Raamatukava

Archive for 27. märts 2019|Monthly archive page

“Kapten Marvel” kinodes

In raamatukava on 27/03/2019 at 16:45

2008. aastal alustas Marvel Studio universumi, millest on praeguseks kujunenud segane, aga äärmiselt huvitav ja üllatusi pakkuv maailm, loomist. Märtsis jõudis kinolinale MCU (Marvel Cinematic Universe) 21. film „Kapten Marvel”, mis on ühtlasi esimene nais-superkangelase film Marveli filmimaailmas.

Filmi peategelast, Carol Danversit, kehastab Brie Larson ning tema abistavaks jõuks filmis on fännidele juba ammu tuttav Nick Fury, keda kehastab arvutiga mõnevõrra nooremaks sätitud Samuel L. Jackson. Tegevus toimub 90.-ndatel ning loos on kesksel kohal kreede ja skrullide vaheline sõda, millesse tõmmatakse ka Kapten Marvel ja tema kaaslased.

Mis ma ikka öelda oskan? Film oli huvitav, naljakas, värviküllane ja – vähemalt minu puhul – väga, väga oodatud. Viimasest Marveli filmist (Sipelgamees ja Vapsik) on möödunud üle poole aasta ning tahtmine taaskord sellesse maailma sukelduda on väga suur. Nüüd on jäänud vähem kui kuu aega Tasujate neljanda filmini, mis paneb punkti MCU kolmandale faasile ning suvel algab juba neljas faas Ämblikmehe uute seiklustega. Põnevust kui palju!

Muidugi ei saa mainimata jätta ka filmi armsamat tegelast! Minu lemmik tegelaseks kujuneski just Caroli kass Goose. Temaks kehastusid kokku neli kassi – Reggie, Rizzo, Gonzo ja Archie. Arvan, et see peaks olema mingi filmitegemise reegel: „Kui tahad, et su film oleks edukas, siis peab sel vähemalt üks kass olema!”

Soovitan, vaadake filmi ja hoidke kassil silma peal! Ta pole päris tavaline kass :)

Tähistamaks Marveli Filmiuniversumi möödunud aastal täitunud 10 tegutsemisaastat ja peagi lõppevat kolmandat faasi, on raamatukogus pesitsevad Marveli fännid pannud kokku ka pisikese ülevaatliku näituse MCU arengust aastatel 2008-2019 ning mõtisklenud õige pisut ka tuleviku üle. Seda üllitist saab kaema tulla Tartu Linnaraamatukogu keskkogu näituseruumi II korrusel 23. aprillini.

Trailer:

Irina Möldre

„Tõde ja õigus“ kõikides kinodes

In raamatukava on 18/03/2019 at 12:34

Raamatukogu filmiblogi(ja)na on lausa kohustus kirjutada ainult kuu aega kinodes jooksnud, kuid juba ülipopulaarseks muutunud filmist „Tõde ja õigus“. Tavalugejana mulle Tammsaare samanimeline romaan muljet ei avaldanud, sest mind ei sidunud selle tekstiga mitte ükski hingeniit, kuid ekspertlugejana oskan ma hinnata „Tõe ja õiguse“ panust meie kirjanduslukku ja selle olulisust maarahva (mitte üksnes eestlaste) identiteedi, psüühika, hinge lahkamisel.

2,5 miljonit eurot maksnud Tanel Toomi film on tõeline elamus, ja seda mitte ainult Tammsaare fändomile (ma kujutan, et see on olemas), vaid ka neile, kellel on suurem huvi inimpsüühika keerdkäikude, mürgise mehisuse ja põlvkondade ülese taaga vastu. Film algab pealtnäha proosaliselt, kuid selle jäistes allhoovustes on kuulda juba eesootava 24 aasta pikkuse draama südamelööke. Siirad ja armsad stseenid vahelduvad absurdsete ja koomiliste, valusate ja südant murdvatega. Vaatajateni tuuakse lugu noorest perekonnast, kes kolib tülika naabriga tallu, kus peremees ja –naine peavad võitlema pealetungiva looduse tahtmistega ja iseendiga. Sündivad tütred ei too rõõmu pärijat ootavale peremehele, kelle rahuldamatu himu edukuse, tõe ja õig(l)use järele panevad ta pidevalt pettuma ümbritsevates lähedastes ja kaugemates, sest mingil kummalisel põhjusel ei allu teised tema nartsissistlikele minakesksetele käskudele, keeldudele. Kõnekas on ka filmi läbiv teema, et Andres ei käi kirikus, kuid loeb endale ja teistele ette Piiblit, justkui tema ise oleks Jumala ainuõige häälekandja, jumalasõna ainuõige tõlgendaja, jumalapoeg(?). Mingil kummalisel moel tuletab see film oma paratamatu Andrese psüühika allakäiguga meelde Zola naturalismi, kus soos sündinu ei saagi kunagi soost välja.

Tänapäevane vaataja võiks sellest filmist kaasa võtta oskuse, mille Andres omandas alles filmi lõpus – oskuse vaadata oma hinge ja mina kriitilise pilguga. Kas meie püüdlused materiaalsete väärtuste (kui neid saab üldse niimoodi nimetada?!) järele hoiavad meie inimsuhteid? Kas pidev saavutusvajadus toob meile katarsise? Kas tunnetest hoidumine, alla surumine on tõeline tugevus? Need küsimused võiksid jätkudagi.

Erilise tähelepanu minult said filmis kujutatud naised. Krõõt sai nime alles surivoodil. Iga sündiv tütar sai peremehelt parimal juhul noogutuse ja halvimal juhul põlgava pilgu. Mari sai peksa, sest tema südametunnistus oli teinud moraalselt õiget tööd. Ausalt öeldes on see meeste film ja seda alusmaterjali tõttu. Tegevustik leiab ju aset ajal, kus naine oli töö- ja sünnitusmasin, mitte aga võrdne, kuigi kohustused, mis naiste õlgadel olid võrdsed meeste omadega. Alates Krõõda surmast mina näiteks silmi kuivaks enam ei saanudki.

Priit Loog, Maiken Schmidt, Ester Kuntu ja Simeoni Sundja (vastavalt Andres, Krõõt, Mari ja Juss) on nagu loodud oma rollide jaoks. Noorte näitlejate nägemine eesti klassika lipulaeva tõlgendamisel on väga südantsoojendav.

Eesti Vabariigi 101. aastapäevaks ilmunud film on mõtlemapanev tagasivaade meie algusloole iseseisva maarahvana. Kui palju on saja aasta jooksul inimene muutunud, kui palju oleme me tegelikult ka samasuguseks jäänud ja Andrese vigadest mitte õppinud.

Liis Pallon

“Brokebacki mägi” reedel, 15. märtsil kell 21.30 ja laupäeval, 16 märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 14/03/2019 at 18:35

Selle filmi tutvustus on pärit Wikipeediast:

“Brokebacki mägi” (inglise keeles “Brokeback Mountain”) on 2005. aastal valminud Ameerika Ühendriikide mängufilm, mille lavastas režissöör Ang Lee. Peaosi mängivad Heath Ledger ja Jake Gyllenhaal. Film räägib Ameerika lambakarjuste Ennis Del Mari ja Jack Twisti aastaid kestvatest homoseksuaalsetest suhetest. Tegevus saab alguse aastal 1963 ja toimub valdavalt Wyomingi osariigis. “Brokebacki mäe” aluseks on E. Annie Proulx’ samanimeline lühijutt aastast 1997, mille põhjal kirjutasid filmile stsenaariumi Diana Ossana ja Larry McMurtry. Film on võitnud mainekaid auhindu Euroopa ja Ameerika filmifestivalidelt. 5. märtsil 2006 pälvis see filmiauhinna Oscar parima režissööritöö, parima varem avaldatud teose põhjal kirjutatud stsenaariumi ja parima originaalse filmimuusika kategoorias. Samuti võitis film parima filmi Kuldgloobuse. “Brokebacki mäe” muusika autoriks on tuntud Argentina helilooja Gustavo Santaolalla.

