Raamatukava

„Bird box“ Netflixis

In raamatukava on 11/02/2019 at 14:52

Ma ei olnud tükil ajal kinokavade vastu huvi tundnud, ja kui ma nüüd hiljuti nendega tutvust tegin, siis olin ma hämmastanud sellest, kui palju väärtusetut, odavat ja ajutist vaatajatele pakutase. Postiivne üllatus oli muidugi eesti filmide rohkus, millele peagi lisandub Tanel Toomi „Tõde ja õigus“.

Juba pikemat aega olen ma hoopiski kasutanud filmide ja sarjade vaatamiseks Netflixi, mis on tunduvalt praktilisem, kasutaja sõbralikum ja odavam kui senised traditsioonilised pakutud teleteenused. Netflixi vahendusel olen ma näiteks saanud tutvuda suure hulga Lääne-Euroopa ja Skandinaavia krimisarjadega.

„Bird box“ tuli välja 2018. aasta viimasel kuul väga suure kisa ja käraga. Õige pea leidsid filmist pärit pildid tee sotsiaalmeediasse meemide kujul, millel on kombeks teadlikema kasutajate puhul avada tee metavestlusteks, mis sageli viivad algmaterjalile uute tähenduste loomiseni. Filmi tegevus toimub maailma lõpu järgses ühiskonnas, kus inimeste tervemõistuslikkust ohustavad nähtamatud deemonid, kelle mõju alt pääsemiseks peavad kõik liikuma kaetud silmadega. Ajaliselt on film jaotatud kolmeks – olevikus püüab peategelane Malorie (Sandra Bullock) oma kahe lapsega põgeneda ohutusse pelgupaika, kus ootavad ees teised inimesed; minevikust tuuakse vaatajateni kaks perioodi – katastroofi algus, kui Malorie on olnud 4 kuud rase, ja sünnituse aeg, kui toimuvad pöördelised sündmused, mis selgitavad mitmeid olevikus esinevaid peategelase psühholoogilisi seisundeid. Traumasid ja pidevaid kriisiolukordasid läbi elanud inimese psüühika areng ongi filmi keskne uurimisobjekt, ja see, et žanrimääratluseks on õudusfilm, on tegelikult sekundaarne. Näitlejatest teevad kaasa lisaks Bullockile ka sellised meistrid nagu Sarah Paulson ja John Malkovich.

Film kuulub selliste põnevus- ja õudusfilmide traditsiooni, kus tegelastelt on ära võetud üks meel (nägemine, kuulmine, rääkimine), millele me tavaelus väga palju toetume, ning seejärel asetatakse nad mingisugusesse piirisituatsiooni, mille kaudu saab otsetee inimpsüühika muidu varjatud salakäikudesse.

Josh Malermani samanimeline romaan ilmus 2014. aastal, ning nagu ikka erinevad film ja raamat omavahel tuntavalt. Filmide kahjuks räägib alati ajaline piirang. Raamat on kahtlemata psühholoogiliselt sügavam ning dramaatilisema lõpuga, nii et soovitan raamatut lugeda alles peale filmi vaatamist.

Liis Pallon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: