“Ja enam surm ei valitse siis” neljapäeval, 30. novembril Athena keskuses

Tutvustus PÖFFi lehel:

Kes kirjutaski, et Dylan Thomas suri murtud südame ja räsitud hinge pärast? Steven Bernsteini film ei jäta mingit kahtlust, et see võinuks teistmoodi olla. Režissöör on võtnud endale vabaduse luua oma versioon, kinematograafilise essee suurest poeedist ja tema elust. See film on nagu omanäoline klaaspärlifilm, mis tõuseb kõrgemale konkreetsest inimesest ja tema eluloost. Omaette väärtus on selle filmi juures operaatoritöö, mis oma nõtke visuaaliga aitab avada sõnade maailma ja lisab või võtab madalamaks emotsioonide painet.

See on lugu maailma luulekunsti tõelise rokkstaari viimastest elupäevadest – peamiselt tollest kurikuulsast 1953. aasta 3. novembrist, kui parasjagu turneel viibiv Thomas end New Yorgis White Horse Tavernis koomasse joob, teatades (legendi järgi) pärast 18. viskiklaasi tühjendamist visalt, et see on vist rekord.

Aga too ohjeldamatu enesehävituslik akt on siin kõigest tagajärg, mitte põhjus. Luuletaja vaevatud meel on see, mis režissööri huvitab ja mida ta üritab ekraanile tuua, esitades seda painava kujutluste maailmana, kus segunevad olevik ja minevik, argine ja ülev.

Rohke luulega pikitud linateoses mängib teravmeelseid repliike ja filosoofilisi mõtteterasid pilduvat Thomast teine waleslane, Rhys Ifans, ja see on vaieldamatult suurroll. John Malkovich kehastab poeedi raviarsti ja teeb seda äärmiselt meeldejäävalt nagu ikka. Kohustuslik film mitte ainult luulesõpradele ja suurmeeste elulugude huvilistele.

Dylan Thomase luulet võib Paul-Eerik Rummo tõlkes lugeda kogumikust “Surmad ja sisenemised”. Filmikunstnikele on luuletaja elu tänuväärne ja ammendamatu materjal. Siin blogis on Kaja Kleimann varem soovitanud filmi “Armastuse piir” ja Sirje Suun filmi “Poeet New Yorgis”.

Sander Kaasik