Auhinnad
2005. aasta Veneetsia filmifestivali auhind: Kuldlõvi – Ang Lee
2006. aasta Oscari auhinnad: parim režissöör – Ang Lee, parim kohandatud stsenaarium – Larry McMurtry ja Diana Ossana, parim originaal filmimuusika – Gustavo Santaolalla
2006. aasta Kuldgloobuse auhinnad: parim draamafilm, parim lavastaja – Ang Lee, parim stsenaarium – Larry McMurtry ja Diana Ossana, parim laul – “A Love That Will Never Grow Old”, Gustavo Santaolalla, Bernie Taupin

“Brokebacki mägi” IMDb-s 

Ma ise ei ole veel seda filmi näinud, aga auhinnasadu on ju muljetavaldav. Kummalisel kombel oli mul valesti meeles filmi aluseks oleva jutu autori nimi, minu mälus oli Charles Frazier, kellel oli aga hoopis teine mägi, raamatuna “Cold Mountain” ja filmina “Külmale mäele”, ning kel on eesti keeles ilmunud veel lisaks sellele mäe-raamatule romaanid “Pime mets” ja “Kolmteist kuud”, õige autor on Annie E. Proulx, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid “Postkaardid” ja “Laevandusuudised”, selle viimase põhjal on ka film tehtud, Lasse Hallströmi käe all 2001. aastal. Kui ma takkajärgi mõtlema ja võrdlema hakkasin, siis hoolimata sellest, et üks on 1935. aastal sündinud naine ja teine on 1950. aastal sündinud mees, siis midagi on nende loomingus sarnast. See ameerikalikkus, mis on patriotism selle kõige paremas mõttes: sügav huvi oma maa ajaloo, kaasaja ja inimeste vastu, soov ja oskus üksikkarakterite kaudu väljendada midagi suuremat ja olulisemat ning üsna lugejasõbralik kirjutamismaneer. Et lugege siis mõlemaid autoreid, olgu eesti või inglise keeles :)

Filmilaulu meeskoori versioon:

Ahjaa, kui filmiaeg saab maha magatud, siis raamatukogust saab DVD.

Tiina Sulg

 

“Alpimaja” ETVs

In raamatukava on 10/03/2019 at 11:31

Kes vähegi on viimasel ajal uudiseid jälginud, see on oma temaatilise lugemise kätte saanud, tõenäoliselt enam, kui soovinuks. On see nüüd sool haavale või meeldetuletus, et teema on ju pikema ajalooga, igatahes tuleb ETV ekraanile jälle sari “Alpimaja”, mis iseenesest on mu meelest Eesti kontekstis üks igati korralik seriaal, hea stsenaariumi ja huvitavate näitlejatöödega ja ei veni.

Sarja ametlik tutvustus: Eestis on puhkenud dopinguskandaal, mis ähvardab paisuda valitsuskriisiks. Välismaalt lennutatakse kohale Eesti taustaga “probleemide kõrvaldaja”, kes peab asja kinni mätsima. Algab võitlus, mis osutub pikemaks ja keerukamaks, kui alguses arvatud. Stsenarist Indrek Hargla. Peaosades Ivo Uukkivi, Kärt Tomingas, Raivo Rüütel, Jaanus Rohumaa jt. Režissöörid Gerda Kordemets ja Margus Sikk. 2012.

Sarja esimene osa oli küll neljapäeval ära, aga kordus on kolmapäeval, 13. märtsil kell 12.55. Teine osa on eetris neljapäeval, 14. märtsil kell 23.05 ja umbes selles rütmis tulevad kõik viis osa. On ka järelvaatamise võimalus ETV lehel ja soovi korral saab raamatukogust laenutada DVD.

Mõned viited, mida sarja kohta selle esmalinastumise ajal kirjutati: Veiko Märka Sirbis, Kati Saara Vatmann (Murutar) oma lehel, Indrek Hargla pikk aastalõpuintervjuu Eesti Ekspressis.

Kuidas sarja kuus aastat tagasi tutvustati:

Lugemissovitus on iseenesetmõistetav: lugege Indrek Hargla loomigut, see on põnev ja mitmekülgne ja ajab mõtteidusid väga erinevatel teemadel.

Tiina Sulg

“Alita: Sõjaingel” Tartu kinodes

In raamatukava on 09/03/2019 at 11:20

Kel veel koomiksifilmidest küllastust pole, saavad proovida, et kuidas on välja kukkunud täispikk film manga alusel. Arvustused on senini seinast seina: Kaspar Viilup kirub ERRi lehel maapõhja, Ragnar Novod ülistab Delfis taevastesse kõrgustesse ja Stefan Peetri Sirbis kõlgub seal kahevahel, võtab appi küll käepärase posu tsitaate, aga filmi olemust eriti ei ava. Tuleb vist ikka ise järgi vaadata.

Ametlikut tutvustatakse filmi nõnda: Filmimaailma visionäärid James Cameron ja Robert Rodriguez loovad seninägematu kangelanna ambitsioonikas ulmeseikluses “Alita: Sõjaingel”. See on lugu lootusest, armastusest ja vaprusest. Mitmesaja aasta kaugusel tulevikus satub “küber-arst” Ido (Christoph Waltz) Raudlinna prügimäelt teadvuseta küborgi Alita (Rosa Salazar), kes on üsna kehvas seisus. Ärgates ei mäleta Alita midagi oma minevikust, ei sellest, kes ta on ega maailmast enda ümber. Kõik on uus, iga kogemus esmakordne. Ido püüab tüdrukut kaitsta tolle salapärase mineviku eest, samas kui Alita uus sõber Hugo (Keean Johnson) pakub abi kadunud mälestuste taastamiseks. See aga toob Alita kannule tumedad jõud, kes ei peatu millegi ees, et kadumaläinud küborg igaveseks vaigistada… Filmi aluseks on Yukito Kishiro loodud mainekas manga-sari “Gunnm” ehk “Battle Angel Alita”, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1990. aastal.

James Cameron ja Robert Rodriguez on igatahes intrigeeriv loojapaar: üks, kes tabab suurepäraselt keskmise kinokülastaja maitset ja on tuntud oma mastaapse haardega, ja teine, kes sai algse tuntuse pigem niššipubliku rõõmustajana. Hoogu ja pildikeele valdamist peaks küll mõlemal mehel olema, kuidas see koostöö kinolinal välja näeb, eks näis…

Manga maailm on minu jaoks üsna avastamata, aga kuna ma koomiksitesse kui sellistesse olen aja jooksul hakanud üha soosivamalt suhtuma, siis ehk on Yukito Kishiro mangad päris toredad. Meie raamatukogus küll Yukito Kishiro loomingut pole, aga ühtteist on manga-riiulist võtta ja vähemalt teretutvust mangadega saab teha.

Yukito Kishiro loomingu alusel loodud film 1993. aastast:

Tiina Sulg

 

„Isadora” reedel, 8. märtsil kell 21.30 ja 9. märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 15:44

18. veebruaril 1913. aastal nägi Johannes Semper Isadora Duncanit tantsimas ja kirjutas selle kohta nii: „Mis üllatus, jahmatav otse, kui korraga näed kõike seda harmoonilises selguses, mis sind aastaid on vaevanud: hing on kehaks saanud sääl näitelaval, keha on hingestet, niiet ei teagi, ons see veel keha, mis säält kõneleb, või on see nägemus hingest; muusika on äkki inimesse imbudes selle maisusest üles raputanud, – ei näe, ei tunne põrmugi, et see veel äsjane inimene on, lühi- ja paksujalgne!” („Näokatted” I)

Kava tutvustab filmi nii: Eluloodraama Isadora Duncanist (1877-1927), kelle uudne täiuseni viidud tantsutehnika mõjus vaatajatele hinge puhastusena. Filmis näeme Isadorat (Vanessa Redgrave) meenutamas oma sündmusterohket eraelu, kuhu kuulusid nii tants, laste õpetamine kui ka arvukad meessuhted mitme kuulsusega. Ameerikas sündinud Isadora elutee viis teda 20. sajandi hakul Euroopasse ja lõpuks ka revolutsioonijärgsesse Venemaale.

