“Victor Frankenstein” esmaspäeval, 29. jaanuaril TV3-s kell 22.30

Tutvustus: ”Victor Frankenstein” on Mary Shelley klassikalisel romaanil põhinev paeluv draamafilm andekast teadlasest, kes soovib loodusseadusi trotsides igavese elu luua. Frankensteini eesmärgid on küll üllad, kuid viivad sellegipoolest hirmsate tagajärgedeni, mida teadlane iialgi poleks osanud ette näha. Vaid Frankensteini truu sõber Igor võib teadlase hullumeelsuse äärelt tagasi tuua ning ta omaenda koletisliku loomingu eest päästa. Režissöör Paul McGuigan, osades James McAvoy, Daniel Radcliffe, Andrew Scott jt.

Eelmisel aastal möödus 220 aastat Frankensteini ema, Mary Wollstonecraft Shelley, sünnist. On huvitav mõelda, et 18. sajandil sündinud naine suutis kirja panna teose, mida loetakse ka praegu. Mary Shelley alustas oma jutustuse kirjapanekut Itaalias Genfi järve ääres ning algselt oli see kavandatud novellina. Oluliseks faktoriks novelli kujunemisel romaaniks sai Mary abikaasa, Percy Shelley. Romaan „Frankenstein, ehk Moodne Prometheus” ilmus 1818. aastal, eesti keeles 1984. aastal.

Frankensteini koletist võib Dracula kõrval pidada kinolina meeliskolliks. Üldse on Mary Shelley looming kõndinud lavalaudadel teatrites, hirmutanud inimesi kinosaalides, võidelnud koomiksi- ja mangalehekülgedel ning arvatavasti olnud nii mõnegi lapse meelismänguasjaks.

Teadaolevalt esimene proua Shelley loomingul põhinev teatrietendus jõudis lavale juba 1823. aastal. Tükk kandis nime “Presumption; or, the Fate of Frankenstein” ning oli ainuke Frankensteini lavastus Mary Shelley eluajal, kusjuures, seda nägi ka autor ise.

Esimene Frankenstein jõudis kinolinale 1910. aastal. Tegu on J. Searle Dawlay poolt lavastatud 16-minutilise lühifilmiga. Sellele järgnes veel kaks filmi, kuni, 1931. aastal linastus Universal Studios valminud „Frankenstein”, kus kinolinale astus praeguseks Frankensteini koletise standartvälimusega tegelane. Film oli väga edukas, lausa nii edukas, et nüüd kavatseb Universal luua koletistemaailma filmidest terve sarja ja tuua teiste seas ka Frankensteini koletise taas publiku ette. Tuleks küll vist mainida, et selle frantsiisi avapauk 2017. aastal linastunud Muumia näol polnud kuigi hea! Loodame, et edaspidi läheb paremini!

Treiler:

Irina Möldre

„Teine armuke” Tartu Elektriteatris

Filmituvustus kinokavas.

Filmi peategelane, noor naine Chloé, kes kannatab depressiooni all, alustab psühhoteraapia sessioone ja armub Pauli, oma psühhiaatrisse. Peagi kolivad nad kokku, kuid siis avastab Chloé, et tema armuke hoiab osa oma identiteedist saladuses. Kas me ikka tunneme inimest, keda armastame? Selle küsimuse esitab filmi peategelane endale ja režissöör vaatajatele.

Filmi aluseks on USA kirjaniku Joyce Carol Oatese 1987. aastal kirjutatud romaan “Lives of the Twins”, mille ta kirjutas varjunime all Rosamond Smith (tuletatud tema abikaasa Raymond Smith nimest). Raamat kõneleb noorest neiust Molly Marksist, kes ei suuda kuidagi oma elu rööbastesse seada. Ta on osalenud erinevate erialade koolitustel, töötanud mitmetes glamuursetes ametites (modell, näitleja, meelelahutaja, vabakutseline ajakirjanik), kuid 28-aastasena otsib ikka oma elu kutsumust. Ta pöördub sarmika psühholoogi dr. Jonathan McEwani poole, kuid peagi tuleb teraapia lõpetada, sest nad armuvad ja kolivad kokku. Nüüd selgub, et doktorihärral on sama elukutse esindajast kaksikvend, kuid nad ei suhtle omavahel. Saamaks teada põhjust, läheb Molly kaksikvenna vastuvõtule ning neil tekib ka armusuhe…

See kõik on heaks aluseks ühe korraliku filmistsenaariumile. Prantsuse filmlavastaja ja stsenarist François Ozon on tegevuse toonud loomulikult Pariisi, vahetanud tegelaste nimed ja muutnud süžeeliini veel hullumeelsemaks, nii et pole enam üheselt aru saada, kas kõik see on tegelikkus või üksnes Chloé ettekujutus.

Raamatukogus pole filmi aluseks olevat romaani, kuid Joyce Carol Oatese arvukast loominguvaramust ootavad lugejaid mitmed teised teosed nii inglise kui ka vene keeles. Eesti keeles on ilmunud kaks raamatut – Loomingu raamatukogus 1977. aastal novellikogumik „Neli suve” ning 2005. aastal kirjastusel Varrak romaan „Me olime Mulvaney’d”, mis kõneleb ühe näiliselt üliõnneliku Ameerika perekonna saladusest. Viimasena nimetatud teosest on 2002. aastal omakorda tehtud ka 14-osaline samanimeline telefilm.

Klaari Tamm

„Laegas” reedel, 26. jaanuaril kell 23.35 TV3-s

Inimesi on aastasadu painanud Pandora laeka müsteerium — tundmatu sisuga keelatud asi, mis lausa kutsub avama või antud juhul vajutama nuppu.

On aasta 1976. Norma Lewis (Cameron Diaz) on erakooli õpetaja ning tema abikaasa Arthur (James Marsden) NASA-s töötav insener. Nad on igati tavaline abielupaar, elades eeslinnas koos väikese pojaga, kuni nende ukselävele satub hirmsasti moonutatud näoga mees (Frank Langella) ja pakub Normale elu peapeale pööravat laegast. Otsuse tegemiseks on kõigest 24 tundi ning Norma ja Arthur seisavad silmitsi moraalselt võimatu dilemmaga. Nad ei tea, et nende valikust sõltumata on hirmsate tagajärgede laviin juba liikvele lükatud. Peagi taipavad nad, et miski pole nende teha ning sündmustel on nende isiklikust õnnest ja saatusest kaugelt sügavam tähendus.

Film põhineb USA ulme- ja õuduskirjaniku Richard Mathesoni novellil “Button, Button”, mis esmakordselt ilmus hoopis 1970. aasta juuni „Playboy” ajakirjas. Hiljem on see lühijutt ilmunud mitmetes kogumikes. Lisaks kirjutas ta samast loost veidi mugandatult 1986 .aastal telesarjale „The Twilight Zone” stsenaariumi. Raamatukogus on olemas venekeelne kogumik „Посылка”, kus esimese loona on ka nimilugu sees.

Eesti keeles saab lugeda sama autori fantaasiaromaani „Ja näha und…”, mis kauni armastusloona surmajärgse elu võimalikkusest on jõudnud 1998. aastal kinolinale peaosas Robin Willamsiga. Üldse on Richard Mathesoni  mitmedki teosed jõudnud kinolinale (nt 2007. aastal „I Am Legend” peaosas Will Smithiga, raamatukogus on see raamat olemas venekeelsena) ning ta olnud paljude sarjade ning telefilmide stsenaristiks (nt 2010. aastal „Family Guy”).

Filmi „Laegas” („The Box”) ametlik treiler:

Klaari Tamm

“Paddingtoni seiklused 2” kolmapäeval, 24. jaanuaril kinos Cinamon kell 10.40

„Paddingtoni-taolised karud on väga haruldased. Ja see on väga hea – kui minu arvamus teid huvitab –, sest muidu kuluks meil marmelaadi peale liiga palju raha.” (tädi Lonni Michael Bondi raamatust „Tere jälle, Paddington!”).

