Raamatukava

Archive for 26. juuni 2018|Monthly archive page

„Tundmatu sõdur“ kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo

In raamatukava on 26/06/2018 at 11:33

Eesti kinodesse on jõudnud soome kirjandusklassika Väino Linna „Tundmatu sõduri“  (tsenseerimata versioon kandis pealkirja „Sõjaromaan” ) ainetel tehtud samanimelise filmi uusversioon, mille režissöör on Aku Louhimies (sünd 1968). Tegemist on juba kolmanda versiooniga. Esimene neist (rež: Edvin Laine) linastus kõigest kaks aastat peale raamatu ilmumist 1955. aastal ning on seni kõige vaadatum mängufilm Soomes. Seda kultusfilmi näidatakse teleekraanil igal Soome iseseisvuspäeval, 6.detsembril. Teine film  (rež: Rauni Mollberg) jõudis kinodesse täpselt 30 aastat pärast esimest. See versioon ei kogunud nii suurt publikumenu, kuid samas pärjati kolme Soome filmiauhinnaga (Jussi).

Käesolev filmiversioon on Soomes samuti edukas ning kogunud vaatajad rohkem kui ükski teine soome film lähiaastatel. Mis on siis selle filmi fenomen? Kindlasti on üheks oluliseks faktoriks realistlikkus, sest film baseerub raamatul, milles autor kirjeldab enda ja oma sõprade kogemusi. Sealjuures on põhirõhk inimlikkusel, pole eraldi rõhutatud ühte ja suurt vaenlast, vaid kaotajad on kõik — sõdurid ja lähedased.

Filmitutvustus: „Tundmatu sõdur“ on plahvatuslik sõjadraama rühmast soome sõduritest võitlemas nõukogude sõduritega Teises maailmasõjas. Väinö Linna menuromaanil põhineva ja autori isiklikest kogemustest tõukuva „Tundmatu sõduri“ ajalooline täpsus võtab omaks ka sõja karmi reaalsuse – see on südikas ja realistlik, kuid ometi apoliitiline ja inimlik jutustus. Loo keskmes on rühm mehi, me näeme, kuidas mehed näevad iseennast ja üksteist ning oma ühist eesmärki. Soe huumor, seltsimehelikkus ja elementaarsed ellujäämisinstinktid on nende jaoks hädavajalikud, et säilitada inimlikkus kurnaval teekonnal Venemaale ja sealt tagasi.

Loe ka intervjuud Sirbis filmi režissööri Aku Louhimiesega Sirbist.

1955. aasta filmi algustiitrite taustal kõlavad Soome helilooja Jean Sibeliuse sümfoonilise poeemi „Finlandia” algustaktid:

Klaari Tamm

Jalgpalli MM 2018

In raamatukava on 16/06/2018 at 11:31

See ongi nüüd käes. See üks, see suur, see võimas. See, mida me kõik oleme nii pingsalt oodanud. Alanud on jalgpalli maailmameistrivõistlused!

Nüüd on teleka ees, kõrval ja ka sees võimu haaranud pöörased jalgpalliusku inimesed. Pole mingit lootust pääseda teleka ette, kui soovid vaadata mingit lihtlabast dokumentaalfilmi, lemmiksarja või romantilist komöödiat. Ainus, mis veel on lubatud, on Aktuaalne Kaamera ja see ka paratamatusest. Ning pääsu pole ka ekraanivälisel ajal. Enne igat mängu, ja neid võib ühe päeva jooksul lausa kolm olla, spekuleeritakse ja muretsetakse. Siis tuleb suursündmus ise, kaasaelamine, mängijate kirumine ja muu säärane tegevus. Mängu lõppemise järel algavad arutelud, mis kestavad veel ka järgmisel päeval kuni kõik algab otsast peale. Uued vastased, sama programm.

Kui tahad vähegi massi sulanduda ja mitte silma paista, siis on vaja ennast toimuvaga kurssi viia. Esiteks, kui oled juhtumisi seni kusagil kivi all elanud, on vaja kindlasti selgeks teha, mis asi see jalgpall õieti on. Esmapilgul on jalgpall kari higiseid mehi (või naisi, võivad olla ka lapsed), kes kõik suure pundina ühte palli taga ajavad. Muidugi lisanduvad asjale ka reeglid ja lisainimesed, kes jälgivad, et kõik ikka aus ja korralik oleks. Asja kohta on kirjutatud palju raamatuid, mis kõik peaksid aitama võhikule toimuvat veidi selgemaks teha. Lisan siinkohal lühikese nimekirja kirjasõnast, mis ehk võib abiks olla.

* Jalgpallientsüklopeedia” Clive Gifford. Tundub tore ja värviline raamat, mis loodetavasti on abiks igaühele, kes ennast jalgpalli asjus just eriti koduselt ei tunne. Peaks ära seletama kõik vajaliku: väravad, penaltid, erinevat värvi kaardid, mida kohtunikud armastavad oma lemmik mängijatele kinkida jne. Raamatus on kõigest 144 lehekülge, nii et enne finaali algust on vähemalt mingid teadmised kindlasti omandatud ka kõige aeglasemal lugejal.

* „Jalgpalliatlas” Jonas Kozinowski. Järjekordne veidi uuem raamat, mis on ehk suunatud pigem noorematele. Samas võib osutuda huvipakkuvaks ka teistele vanuserühmadele. Vastab näiteks küsimustele, kas kõikjal maailmas mängitakse jalgpalli ja kus on selle jaoks püsti pandud kõige suurem staadion?

* „Suur jalgpalli mälumäng” Kalev Kruus. Kui füüsiline tegevus pole just sinu jaoks, aga mõtlemises oled peaaegu et maailmameister. Jalgpallifaktide tundmine aitab muidugi ka fanattide hulka sulanduda ja võib-olla endale isegi uusi sõpru leida.

*Parimad jalgpallitrikid” Sandra Noa. Kui see füüsiline osa on just sinu teema ja soovid oma tulevastele kaasfanattidele muljet avaldada, siis on see raamat sinu jaoks! Harjutamine teeb meistriks ja on täitsa võimalik, et vähemalt finaali koosvaatamise ajaks suudad ka sina palliga midagi vinget korda saata.

Olles ennast üldiste reeglite ja tavadega kurssi viinud, on nüüd aeg uurida, kes seda palli järel jooksmist täpsemalt teostavad. Tõelised asjatundjad teavad nende kohta muidugi kõike: sünniaasta, kasv, kaal, palju väravaid on löönud, palju kilomeetreid elu jooksul läbinud. Võhikule piisab vast vaid olulisemate nimede teadmisest ning ka ses osas on raamatutest palju abi.

* „100 tippjalgpallurit” Jens Dreisbach. Väga hea raamat algajale. Tervelt sada jalgpallurit. Jätad mõne nime meelde ja asi korras. Oluline on ka uurida, mis riiki nad esindavad. Ikka väga piinlik oleks, kui Ronaldo nüüd äkitselt Hispaania eest mängima hakkaks! Sellest raamatust võib juba edasi minna ja konkreetsete mängijate kohta uurida.

* Messi. Väike poiss, kellest sai jalgpallilegend” Yvette Zlotowska-Darska. Tähtis tegelane jalgpallis. Nimi kindlasti meelde jätta. Lisamine jalgpallialasesse diskusiooni jätab kohe erudeeritud ja laia silmaringiga inimese mulje.

* „Suarez. Sa pole kunagi üksi” Jaroslaw Kaczmarek. Minule vähem tuttav nimi, aga kui tema kohta juba raamat kirjutati, siis peab ikka ka oluline olema. Tasub meelde jätta. Kuna vähem tuntud, siis jätab tema teadmine veelgi targema mulje.

* „Ibra. Poiss, kes leidis oma tee” Yvette Zlotowska-Darska. Väga kuulus nimi. Jätke meelde. Enam vist ei mängi, aga ka jalgpalli ajalugu on vaja tunda.

* „Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja” Gunnar Press. Eesti jalgpallur! Kuigi meie mehed selle kuu jooksul Venemaal ametlikult ei mölla, tasub ka seda raamatut lugeda. Mis eestlane sa oled, kui Messid ja Ibrad on meeles, aga päris oma mehi ei tea!? Häbi!!!

* Neymar. Jalgpalli võlur” Dariusz Tužimek. Vaata aga, jälle tuntud nimi. Peaks vist ka seda teadma. See võluri osa kõlab kohe eriti huvitavalt!

* „Ronaldo. Poiss, kes teadis, mida tahab” Yvette Zlotowska-Darska. Tema on kohe väga tähtis. Mängib ka praegu. Portugali eest. Kui teda ei tea, siis on kõik läbi. Ei mingit lootust põlisjalgpallifanattidega sulanduda. Kui midagi muud öelda ei oska, siis selle mehe nimi aitab hädast välja!

Reeglid ja nimed selged, siis võib hakata tegutsema. Varu kõik vajalik ellujäämiseks ja võta koht sisse. Ja ära minglil juhul unusta kohtunikke kiruda ja tulemused ikka korralikult kirja panna! Eriti tublid inimesed on selle jaoks isegi sobivad tabelid valmis meisterdanud ja need veebi laiali laotanud!

P.S. See kord toimuvad maailmameistrivõistlused Venemaal 11 linnas. Ka seda infot võib mingi hetk vaja minna!

P.P.S. Finaal toimub 15. juulil! Seda ei tohi mingil juhul ära unustada. Sellest tulenevalt lükkab üks korralik jalgpalliusku inimene kõik sünnipäevad, pulmad, matused ja reisiplaanid heaga juuli lõppu augusti algusesse.

Irina Möldre

 

„Gordon ja Päddy” Tartu Elektriteatris laupäeval, 16. juunil kell 12

In raamatukava on 15/06/2018 at 12:37

Rootsi lastekirjaniku Ulf Nilssoni komissar Gordoni lugude põhjal valminud koguperefilm.

Filmitutvustus: Rahulikus metsas puhkeb paanika, kui orav Valdemar avastab, et tema talveks varutud pähklid on pihta pandud. Kohalik politseiülem konn Gordon asub asja uurima ja tabab teolt väikse ja näljase hiirepoisi, kes ei tea oma nime ega vanustki. Heasüdamlik Gordon paneb hiirele nimeks Päddy ja võtab ta enda juurde elama. Peagi selgub, et Päddyl on politseitöö peale nutti, ning järgmist pahategu lahendab ta juba Gordoniga üheskoos.

Eesti keeles on Ulf Nilssonil seni ilmunud neli raamatut: „Vanaema raha“ (2013); „Maailma parim esineja“ (2014); „Hüvasti, härra Muffin“ (2014) ja „Kui me olime maailmas üksi“ (2015). Kõik need raamatud kõnelevad laste hirmudest lihtsalt ja loomulikult, küll veidi erinevatest aspektidest (nt esinemiskartus, surm, haigused ja üksindus). Loodetavasti jõuab eesti keelde tõlkimise järg varsti ka „Kommissarie Gordon“ detektiivsarja kätte.

Klaari Tamm

“Armastusega, Simon” alates reedest, 15. juunist kinodes

In raamatukava on 15/06/2018 at 08:55

Tutvustus: Igaüks väärib suurt armastuslugu. Aga 17-aastase Simon Spieri (Nick Robinson) jaoks on asi pisut keerulisem: ta pole veel oma perele ega sõpradele öelnud, et on gei. Samuti ei tea poiss, kes on see Sinise varjunime kasutav koolivend, kellesse ta interneti vahendusel armumas on. Katsed mõlemat probleemi lahendada saavad olema naljakad, hirmutavad ja elu muutvad. Režissöör Greg Berlanti,  osades Nick Robinson, Katherine Langford, Alexandra Shipp, Jorge Lendeborg Jr., Miles Heizer, Keiynan Lonsdale, Logan Miller, Jennifer Garner, Josh Duhamel ja Tony Hale.

Filmi aluseks on Becky Albertalli mitmeid kirjandusauhindu pälvinud debüütromaan „Simon vs. Homo Sapiensi vandenõu”. Raamatut on kiitnud paljud – hea, armas, naljakas, soe ning eelkõige lõbus! Täitsa üllatav, sest tavaliselt on selliste omadustega raamatut noortele väga raske leida. Nagu ikka leidub ka noorte probleeme, kuid need pole selle loo puhul üleliia olulised. Pigem on esile tõstetud perekonda, sõpru, kogukonda ja teineteise toetamist.

Nüüd peab ainult lootma, et film suudab raamatuga sammu pidada ja rõhutada ikka neid õigeid asju! Kohe kuidagi ei taha vaadata soojal suvel noortefilmi, mis masenduse peale ajab. Asi peab lõbus ja soe olema!

Treiler:

Irina Möldre

“Pii elu” neljapäeval, 14. juunil TV6-s kell 21.30 

In raamatukava on 14/06/2018 at 13:39

2001. aastal ilmus esmakordselt Yann Marteli raamat „Pii elu”, mille eest juba aasta hiljem sai Martelist järjekordne Bookeri kirjandusauhinna laureaat.

Lugu on iseenesest lihtne – pärast laevahukku satuvad ühte päästepaati loomaaia juhataja poeg Pii Ptel ning mõningad loomaaia loomad, teiste seas 200 kilo kaaluv bengali tiiger. Peagi jäävad paadi asukateks vaid Pii ja tiiger. Võiks ju eeldada, et ega selles loos midagi üllatavat polegi, Pii ja tiiger õpivad koos elama ja kõik lõppeb hästi ning ilusaks kirsiks tordil on mingisugune juba ammu teada-tuntud moraal. Päris nii see siiski pole.

