Kevad ja Tartu Tudengipäevad käivad käsikäes. Selle „kevadekuulutaja” raames näitab Tartu Elektriteater neljal päeval mängu- ja dokumentaalfilme muusikamaailma superstaaride elust. Linastuvad eelmise aasta muusikafilmid „Whitney”, „Leto” (selles blogis varem juttu siin), „Bohemian Rhapsody” ja „Täht on sündinud”. Samuti 2016. aasta dokumentaalfilm „Gimme Danger” (juttu siin) legendaarsest punk-bändist The Stooges, mida alles hiljuti näidati ka ETV-s.
Filmisoovitus tuleb eriprogrammi avafilmile „Whitney”. Whitney Houstoni tuhkatriinulik edu ning kurb elusaatus on andnud palju kõneainet ning olnud lähiajal aluseks ka mitmele filmile. 2015. aastal linastus mängufilm „Whitney lugu” (ingl „Whitney”), mis keskendus eelkõige tema suhetele abikaasa Bobby Browniga. Seda filmi on mitu korda teleekraanil näidatud ning kolleeg Liis Pallon on sellest ka eelnevalt filmiblogis kirjutanud.
Endiselt tuleb nentida, et tõesti pole eesti keeles veel ilmunud „ameerika printsessi” elulugu, seetõttu on laulja fännidel eriti põneva vaadata lähiaastatel linastunud kahte dokumentaalfilmi tema edust ja langusest. Esmalt, 2017. aastal linastus Nick Broomfieldi film „Whitney. Luba olla mina ise” (ingl „Whitney: Can I Be Me”). Kahjuks pole ise seda näinud, sest Eestis oli see kinolinalainult loetud korrad möödunud aastal Tallinna kinos Artis. Eesti Päevalehe arvustusest võib välja lugeda, et see film ei anna siiski piisavalt vastuseid, kes siis oli tõeline Whitney ja kust said alguse tema probleemid. Sarnasel arvamusel on ka laulja Maiken, kes suure austajana on näinud mõlemat dokumentaalfilmi, kuid kiidab eelkõige 2018. aastal valminud Kevin Macdonaldi linateost „Whitney”.
Eelmise aasta teisel poolel Eesti kinodes ja ka teleekraanil jooksnud ning nüüd uuesti Tartu Tudengipäevade raames linastuva „Whitney” kohta võib aga öelda, et see film tõenäoliselt raputab su korralikult läbi. Väga oskuslikult on kiht kihi haaval püütud lahata laulja probleemide tagamaid — suhteid perega, sh ema ja isaga, vendade ja teiste sugulastega. Hinge läksid kaadrid, kus nenditi, et sõprus Michael Jacksoniga põhines hingesugulusel. Nende mõlemate probleemid said alguse varajasest lapsepõlvest ja põhinesid paljuski vanemate suurel au- ja rahaahnusel. Seetõttu polnud neil kohtumistel tihti sõnu vajagi, nad mõistsid üksteist ilma selletagi.
Kindlasti oli tähtis osa lauljanna elus ka abikaasal Bobby Brownil, kuid filmis on teda esile toodud veidi teistsuguses rollis kui meedias eelnevalt rõhutatud. Nimelt loodab superstaar, et abielu ja lapsed annavad ta elule stabiilsuse ning turvalise tagala. Kahjuks muutub olukord peagi vastupidiseks. Püüdes elavdada abikaasa karjääri, langeb ta ise aina suuremasse musta auku, kuhu haarab õnnetuseks kaasa ka oma tütre. Ajalugu kordub, vanemate pattude eest kannatab laps.
Selleks, et kogu soovitus väga masendavaks ei muutuks, tasub meenutada seda, mille pärast Whitney oli väga paljude inimeste lemmik. See tähendab, et lasta särada ta andel ning kuulata tema aegumatuid hitte ja vaadata teda megastaariks teinud filmi „Ihukaitsja” (ingl „The Bodyguard”).
Whitney Houston – I Will Always Love You
Klaari Tamm
Erinevalt eelmisest aastast on selle aasta HÕFFI kavas raamatute või juttude põhjal tehtud filme vähem. Vanematele põlvkondadele võib juba tuttav olla Nikolai Miziiski jutustusel põhinev film “Kollane mask”, mis tähistab sel aastal oma 40. sünnipäeva. Eriseanss toimub laupäeval, kell 13:45 retrosaalis ning kohal on ka peaosatäitjad Olavi Antons (Saša) ja Lauri Aav (Krum).
Nostalgialaksu võivad pakkuda ka Vladimir Tarassovi animafilmid. Haapsalus jõuab ekraanile neist viis: “Kauboid linnas” (1973), „Kontakt” (1978), „Tagasitulek” (1980), “Nööp” (1982) ja „Mäekuru” (1988), millest viimane, “Mäekuru”, põhineb Kir Bulõtšovi samanimelisel lühiromaanil. Teos on ka eesti keeles olemas ning huvilised leiavad selle 2010. aastal ilmunud kogumikust “Perpendikulaarne maailm”. Animafilme saab HÕFFil minna vaatama aga nii laupäeval kui ka pühapäeval.
Uuematest filmidest saab välja tuua aga reedel linastuva thrilleri “Harpuun”. See ohtra musta huumoriga tikitud moodne kannibali(suhte)komöödia on inspireeritud Edgar Allan Poe romaanist „Arthur Gordon Pym’i lugu ”. Eesti keeles ilmus see Poe romaan 1936. aastal.
Kuigi põhirõhk on filmidel, toimub HÕFFil muudki põnevat. Näiteks neljapäeval esitleb Mart Sander kultuurikeskuse raamatukogus oma uut jutukogumikku “Kõhedad muinaslood”. Laupäeval aga toimub õudusjuttude hommik Haapsalu lasteraamatukogus (Wiedemanni 11). Samas päeval toimub ka folklorist Marju Kõivupuu loeng „Kuu paistab, kooljas sõidab. Hirm ja õud eesti rahvapärimuses ehk mida kartsid (kui kartsid) vanad eestlased ja nende võsukesed” kultuurikeskuse raamatukogus.
HÕFFil linastuvate filmidega saab lähemalt tutvuda lehel 
Jim Jarmuschi “Gimme Danger” (2016) esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. 1960. aastate lõpu vastukultuuri keskel Michigani osariigis Ann Arboris oma tegevust alustanud The Stooges jättis tavapärasest agressiivsemat rokki viljeledes tollasele muusikamaastikule sügava jälje. Jim Jarmuschi “Gimme Danger” esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Samuti jutustab bändi ja tema karismaatilise laulja Iggy Popi seiklustest ning äpardustest, näidates nii bändi algusaegade ambitsioone ja inspiratsiooniallikaid kui ka hilisema kommertsedu tagamaid, mis panid aluse The Stoogesi senikestvale rollile muusikaajaloos.
Bad City. Linn, kus igasugune lootus on juba ammu kadunud. Tinamustad varjud kriibivad asfalti. Isegi kuu ei vaevu enam selle üle kumama. Pimedusest astub välja triibulise pluusiga tüdruk. Rulatav vampiir. Öö meelitab pahategudele.
Ma ei olnud alul üldse kindel, kas see film meie Raamatukava blogisse klapib, sest tutvustuses ei ole raamatust kriimu ridagi, aga filmiplakat tekitas tugeva seose Marjane Satrapi ja tema “Persepolisega”, olgu filmi või koomiksi kujul. Lisainfot otsides tuli veel rohkem sarnasusi välja: Ana Lily Amirpour on on küll Inglismaal sündinud ja elab Ameerikas, kuid tema juured on Iraanist — samamoodi kodust kaugel iraanlane; ja teine ja veel olulisem on, et ka Ana Lily Amirpouril on filmi kõrvale samateemaline koomiks pakkuda, koguni kahes osas — “A Girl Walks Home Alone at Night #1: Death is the Answer” ja “A Girl Walks Home Alone At Night #2: Who Am I”. Eesti raamatukogudes neid pole, aga võib-olla satuvad need kunagi kusagil mujal näppu. Ana Lily Amirpouri nimi aga tasuks meelde jätta, ehk tuleb talt veel midagi huvitavat, olgu siis filmilinale või raamatukaante vahele.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 