Detsembrikuus oli Eesti tele- ja kinolava vallutanud Briti lastekirjanduse üks lemmikkarusid (ei mitte Puhh, vaid see teine) Paddington. Nimelt jõudis filmilevisse „Paddingtoni seiklused 2”  ning pühade aegu sai TV3-s vaadata ka esimest osa. Mõlemad osad on leidnud sooja vastuvõtu nii inglaste endi  kui eestlaste  seas, sest kes ei armastaks karu, kes on väga viisakas ja alati parimate kavatsustega, kuid sellest hoolimata satub ikka ja jälle mõnesse pahandusse või seiklusse.

Paddingtoni seiklused kinolinal põhinevad Michael Bondi teoste põhjal, mida on ühtekokku mitukümmend. Neist viimane, „Paddington at St. Paul’s” on veel ilmumas, tõenäoliselt siis aasta peale autori surma ehk käesoleva aasta juunikuus. Eesti keeles on ilmunud karu seikluste esimene raamat mitmes trükis (ja versioonis (1995. aasta trükis kirjutas tõlkija Malle Pärn Paddingtoni eestipäraselt Pädingtoniks) ning 2016. aastal ilmus teine raamat ”Tere jälle, Paddington!”. Lisaks on raamatukogus olemas ka mõned lood venekeelsena, näiteks „Медвежонок Паддингтон в саду” (ingl. „Paddington Bear in the Garden”). Ka on ERR digiarhiivis leitavad audiofailidena unejutud karupoeg Paddingtoni raamatute ainetel.

Seega need, kes pühade saginas ei leidnud mahti külastada kino, siis sel kolmapäeval on teil tõenäoliselt veel viimane võimalus kohtuda väga haruldase karuga, kes armastab üle kõige marmelaadi.

Filmitutvustus ja treiler Cinamoni kodulehel.

Klaari Tamm

„Kaklusklubi” neljapäeval, 18. jaanuaril kell 21.30 TV6-s

Kaklusklubi esimene reegel on, et kaklusklubist ei räägita.
Kaklusklubi teine reegel on, et kaklusklubist ei räägita.

Ei tea kas just sellepärast, aga kuigi David Fincheri suurepärane film  on tehtud juba 1999. aastal ja üpris kindlasti on seda ka teles näidatud,  pole see meie blogisse seni sattunud. See viga saab nüüd parandatud, sest film on kindlasti üks mõjuvamaid ja sisaldab absoluutselt aegumatuid tõdesid, mis aga sellegipoolest inimestel pidevalt meelest ära lähevad. Sa ei ole oma töökoht. Sa ei ole oma pangaarve. Asjad, mida sa omad, saavad lõpuks hoopis sinu omanikuks.

Film on põnev ja lahendus jahmatav.
Peaosades ainult tõelised tähed – Edward Norton, Brad Pitt ja Helena Bonham Carter.
Filmi saab ka raamatukogust, kuid ainult VHS-il.

Filmi aluseks olnud Chuck Palahniuki raamat on meie kogus olemas.
Raamatust kirjutab Sirbis Mathura.
„Kaklusklubile” ilmus aastatel 2015-2016 graafilise romaani vormis järg, mis kujutab tegelaste elu kümme aastat hiljem, joonistas Cameron Stuart.

Autorilt on tõlgitud veel „Lämbumine” ja „Kaunis sina. Miljard abikaasat asendatakse üsna pea!”,
ingliskeelne valik on muidugi palju suurem.