“Isadora” on läbimurdefilmiks hilisemale Oscari-võitjale Vanessa Redgrave’ile, ta nomineeriti selle peaosaga kõigile suurematele auhindadele ja pärjati Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksaga. Filmi režissöör on Karel Reisz ja film on imdb.com-is jätkuvalt kõrge reitinguga – 7.6 palli. Duncanist on muidugi tehtud rohkemgi filme, viimati 2016. aasta prantsuse filmis kehastas Duncanit Lily Rose Depp, kuid neid pole vaatajad nii kõrgelt hinnanud.
Juurde lugeda saab näiteks:

Carola Sterni raamatut  „ Isadora Duncan ja Sergei Jessenin : luuletaja ja tantsijanna” 

Isadora Duncan „Minu elu”

Kaja Kleimann

„Taani tüdruk” neljapäeval, 7. märtsil kell 22.00 Kanal 2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 14:02

Käisin seda filmi kunagi kinos vaatamas ja see oli tõeliselt liigutav ning andis ohtralt mõtlemisainet. Pärast uurisin netist filmi prototüüpide kohta päris põhjalikult ja lugesin artikleid soodüsfooria kohta, mille vastu ma eriti huvi tundnud ei olnud.

Film  kujutab endast David Ebershoffi samanimelisel romaanil põhinevat lummavat armastuslugu Taani kunstnike Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda vahel. Gerdat mänginud Alicija Vikander pälvis selle rolli eest Oscari, Einarit/Lilit vapustavalt hästi kehastanud Eddie Redmayne oli nomineeritud, aga talle kaks aastat järjest kujukese ulatamine poleks vist päris sünnis olnud. Probleemi oleks saanud lahendada küll – nii mõnegi arvates oleks ta võinud naispeaosale kandideerida. Filmi režissöör Tom Hooper sai Oscari „Kuninga kõne” (2010) eest, tema lavastatud on ka „Hüljatud” (2012).
Gerda ja Einar õppisid Taani kuninglikus kunstiakadeemias, armusid ja abiellusid 1904. aastal. Kord palus Gerda oma abikaasal haigestunud modelli asemel naiseks riietatult talle poseerida ja nii sai alguse Einari muutumise teekond. Vaataja viiakse 20ndate aastate Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondadesse. Kõige ilusam selle filmi juures ongi armastuslugu, mis näitab, et kui tõesti üht inimest väga armastada, siis saab armastada teda nii mehe- kui naisena. Nende abielu siiski tühistati Taani kuninga poolt kui soovahetusoperatsoonid algasid, sest seadus ei võimaldanud kahe naise abielu.

Einar Wegener sündis küll väliste parameetrite järgi mehena, kuid tundis ennast naisena, sest tal oli naissuguhormoone rohkem, seda nimetatakse ka Klinefelteri sündroomiks. Ta elas peaaegu kogu oma elu mehena ja oli esimene inimene maailmas , kelle sugu riskantsete eksperimentaalsete operatsioonidega muudeti.
Gerda Wegener oli üpris kuulus portree- ja moekunstnik, Pariisis ja mujal Euroopas küll rohkem hinnatud kui Taanis. Lili Elbe oli samuti andekas looja.

Film põhineb ilukirjandusteosel, jättes arvesse võtmata paljud faktid prototüüpide elust, kuid on loona äärmiselt kaasahaarav. Lili Elbe elust võib lugeda sellest artiklist ja Gerda Wegenerist siit. 
Filmi aluseks olnud Ebershoffi romaani  on meil paraku ainult soome keeles pakkuda.

Kaja Kleimann

 

“Kapten Phillips”, teisipäeval, 5. märtsil kell 23.30 Kanal 2-s

In raamatukava on 02/03/2019 at 12:35

16 võitu ja 152 erinevat nominatsiooni, sh kuuele Oscarile, mille hulgas nominatsioonid parima filmi ja parima adapteeritud stsenaariumi eest. Vaatajate hinne imdb-s 7.8, kapteni rollis Tom Hanks. Kõlab nii, nagu peaks filmi vaatama isegi juhul, kui tegelikult piraatidest eriti teada ei tahaks. Aga nii raamatu kui filmi tutvustusest jääb mulje, et verevalamist ei ole (või vähemalt mitte mainimisväärselt) ja tegemist on puhtalt vaimse vastasseisuga,  ning see on „uskumatu lugu tavalisest mehest, kellest sai oma kohuse täitmisel kangelane.”
Tutuvustuseks öeldase sisu kohta:
Tõsielul põhinev põnevusdraama kapten Phillipist (Tom Hanks), kelle kaubalev „Maersk Alabama” langeb 8. aprillil 2009 Somaalia kaaperdajate kätte. USA lipu all sõitva laeva lastiks oli toit ja põllumajandussaadused Maailma Toidupangale. Avamerel pole Phillipsil ja tema meeskonnal loota kellelegi peale iseenda – nende elu sõltub kapteni ja piraatide ninamehe Muse’i omavahelise vastasseisu tulemusest. Iga järgmine minut, tund ja päev muudab olukorra üha plahvatusohtlikumaks.
Tom Hanks kohtus enne filmimist tõelise kapteniga korduvalt.  Somaalia piraadid valiti välja tuhandete kandidaatide hulgas ja ühes artiklis on arvatud, et need amatöörid kaaperdasid oma pühendumises mitte ainult laeva, vaid kogu filmi, ja seda vanameister Tom Hanksilt! Tõsi, piraadipealiku osatäitjal Barkhad Abdil ongi kõrvalosa nominatsioone rohkem.

Raamat „Kapteni kohus” on raamatukogus olemas ja samuti film DVD-l.

Kaja Kleimann

“Inimese mõõde: Mehis Heinsaar”, esmaspäeval, 4. märtsil kell 13.50 Tallinna TV-s

In raamatukava on 02/03/2019 at 12:24

Kui Mehis Heinsaare esimene luulekogu “Sügaval elu hämaras” (2009) esitati kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks, kirjutas Berk Vaher selle kohta : “Heinsaare luuletajamina suudab hoida oma teadvuse puhtana meedias ja argielus laiutavast väiklusest ja tühisusest ning leida metsikuid maastikke ja unustatud tubasid – nende läbi puhastub ka lugeja.” Uue, eelmisel aastal ilmunud luulekogu „Pingeväljade aednik” kohta saab lugeda Aivar Kulli arvustust siit  ja Lauri Sommeri arvustust Sirbist.
Uue kogu puhul on paras aeg ka meenutada, mis mees see Heinsaar on.

Saade on küll viis aastat tagasi tehtud, aga kuna tegemist pole mingi värske teose ümber arutamisega, võib seda vaadata igal ajal. Juttu on kirjaniku lapsepõlvest, sellest, mis vahe on Supilinnas ja Karlovas elamisel ja mis mõju see avaldub loomingule ning paljust muust. Kirjanik Mehis Heinsaarega vestleb ja lappab pildikarbis (kirjanikuna Wimbergi nime all tuntud) Jaak Urmet.
Mehis Heinsaare looming on raamatukogus kõik ilusti kättesaadav.
Harva tuleb ette, et nii noore autori (trükidebüüt ajakirjanduses 1994, esimene raamat 2001) retseptsioonist pannakse kokku kogumik : “Luhtatulek : ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes 2011”

Kaja Kleimann