Lugu on küll lihtne, kuid samas ka mitmekoeline ja pidevalt muutuv. Ühel hetkel märkad, et tempo on muutunud ning leiad end hoopis teiselt mõttelt. Lugeja arusaam toimuvast muutub ja koos sellega on pidevas muutumises ka moraal, mida kõik peagi otsima asuvad. Iga lugemiskorraga, ja seda raamatut lihtsalt peab korduvalt lugema, avastatakse midagi uut, esile kerkib uus teema, uus tunne ja lõpuks ka uus moraal.

Umbes kümme aastat hiljem, 2012. aastal, jõudis kinolinale ka raamatul põhinev film. Režissööriks Ang Lee, Piid kehastamas Suraj Sharma. Kriitikud kiitsid filmi puhul Ang Lee režissööritööd, stsenaariumi ja ka filmi muusikat. Filmil läks hästi kogu maailmas – Indias tõusis see läbi aegade kolmandaks enimteeninud Hollywoodi filmiks; Hong Kongis on tegu enimteeninud Ang Lee filmiga. Oma eelarve teeniti tagasi pea viiekordselt – igati hea tulemus, kui arvestada, et Yann Marteli raamatu „Pii elu” ekraniseerimist pidasid paljud võimatuks ettevõtmiseks.

Treiler:

Irina Möldre

“Jurassic World: Langenud Kuningriik” alates 8. juunist kinodes

In raamatukava on 13/06/2018 at 11:22

Ma mäletan ikka veel seda tunnet, mis mind lapsena valdas, kui nägin esmakordselt Jurassic Parki esimest filmi. Pärast uue triloogia teise filmi vaatamist suundusin koju ja vaatasin üle 1993. aastal linastunud Steven Spielbergi meistritöö. Miks?

Esiteks, lihtsalt selle äsjamainitud tunde pärast. Lihtsalt tahtsin näha, kas see on alles? Oli!

Teiseks, sellepärast, et uus film minus seda tunnet ei tekitanud. Jah, ega ka uue triloogia esimeses filmis polnud seda tunnet, aga vähemalt tundus too huvitav ja värske. Nüüd oli aga filmi lõppedes kõik kuidagi segane ja ma ei ole siiani päris aru saanud, kas asi mulle meeldis või mitte? Ma ei ütle, et tegu on halva filmiga. Kui kõik muu kõrvale jätta, siis vähemalt dinosauruste pärast võib seda täitsa vaadatavaks nimetada. Lihtsalt mulle tundus kõik kuidagi sunnitud ja hädavaevu koospüsivana. Näitlejatöö oli hea, eriefektid hollywoodilikult võimsad, kuid filmi lõppedes jõudsid kõik kohta, milleest edasi minna on keeruline. Kuhu edasi? Võimalusi on nii palju, et minus tekib kahtlus, kas ka filmitegijad ise täpselt teavad, mis triloogia (või tuleb neid filme rohkem?) viimases osas toimuma hakkab?

Kes aga tahab minna tagasi algusesse, siis mina soovitaks lugeda Michael Crichtoni „Sauruste parki” ja vaadata Spielbergi filmi. Elamus garanteeritud!

Irina Möldre

“Prince – Sign o’ the times” neljapäeval, 7. juunil kell 19:30 Cinamonis

In raamatukava on 06/06/2018 at 12:05

Homme, 7. juunil kell 19:30, linastub Tartu Cinamoni kinos film “Prince – Sign o’ the times”. Tegu on nii-öelda kontsert-filmiga, mis põhineb laulja samanimelisel albumil, mis ilmus 1987. aastal. Film linastus esmakordselt samal aastal kui albumgi ning eesmärgiks oli tõsta albumi müüginumbreid Ameerikas, kus selle vastuvõtt oli, erinevalt Euroopast, jahedam.

Kokku sisaldab 84 minutit pikk film 13 narratiiviga seotud laulu ning enamus filmist on üles võetud Printsi Paisley Park Stuudios. See on ainulaadne võimalus tähistada Prince´i talenti, meenutada teda ning veel kord nautida tema muusikat ja erakordset kunstnikuosavust.

Prince (Prince Rogers Nelson) oli 1958. aastal sündinud ameerika muusik, kelle innovatiivne looming on tugevasti mõjutanud popmuusikat ning Prince’i albumeid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari.

Vanusepiirang: MS-12, kestus: 1 tund 24 minutit, dokumentaalfilm linastub inglise keeles, ilma subtiitiriteta.

Raamatuvalik: Geoff Brown “The complete guide to the music of Prince“.

Prince:

Treiler:

Jana Raidma