Kaja Kleimann

„Süütud” kolmapäeval, 17. jaanuaril kell 21.35 ETV2-s

See Prantsusmaa ja Poola ühistööna valminud film  viib vaataja 1945. aasta lõpu Poola nunnakloostrisse, kus prantslannast Punase Risti töötajal (kes ise on ateist) tuleb sooritada kerisrilõige. Kloostris on lausa seitse lapseootel nunna – võiduka Punaarmee läbimarsi tulemus. Nunnad on ootamatult silmitsi nii vägivaldse lihalikkuse kui ka emadusega. Süütud on nunnad ja süütud on ka lapsed…
Filmi režissöör Anne Fontaine on ühtlasi ka üks stsenaristidest, nagu tal enamasti kombeks. Meile on ta tuntud ehk enim „Coco enne Chaneli” ja siingi varem tutvustatud „Gemma Bovery” järgi. Näitlejate nimed ehk veel pähe jäänud ei ole, mitmed näod aga võiksid juba tuttavad olla – Agata Kulesza mängis Wandat „Idas” ja pälvis sellega mitmeid auhindu, samuti on pälvinud auhinnalist tunnustust Punase Risti töötajat mänginud Lou de Laâge. Joanna Kulig mängis filmides „Ida” ja „Nõiakütid Hans ja Grete” jne. Üksjagu nominatsioone, sh neli Prantsuse filmiauhinnale César, ja võite, on filmil endalgi.
Teema on väga raske, kuid on alust arvata, et seda käsitletakse suure pieteeditundega.
Sõda ja ja vägistamises on aegade algusest kokku kuulunud, pole mingit vahet, mis riikidega tegu. Ega keegi sellest suurt midagi teada ega kirjutada taha, aga üht-teist leiab siiski ka eesti keeles. On raamat „Naine Berliinis. Päevikumärkmed 22. aprillist 22. juunini 1945” ,  selle põhjal on tehtud ka film „Anonyma – naine Berliinis” , millest Jüri Lulik kirjutas Sirbis.

Sehkendaja kirjutab oma blogis raamatust „Naine Berliinis”: „Muide, kõikides arvustustes toonitatakse just, et see on raamat vägistamisest, aga vägistamine oli lihtsalt üks osa, millega tuli toime tulla. Tegelikult oli see ju raamat näljast, sõjast, naistest…”

Väike sissevaade saksa naiste kannatustesse on selles artiklis.

Iris Chang „Nanikingi vägistamine. Teise maailmasõja unustatud massimõrv”  – mis on natuke imelik pealkiri, sest räägitakse Hiina – Jaapani sõja 1937. aastast,  Teine maailmasõda algas  alles 1939 ja  alapealkiri tundub olevat ainult tõlkel.

Ja kui nüüd nunnade juurde üldisemalt suunduda, siis võiks lugeda Benedicta Idefelti raamatut „Viiburist Vatikani. Soome nunn laias maailmas”.   Tegemist on autobiograafiaga, mille tutvustusest võib lugeda: Nooruke nunn ei osanud aimatagi, et turvaliste kloostriseinte vahel palvetamise asemel veedab ta aastaid Brasiilias ja jõuab lõpuks tagasi Euroopasse tööle Vatikani. Tema mälestused on huvipakkuvad, kohati üllatavalt humoorikadki ja heidavad valgust Jumalale pühendunud inimese siseilmale.

Kaja Kleimann

„Dr Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi” esmaspäeval, 15. jaanuaril kell 22.20 ETV2-s

 

