Raamatukava

“Mustand” Cinamonis ja Apollo kinos 1. juunist

In raamatukava on 31/05/2018 at 17:13

“Mustand” (Черновик). Noor moskvalane Kirill on andekas arvutimängude disainer, kes ühel kaunil päeval kustutatakse kõigi teda tundnud ja armastanud inimeste mälust. Kirill saab teada, et on valitud tähtsa ja salajase missiooni täitjaks: tema ülesandeks on olla tolliametnikuks universumis leiduvate kümnete paralleelmaailmade vahel. Film põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil.

Ma tean, et on üsna palju inimesi, kellele ei meeldi Jüri Pino raamatuarvustused, et no heietab maast ja ilmast ja siis jutu lõpus ütleb paar lauset raamatu kohta ka. Aga mulle ta kirjatükid meeldivad, sest see maastjailmast on servapidi ikka sellest raamatust tõuke saanud ja annab päris hästi edasi raamatu meeleolu, sest minu jaoks on igav lugeda, et kes, kus, kellega kokku ja kellega lahku, ma tahan kriitikult teada, mis meeleolu see raamat kannab või toob. Muuseas, ühed parimad meeleolude edasiandjad olid kunagi mu meelest Eesti Ekspressis Ene Kallas ja Mele Pesti ja kunagi ammu ka Margus Kasterpalu ja Tambet Kaugema Postimehes ja nüüd vahel vilksatab seda Alvar Loogi kirjutistes, kuigi ma pean ka kahjuks ära mainima, et ametliku kirjanduskriitika jälgimine on mul pisut soiku jäänud, sest no ei kirjutata just palju nendest raamatutes, millede kohta ma tahaks midagi kuulda, teiseks see tüüpiline “ei ole aega, ei ole aega, hundionu” ja kolmandaks, mitteametlik kriitika täidab augud, olgu arvajateks siis inimesed Ulmekirjanduse Baasis või FBgruppides või laiali erinevates blogides,  selle näitena mõned viited sellesama filmi aluseks oleva Sergei Lukjanenko romaani muljetele: Ulmekirjanduse Baas, Loterii blogi, Goodreads.

Kui jutt on see kooruke ja õpetus see iva, siis mõnikord võib see iva mitte meeldida (või, khõm, mõnikord ka olemata olla olla), aga see kooruke on nii mõnusalt parajalt krõbe ja maitsev, et ei tuust miskit, see sundimatu vaba möla (on ka tüütut möla, aga sellest ma praegu ei räägi), mida ma ise sugugi ei oska, aga mida ma aegajalt naudin, olgu laivis või paberil või interneeduses, ja neid mölaspetse ikka jagub, olgu siis lühimöla näitena Keiti Vilms, artiklimõõdus mölale on vist Pinole raske kedagi kõrvale panna, jutukirjandusse on oma väärika panuse andnud J. J. Metsavana ja vahel suudab mõni terve romaanitäie lahedat-lobedat kaasahaaravat ja muigamapanevat kirja panna, Lukjanenko “Mustand” sobibki mu meelest selleks viimaseks näiteks. Kuna raamatu lugemisest on üsna palju aega möödas, siis ega ma suurt muud peale üldise meeleolu mäletagi, et hoogne jutukas, kus küll pisut liiga palju suurvene šovinismi sees, aga samas, ega paljudel ameerika ulmeautoritel on sarnane seis, et elagu võimas USA ja kõik tunukad räägivad inglise keelt, sellest saab end ka mööda lugeda ja nautida seda, mis ses raamatus head on, seda krõbedat koorukest. Karta on (sarnaselt “Öisele vahtkonnale” ja “Päevasele vahtkonnale”), et filmis on madinat rohkem kui huumorit, aga kindlasti on visuaalne külg omamoodi ja huvitav ning vene näitlejate mäng mõnusaks vahelduseks.

Meeleolumuusikat:

Tiina Sulg

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: