Raamatukava

Archive for 31. mai 2018|Monthly archive page

“Mustand” Cinamonis ja Apollo kinos 1. juunist

In raamatukava on 31/05/2018 at 17:13

“Mustand” (Черновик). Noor moskvalane Kirill on andekas arvutimängude disainer, kes ühel kaunil päeval kustutatakse kõigi teda tundnud ja armastanud inimeste mälust. Kirill saab teada, et on valitud tähtsa ja salajase missiooni täitjaks: tema ülesandeks on olla tolliametnikuks universumis leiduvate kümnete paralleelmaailmade vahel. Film põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil.

Ma tean, et on üsna palju inimesi, kellele ei meeldi Jüri Pino raamatuarvustused, et no heietab maast ja ilmast ja siis jutu lõpus ütleb paar lauset raamatu kohta ka. Aga mulle ta kirjatükid meeldivad, sest see maastjailmast on servapidi ikka sellest raamatust tõuke saanud ja annab päris hästi edasi raamatu meeleolu, sest minu jaoks on igav lugeda, et kes, kus, kellega kokku ja kellega lahku, ma tahan kriitikult teada, mis meeleolu see raamat kannab või toob. Muuseas, ühed parimad meeleolude edasiandjad olid kunagi mu meelest Eesti Ekspressis Ene Kallas ja Mele Pesti ja kunagi ammu ka Margus Kasterpalu ja Tambet Kaugema Postimehes ja nüüd vahel vilksatab seda Alvar Loogi kirjutistes, kuigi ma pean ka kahjuks ära mainima, et ametliku kirjanduskriitika jälgimine on mul pisut soiku jäänud, sest no ei kirjutata just palju nendest raamatutes, millede kohta ma tahaks midagi kuulda, teiseks see tüüpiline “ei ole aega, ei ole aega, hundionu” ja kolmandaks, mitteametlik kriitika täidab augud, olgu arvajateks siis inimesed Ulmekirjanduse Baasis või FBgruppides või laiali erinevates blogides,  selle näitena mõned viited sellesama filmi aluseks oleva Sergei Lukjanenko romaani muljetele: Ulmekirjanduse Baas, Loterii blogi, Goodreads.

Kui jutt on see kooruke ja õpetus see iva, siis mõnikord võib see iva mitte meeldida (või, khõm, mõnikord ka olemata olla olla), aga see kooruke on nii mõnusalt parajalt krõbe ja maitsev, et ei tuust miskit, see sundimatu vaba möla (on ka tüütut möla, aga sellest ma praegu ei räägi), mida ma ise sugugi ei oska, aga mida ma aegajalt naudin, olgu laivis või paberil või interneeduses, ja neid mölaspetse ikka jagub, olgu siis lühimöla näitena Keiti Vilms, artiklimõõdus mölale on vist Pinole raske kedagi kõrvale panna, jutukirjandusse on oma väärika panuse andnud J. J. Metsavana ja vahel suudab mõni terve romaanitäie lahedat-lobedat kaasahaaravat ja muigamapanevat kirja panna, Lukjanenko “Mustand” sobibki mu meelest selleks viimaseks näiteks. Kuna raamatu lugemisest on üsna palju aega möödas, siis ega ma suurt muud peale üldise meeleolu mäletagi, et hoogne jutukas, kus küll pisut liiga palju suurvene šovinismi sees, aga samas, ega paljudel ameerika ulmeautoritel on sarnane seis, et elagu võimas USA ja kõik tunukad räägivad inglise keelt, sellest saab end ka mööda lugeda ja nautida seda, mis ses raamatus head on, seda krõbedat koorukest. Karta on (sarnaselt “Öisele vahtkonnale” ja “Päevasele vahtkonnale”), et filmis on madinat rohkem kui huumorit, aga kindlasti on visuaalne külg omamoodi ja huvitav ning vene näitlejate mäng mõnusaks vahelduseks.

Meeleolumuusikat:

Tiina Sulg

 

 

“Rango” laupäeval, 2. juunil kell 19.30 ja pühapäeval, 3. juunil kell 10.00 TV3s

In raamatukava on 28/05/2018 at 12:52

Ma filmi näinud ei ole, aga mul tuli seda pealkirja nähes silme ette üks jabur fännivideo Les Piresi laulule “Совы нежные”, selline asi siis:

Ja hakkasin edasi uurima, et jah, stsenaristi John Logani nimega kaanel on “Rango” raamatuid ilmunud päris mitu, kas need on olnud enne või pärast filmi, niikaugele ma uurimisega ei jõudnud, samuti mitte sellega, kas see John Logani luulekogu, mis on praegu Tartu Ülikooli raamatukogus remondi ajaks pakitud, on just selle mehe oma, küll aga sain ma jälile, et John Logan on andekas ja auhinnatud stsenarist ja näitekirjanik, niiet see nimi tasuks endale meelde jätta  küll.

Eeldatavalt on see paartund teleka ees üsna lõbusalt veedetav, tutvustus räägib nii: Kameeleon nimega Rango, kes unistab elust vesternikangelasena, satub pärast autoavariid Pori-nimelisse väikelinna, mida kimbutavad bandiidid. Nüüd peab ta end kokku võttes saama reaalses elus just selliseks tegelaseks, kes ta on alati oma unistustes olnud. Rango on üks omanäolise huumorimeelega animakomöödia, mille lavastajaks Gore Verbinski ning mille tegelased hakkavad rääkima ka sulaselges eesti keeles. Dublaaži lavastajaks on Peeter Urbla, eestikeelses versioonis annavad tegelaskujudele oma hääled Märt Avandi, Elina Pähklimägi, Mati Palm, Egon Nuter, Indrek Ojari, Tõnu Aav, Aleksander Eelmaa, Andrus Vaarik, Tõnu Oja, Raivo E. Tamm, Väino Aren, Andres Ots jt.

Miskipärast tuli seda tutvustust lugedes Cervantes ja “Don Quijote” meelde, no vaadake siis, kas see paralleel filmi ka jõudis.

Tiina Sulg

„Whitney lugu“ laupäeval, 19. mail kell 15 Kanal2s

In raamatukava on 17/05/2018 at 08:17

Ma loodan, et kõik on jõudnud juba taastuda Prima Vista kirjanduslikest bakhanaalidest, ning on valmis uuteks vallutusteks linade peal ja vahel. Mai on vaimse tervise kuu, ja sellest lähtuvalt valisin ma ka filmi.

Millegi pärast on meie ühiskond kujunenud selliseks, et Vallo süüfilise ravi ja Mare emaka eemaldus tunduvad sotsiaalses suhtluses kergemini seeditavad olevat, kui Imbi pihtimus, et tal on eluisu otsas. Viimase välja ütlemisel võib kuulda lausa 2 kilomeetri kaugusel olevat südamestimulaatorit. Nii piinlikult vaikseks jääb siis kõik. Tõsi on aga see, et enamike inimeste vaimne tervis võib nende elu ajal nõrgeneda – sellele tuleb tähelepanu pöörata ja sellest tuleb rääkida. Mida rohkem me võtame sõna teemadel, mis tekitavad meis häbi (sõltuvusprobleemid, depressioon, toitumishäired, lähisuhtevägivald jne), seda kiiremini julgevad inimesed abi küsida.

Whitney Houston oli üks läbi aegade kuulsamaid ja edukamaid naislauljaid. Mustanahalise naisena läbi lüüa valdavalt valgetest koosnevas muusikamaailmas on mõõtmatult raske. Suurema publiku ette jõudis ta 80ndatel ning see teekond kestis 2012. aastani, kui ta õnnetul kombel ühes hotellis vanni uppus. Kuidagi melodramaatiline lõpp nii suurele diivale?! Ja ikkagi välditav…

2015. aastal Angela Basseti lavastatud telefilm „Whitney lugu“ kirjeldab perioodi lauljanna elus aastatel 1989-1994. Määrava tähtsusega saatuslikul eluperioodil kohtus ta oma (endise)abikaasa Bobby Browniga, astus üles filmis “Ihukaitsja” ning saavutas selle kaudu rahvusvahelise kuulsuse. Sellesse eluperioodi jääb ka kokaiinisõltuvuse algus ja nurisünnitus ning sellega kaasnenud vaimne trauma, mis jäid Whitneyt kurva meloodiana elu lõpuni saatma. Probleeme, mida film puudutab, on mitu — sõltuvus, lähisuhtevägivald, depressioon, söömishäired.

Film ise on saanud väga keskpäraseid hinnanguid, kuid vahelduseks ületreenitud ja ülespuhutud superkangelastele ning oma naba imetlevatele valgetele meeskunstnikele, kes millegi pärast on ikka veel relevantsed, sobib ta imehästi.

Whitney Houstonist on kirjutet raamatuid, kuid eestikeelseina neid pole ilmunud. Meedia vahendusel saab endale aga kujundada teatud narratiivi tema elust ja tööst. Wikipediast saab lugeda lisaks filmi  ja väga põhjalikult tema elu, karjääri kohta. Soovitan kolada ka sellisel leheküljel nagu http://peaasi.ee/ , kus saab lisainformatsiooni erinevate vaimsete häirete kohta, kontrollida testi abil enda vaimset heaolu, küsida ja saada adekvaatset abi. Emotsioonaalset tuge leiab ka leheküljelt https://www.eluliin.ee/, kus on väljas erinevad telefoninumbrid, kuhu vajadusel helistada.

Liis Pallon

“Ettemääratus” neljapäeval, 10. mail kell 00.25 ETV2s

In raamatukava on 09/05/2018 at 20:42

Õudusfilmide poolest tuntud vendadel Spierigitel on õnnestunud vändata üks uskumatult hea ulmefilm. Nende teisi filme vaatama mind siiski ei kutsu. Diskrimineerin õudusžanri selleks liialt. Psühholoogiline triller – siit võib midagi huvitavat tulla; must huumor – nämma. Lihtsalt ei suuda oma piiratuse juures mõista, kui geniaalne on see, et kirvega näo ees vehkimine ja liigeste lahti kruvimine tekitavad reaktsiooni, vastavalt hirm-vastikus. Olgu, kui mitte geniaalne, siis vähemasti hea meelelahutus. (Kui kellelgi, kelle maitset solvasin, õnnestub mind kommentaarides ümber veenda, väljendan oma häbi nagu samurai.) Võib-olla vennad lihtsalt ei teadnud, millesse ennast mässivad. Film põhineb Robert A. Heinleini novellil “Kõik teie zombid”, millel on tegelikult zombidega õige vähe pistmist.

Film jääb Heinleini lühijutule truuks, olles seejuures põnev ja rõhutades aspekte, mis võivad novelli lugemisel tahaplaanile jääda. Vennad suutsid õuduselementidest praktiliselt loobuda ja ka ulmet on teostes kahekümne kolme kilo, ehk ühe ajamasina jagu. Aja paradoksid on ulmekirjanike meelisaines. Heinlein läheb sellest kaugemale. Ta pihib endaks saamise loo ja annab mööda lennates turgutava kõrvakiilu saatuselastest hipidele ja determinismi umbsõlmedesse takerdunud mõtlejatele. Puff, tänud. Mul küll oli seda vaja. Annan edasi.

Seda lühijuttu minu teada raamatukogus ei ole. Võib otsida internetiavarustest. Teisi Heinleini teoseid leiab küll.

Sander Kaasik

“Philip Roth. Ühe loomingu biograafia” neljapäeval, 10. mail kell 23:30 ETV2s

In raamatukava on 09/05/2018 at 20:26

Philip Roth on Ameerika kirjanduse 20. sajandi teise poole üks suurimaid loojaid. Film paneb punkti kirjaniku viimaste aastate intervjuudesarjale, milles ta selgitab, miks otsustas kirjutamisest loobuda. Roth meenutab oma elu ja loomingut ning avab oma šedöövrite tagamaid. Iga kirjaniku eluetappi kroonib mõni meistriteos, mis on pälvinud maineka auhinna, nende seas Pulitzeri, Franz Kafka, Bookeri auhinna. Filmis näeme kirjaniku eraarhiivi avaldamata dokumente, dokumentaalkaadreid kirjaniku pika elu eri perioodidest ning külastame temaga seotud paiku.

Kui lihtne on piiramatu tõlgendusvabaduse juures armuda enda kui kaasautori sädelevasse mõttemaailma. Seepärast ongi vahel hädavajalikult värskendav kuulata kirjanikke, kes on nõus avama oma loomise motiive.

Philip Roth’i raamatuid leiab raamatukogust.

Sander Kaasik