vahel, nendega koos rannaliival ja mujal, kui värvid kokku segunevad, moodustades uusi mustreid ja uusi, üpris tumedaid laike, mis aina kasvavad, kuni muutuvad kõikehõlmavaks teadmatuseks. Kui palju on päevi möödas saabumisest, kas on alles päev või juba õhtu ja kes on need inimkogud pimedal rannal?
Film linastub programmis “Öised värinad”.
Eelneva jutu põhjal oleks ju üsna lihtne soovitada mõnd üksikus majas toimuvat kummituslugu — n. Kate Thompsoni “Öölooma” või Susan Hilli “Naist mustas” — aga haaran hoopis kinni sõnast “marmoreerimine”. Marmoreering on ennekõike leidnud kasutust raamatutele ilusate kattepaberite tegemisel ja seda kasutatakse raamatukujunduses tänapäevalgi, n sari “Avatud Eesti raamat”, mida lugejad on kutsunud ka “see lapiline sari”. Et lugege siis mõnda lapilist raamatut :)
Tiina Sulg
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 