Arvatavasti ei ole väga palju filme, mille linaletuleku tähtpäevi ajakirjanduses ära märgitakse, aga selle Stanley Kubricku töö 50. aastapäeva tähistamiseks ilmus 2014. aasta jaanuaris „The New Yorkeris” artikkel pealkirjaga  „Peaaegu kõik „Dr. Strangelove’s” on tõsi”. Kui olete filmi ära vaadanud, saate aru, kui hirmutav see pealkiri (ja lugedes – kogu artikkel) on.  Filmi aluseks on endise Kuninglike õhujõudude piloodi Peter George’i  raamat „Punane hädaoht”. Kui raamat on kirjutatud tõsises toonis, siis stsenaariumi kirjutades jõudis Kubrick üsna pea arusaamisele, et sellest tuleb teha üks väga must komöödia. Telekavas öeldakse: “20. sajandi ühe olulisema kinovisionääri Stanley Kubricku (1928-1999) seitsmes täispikk mängufilm sündis ajal, mil maailma oli vallutamas hirm külma sõja ees. Olude sunnil pidi Kubrick filmi tegema Suurbritannias, kuhu ta siirdus pärast Ühendriikides paksu pahandust tekitanud “Lolita” (1962) valmimist.” Filmil on palju auhindu ja ning see tunnistati parimaks briti filmiks, kuid neljast Oscari nominatsioonist ei saadud ühtegi kujukest– oli „Minu veetleva leedi” aasta. Kolmes rollis hiilgab Peter Sellars. Inimkonna lolluse teemal vändatud must komöödia püsib tänu satiirile ja näitlejate mängule tänini arvukate erinevate koostajate vaadatuimate filmide nimekirjades.
Filmi DVD-d  saab meilt laenutada, kuid vaatamisel saab valida vaid inglise ja vene keele vahel. Meil on ka teisi Kubricku filme nii videokassetidel kui DVD-del.
Peter George’i raamatut meil pole, kuid on stsenaariumil põhinev samanimeline adapteeritud väljaanne.
Külmast sõjast aga, mis noorte jaoks on juba enamvähem eelajalooline aeg, saab lugeda põhjalikult John Lewis Gaddise teosest „Külm sõda”.

Kaja Kleimann

“Hüljatud” reedel, 5. jaanuaril kell 00.45 ja laupäeval, 6. jaanuaril kell 01.30 Kanal2-s

Oma suureks heameeleks komistasin ma jälle filmitutvustuse otsa, mida on lust lugeda:

Kaheksa Oscari nominent, sh parim film, meespeaosa (Hugh Jackman), naiskõrvalosa (Anne Hathaway), filmilaul, kostüümid, grimm, kunstnikutöö ja helimontaaž.  Kolme Kuldgloobuse võitja: parim film (komöödia/muusikal), meespeaosa (Hugh Jackman), ja naiskõrvalosa (Anne Hathaway). Victor Hugo kuulsaim romaan “Hüljatud” on varasemate aastakümnete jooksul korduvalt ka kinoekraanidele jõudnud. Kõige suuremat menu on see teos nautinud aga hoopis muusikalina teatrilaval ja seda nii Londonis, Broadwayl, kui ka Eestis. Pole siis ka midagi imestada, et sedapuhku on tee suurele kinoekraanile rajanud selle klassikalise loo muusikaliversioon, milles võtavad igihaljad laulud käsile ning annavad nendele uue, värske hingamise sellised maailmakuulsad staarid nagu Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried, Eddie Redmayne, Sacha Baron Cohen, Helena Bonham Carter ja paljud teised. Linaloo lavastajaks on filmiga “Kuninga kõne” nii parima režissööri Oscari, kui ka kõik teised võimalikud auhinnad endale korjanud Tom Hooper, kes kasutas seda linalugu filmilindile talletades lihtsat ent samas äärmiselt harva kasutatavat meetodit — kõik näitlejad laulsid oma laulunumbrid otse võtteplatsil kaamerate surisedes ega ei kasutanud selleks eelnevalt stuudios salvestatud laulude fonogramme. Esituste ausus ja autentsus jõuavad sel moel sootuks paremini ning vahetumalt filmipublikuni.

Mis seal muud ikka öelda, et lugege siis enne või pärast või filmi asemel raamatut, või no kui kõik kolm köidet tunduvad esialgu liig mahukad, siis katketena on välja antud “Cosette” ja “Gavroche” (mis mind panid omal ajal küll seda suurt raamatut ka lugema).

Need, kes äsja Vanemuise lavastust on näinud, saavad värskelt võrrelda ja või laule eesti keeles kaasa ümiseda. Kui ma otsisin laule muusikalist, siis ilusaid esitusi oli palju, aga huvitavaid hõredamavõitu. Mõned siiski:

Marko Matveret võib ikka jagada:

Tänase tehnikaga võid sa vabalt olla kangur Bottom, kes mängib kõik rollid ära:

Hõissa Google-translate :)

Ja briti talenendisaate ime:

Tiina Sulg