Raamatukava

Archive for 6. märts 2019|Daily archive page

„Isadora” reedel, 8. märtsil kell 21.30 ja 9. märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 15:44

18. veebruaril 1913. aastal nägi Johannes Semper Isadora Duncanit tantsimas ja kirjutas selle kohta nii: „Mis üllatus, jahmatav otse, kui korraga näed kõike seda harmoonilises selguses, mis sind aastaid on vaevanud: hing on kehaks saanud sääl näitelaval, keha on hingestet, niiet ei teagi, ons see veel keha, mis säält kõneleb, või on see nägemus hingest; muusika on äkki inimesse imbudes selle maisusest üles raputanud, – ei näe, ei tunne põrmugi, et see veel äsjane inimene on, lühi- ja paksujalgne!” („Näokatted” I)

Kava tutvustab filmi nii: Eluloodraama Isadora Duncanist (1877-1927), kelle uudne täiuseni viidud tantsutehnika mõjus vaatajatele hinge puhastusena. Filmis näeme Isadorat (Vanessa Redgrave) meenutamas oma sündmusterohket eraelu, kuhu kuulusid nii tants, laste õpetamine kui ka arvukad meessuhted mitme kuulsusega. Ameerikas sündinud Isadora elutee viis teda 20. sajandi hakul Euroopasse ja lõpuks ka revolutsioonijärgsesse Venemaale.

“Isadora” on läbimurdefilmiks hilisemale Oscari-võitjale Vanessa Redgrave’ile, ta nomineeriti selle peaosaga kõigile suurematele auhindadele ja pärjati Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksaga. Filmi režissöör on Karel Reisz ja film on imdb.com-is jätkuvalt kõrge reitinguga – 7.6 palli. Duncanist on muidugi tehtud rohkemgi filme, viimati 2016. aasta prantsuse filmis kehastas Duncanit Lily Rose Depp, kuid neid pole vaatajad nii kõrgelt hinnanud.
Juurde lugeda saab näiteks:

Carola Sterni raamatut  „ Isadora Duncan ja Sergei Jessenin : luuletaja ja tantsijanna” 

Isadora Duncan „Minu elu”

Kaja Kleimann

„Taani tüdruk” neljapäeval, 7. märtsil kell 22.00 Kanal 2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 14:02

Käisin seda filmi kunagi kinos vaatamas ja see oli tõeliselt liigutav ning andis ohtralt mõtlemisainet. Pärast uurisin netist filmi prototüüpide kohta päris põhjalikult ja lugesin artikleid soodüsfooria kohta, mille vastu ma eriti huvi tundnud ei olnud.

Film  kujutab endast David Ebershoffi samanimelisel romaanil põhinevat lummavat armastuslugu Taani kunstnike Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda vahel. Gerdat mänginud Alicija Vikander pälvis selle rolli eest Oscari, Einarit/Lilit vapustavalt hästi kehastanud Eddie Redmayne oli nomineeritud, aga talle kaks aastat järjest kujukese ulatamine poleks vist päris sünnis olnud. Probleemi oleks saanud lahendada küll – nii mõnegi arvates oleks ta võinud naispeaosale kandideerida. Filmi režissöör Tom Hooper sai Oscari „Kuninga kõne” (2010) eest, tema lavastatud on ka „Hüljatud” (2012).
Gerda ja Einar õppisid Taani kuninglikus kunstiakadeemias, armusid ja abiellusid 1904. aastal. Kord palus Gerda oma abikaasal haigestunud modelli asemel naiseks riietatult talle poseerida ja nii sai alguse Einari muutumise teekond. Vaataja viiakse 20ndate aastate Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondadesse. Kõige ilusam selle filmi juures ongi armastuslugu, mis näitab, et kui tõesti üht inimest väga armastada, siis saab armastada teda nii mehe- kui naisena. Nende abielu siiski tühistati Taani kuninga poolt kui soovahetusoperatsoonid algasid, sest seadus ei võimaldanud kahe naise abielu.

Einar Wegener sündis küll väliste parameetrite järgi mehena, kuid tundis ennast naisena, sest tal oli naissuguhormoone rohkem, seda nimetatakse ka Klinefelteri sündroomiks. Ta elas peaaegu kogu oma elu mehena ja oli esimene inimene maailmas , kelle sugu riskantsete eksperimentaalsete operatsioonidega muudeti.
Gerda Wegener oli üpris kuulus portree- ja moekunstnik, Pariisis ja mujal Euroopas küll rohkem hinnatud kui Taanis. Lili Elbe oli samuti andekas looja.

Film põhineb ilukirjandusteosel, jättes arvesse võtmata paljud faktid prototüüpide elust, kuid on loona äärmiselt kaasahaarav. Lili Elbe elust võib lugeda sellest artiklist ja Gerda Wegenerist siit. 
Filmi aluseks olnud Ebershoffi romaani  on meil paraku ainult soome keeles pakkuda.

Kaja Kleimann