Raamatukava

„Tõde ja õigus“ kõikides kinodes

In raamatukava on 18/03/2019 at 12:34

Raamatukogu filmiblogi(ja)na on lausa kohustus kirjutada ainult kuu aega kinodes jooksnud, kuid juba ülipopulaarseks muutunud filmist „Tõde ja õigus“. Tavalugejana mulle Tammsaare samanimeline romaan muljet ei avaldanud, sest mind ei sidunud selle tekstiga mitte ükski hingeniit, kuid ekspertlugejana oskan ma hinnata „Tõe ja õiguse“ panust meie kirjanduslukku ja selle olulisust maarahva (mitte üksnes eestlaste) identiteedi, psüühika, hinge lahkamisel.

2,5 miljonit eurot maksnud Tanel Toomi film on tõeline elamus, ja seda mitte ainult Tammsaare fändomile (ma kujutan, et see on olemas), vaid ka neile, kellel on suurem huvi inimpsüühika keerdkäikude, mürgise mehisuse ja põlvkondade ülese taaga vastu. Film algab pealtnäha proosaliselt, kuid selle jäistes allhoovustes on kuulda juba eesootava 24 aasta pikkuse draama südamelööke. Siirad ja armsad stseenid vahelduvad absurdsete ja koomiliste, valusate ja südant murdvatega. Vaatajateni tuuakse lugu noorest perekonnast, kes kolib tülika naabriga tallu, kus peremees ja –naine peavad võitlema pealetungiva looduse tahtmistega ja iseendiga. Sündivad tütred ei too rõõmu pärijat ootavale peremehele, kelle rahuldamatu himu edukuse, tõe ja õig(l)use järele panevad ta pidevalt pettuma ümbritsevates lähedastes ja kaugemates, sest mingil kummalisel põhjusel ei allu teised tema nartsissistlikele minakesksetele käskudele, keeldudele. Kõnekas on ka filmi läbiv teema, et Andres ei käi kirikus, kuid loeb endale ja teistele ette Piiblit, justkui tema ise oleks Jumala ainuõige häälekandja, jumalasõna ainuõige tõlgendaja, jumalapoeg(?). Mingil kummalisel moel tuletab see film oma paratamatu Andrese psüühika allakäiguga meelde Zola naturalismi, kus soos sündinu ei saagi kunagi soost välja.

Tänapäevane vaataja võiks sellest filmist kaasa võtta oskuse, mille Andres omandas alles filmi lõpus – oskuse vaadata oma hinge ja mina kriitilise pilguga. Kas meie püüdlused materiaalsete väärtuste (kui neid saab üldse niimoodi nimetada?!) järele hoiavad meie inimsuhteid? Kas pidev saavutusvajadus toob meile katarsise? Kas tunnetest hoidumine, alla surumine on tõeline tugevus? Need küsimused võiksid jätkudagi.

Erilise tähelepanu minult said filmis kujutatud naised. Krõõt sai nime alles surivoodil. Iga sündiv tütar sai peremehelt parimal juhul noogutuse ja halvimal juhul põlgava pilgu. Mari sai peksa, sest tema südametunnistus oli teinud moraalselt õiget tööd. Ausalt öeldes on see meeste film ja seda alusmaterjali tõttu. Tegevustik leiab ju aset ajal, kus naine oli töö- ja sünnitusmasin, mitte aga võrdne, kuigi kohustused, mis naiste õlgadel olid võrdsed meeste omadega. Alates Krõõda surmast mina näiteks silmi kuivaks enam ei saanudki.

Priit Loog, Maiken Schmidt, Ester Kuntu ja Simeoni Sundja (vastavalt Andres, Krõõt, Mari ja Juss) on nagu loodud oma rollide jaoks. Noorte näitlejate nägemine eesti klassika lipulaeva tõlgendamisel on väga südantsoojendav.

Eesti Vabariigi 101. aastapäevaks ilmunud film on mõtlemapanev tagasivaade meie algusloole iseseisva maarahvana. Kui palju on saja aasta jooksul inimene muutunud, kui palju oleme me tegelikult ka samasuguseks jäänud ja Andrese vigadest mitte õppinud.

Liis Pallon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: