Raamatukava

Archive for 20. november 2017|Daily archive page

„Palged, paigad” laupäeval, 25. novembril kell 17.45 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:47

Ma tegelikult ei mõelnud seda nii, et kui minu esimese tutvustatava filmi tegi verinoor naisterahvas, siis viimaseks võtan peagi 90 aastaseks saava legendaarse Agnès Varda oma, aga nii läks. Kuna Tartu ja tänavakunst on tihedalt seotud, võiks see film paljudele kodulinlastele huvi pakkuda.

Filmi  tutvustuses öeldakse:  

Kui prantsuse kino grand old lady Agnès Varda  ja tundmatu tänavakunstnik JR 
2015. aastal tutvusid, otsustasid nad kohe, et peavad koostööd tegema. Paar nädalat pärast esmakohtumist oldigi JR fotograafikaubikuga teel. Omapärase ekraanipaari eesmärgiks sai teha portreefilm Prantsusmaast ja tema inimestest, liikudes suurlinnadest eemale, pisikeste paikade maailma. Juhuslikel kohtumistel külaelanikega tehakse neist ülisuuri fotosid, mis kinnitatakse seintele ja müüridele. See on Agnès Varda ja JR ühine kirg – kujutised üldisemalt ja piltide talletamine, esitamine ning jagamine. Agnès Varda teeb seda läbi filmikunsti, JR loob vabaõhufotogaleriisid. „Me tahtsime teha filmi tavalistest inimestest. Meile öeldi, et nende lood ei ole piisavalt huvitavad. Aga teil on võimalus ise tunnistada, et on küll,“ on öelnud Varda. Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet teinud dokumentaalportreesid, milles tal endal on keskne roll. Kustumatu uudishimuga vanaproua „Järelnoppijad ja mina“ (2000) ja „Agnèsi rannad“ (2008) on toonud talle juurde uusi fänne lisaks neile, kes nautisid juba Prantsuse uue laine aegadel mängufilme vändanud režissööri varasemat loomingut. Suur austus teineteise vastu paistab välja ka JR ja Varda ekraanisuhtest, mis on samas mõnusalt aasiv ning mida ei sega poolesaja-aastane vanusevahe.

 Agnès Varda 10 parimat filmi väidetakse olevat need

Filmi „Järelnoppijad ja mina“ mõlemad osad on meie raamatukogus olemas

Natuke lugemist ja pilte JR-st ja tema kunstist leiab siit.

Tartu tänavakunstist saab laenutada näituse „Tüüpilised indiviidid : Tartu grafiti ja tänavakunst 1994-2014” kataloogi, näitus oli Tartu Kunstimuuseumis 07.11.2014-01.02.2015. 

Agnès Varda foto on pärist siit. 

Kaja Kleimann

„Vaid üks päev” reedel, 24. novembril kell 18 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 15:15

See on nüüd küll üks nii veider film, et seda lausa peab vaatama. Kuigi teatrilaval kehastavad näitlejad loomi kaunis sagedasti,  ei tule esimese hooga pähe ühtegi teist filmi, kus inimesed loomi mängiksid. Näitlejate nimekirjast on mulle tuttav ainult sage Euroopa filmiauhindade gala õhtujuht Anke Engelke (fotol koos Martin Baltscheitiga), kes ilmselt pole peaosas, sest mängib „teist ühepäevaliblikat”. Aga võimalik, et selles filmis eriti peaosi polegi. Märksõnaks „saksa uus kino”, aga siiski ka et „lastefilm”. Tundub, et see on midagi sellist, mis vanasti „vitamiinilaksu” alla käis. Tegemist on rahvusvahelise esilinastusega.

Sisu kohta kirjutatakse: Loomad teatavad positiivsusest pakatavale ühepäevaliblikale, kes ei tea, et tal on elada kõigest 24 tundi, et see on hoopis rebane, kel on jäänud elada vaid üks päev, ning soovivad veeta selle päeva rõõmsalt ja tegusalt koos.
Sakslasest režissöör, näitleja, kirjanik ja koomiksiautor Martin Baltscheit on teinud oma lasteraamatu järgi erakordse filmi, mille motoks võiks olla carpe diem (püüa päeva). Mänguline, poeetiline, õpetlik ja filosoofiline film nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis paneb vaatajale südamele, et on oluline kasutada väärtuslikult meile antud aega.

Martin Baltscheit on nüüdisaegse saksa lastekirjanduse üks produktiivsemaid autoreid, kelle looming on pärjatud rohkete auhindadega ning kelle raamatute põhjal on valminud etendusi, joonisfilme, kuuldemänge ja kaks ooperit. Ainuke eesti keeles ilmunud, koostöös kunstnik Christine Schwarziga valminud „Jänese kuld” on tema loomingu üks väljapaistvamaid ja kiidetumaid saavutusi.

Intervjuud autoriga saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Axolotl Overkill” neljapäeval, 23.11. kell 19 Cinamonis

In raamatukava on 20/11/2017 at 14:52

Tähelepanu tõmbas kõigepealt filmi pealkiri, kohe meenus raamat „Sulgedega mao saladus” ja viis mõtte asteekide juurde. Nendega siiski pistmist ei tule, aga ehk saab filmi vaadates aru, mis seos on axolotl’iga.

Helene Hegemann (fotol vasakul) on verinoorelt tuntuks saanud saksa näitleja (3 filmi), režissöör ja stsenarist (2 filmi) ning kirjanik. Ta sündis 1992. a Freiburgis ja elas oma kunstnikust emaga, pärast tema surma kolis isa juurde, kes on tuntud kirjanik, dramaturg ja (teatri)õppejõud. Helene alustas blogijana, 2007. aastal lavastati teatris tema esimene näidend, mis aasta hiljem kohandati raadioteatrile. 2008. aastal tegi ta oma 14 aastaselt kirjutatud näidendi järgi 40 minutilise filmi „Torpedo”. 2010. aastal kirjutas ta tutvustatava filmi  aluseks oleva samanimelise raamatu (ärge laske end pealkirjast petta, raamat on saksa keeles!) , mis tõi suure kuulsuse ja natukese aja pärast ka suure poleemika plagieerimise tõttu.
2013. aastal ilmus teine romaan „Jage zwei Tiger”, mis on meie raamatukogus samuti olemas.

Filmi tutvustatakse nii:
Kirjanikust režissöör toob ekraanile oma autobiograafilise debüütromaani „Axolotl Roadkill“ järgi mugandatud filmi, mis iseloomustab ajastutruult tänapäeva Berliini. Tulemuseks on õelalt lõbus, kuid samas õrn ja tundlik linateos. Tõeline ajastu märk: nihilistliku pealispinna alt tuleb kuuldavale nii kurb kui ka ohjeldamatult energiline filmitegija hääl.16-aastane tüdruk Mifti (Jasna Fritzi Bauer), kes näeb välja nagu 12 ja käitub nagu 30, elab pärast ema surma oma poolõdedega Berliinis ühiskorteris. Tüdruku isa huvitub rohkem karjäärist ja kunstist kui inimestest, tüdruku kooliskäimisele ei panda samuti eriti suurt rõhku. Olulisemad on peod, narkootikumid ja armuseiklused. Mifti on metsik ja kurb, kuid samas mõistlik ja armunud. Täiskasvanud, keda ta kohtab, on meeleheitel kas maailma allakäigu pärast või selle pärast, mida välja minnes selga panna. Ka Mifti peab ilmarattal keereldes mingil viisil täiskasvanuks saama. Karismaatiline Jasna Fritzi Bauer naelutab vaataja hiilgava osatäitmisega ekraani ette. „Axolotl Overkill“ on kahtlemata üks aasta olulisemaid Saksa filme ning režissöör Helene Hegemann täidab selle linateosega kindlasti talle pandud ootused.

Kaja Kleimann