Raamatukava

Viljandi komöödiafilmide festival WILKOM 4.-7. aprill

In raamatukava on 02/04/2019 at 17:56

Sel nädalavahetusel saab Viljandis näha komöödiafilmide valikut. Rohkem infot festivali kodulehel.

“Veab viltu”

Kui ühe miljonäri tütar jäljetult kaotsi läheb ja detektiiv Campanal ei õnnestu teda leida, tuleb firma psühholoogil geniaalne või siis täiesti idiootlik plaan. Kuna tütar oli tuntud oma erakordse ebaõnne järgi, pakub ta välja, et teda peab minema otsima inimene, keda ebaõnn samamoodi igal sammul saadab.
Campana asubki teele erakordselt ebaveduka mehe Francois Perriniga, ja nagu arvata võite, läheb kõik nagu lepase reega …
Seda nõukogudeaegset komöödiahitti peaks mäletama vist nii mõnedki, ja need, kellel pole seda absurdipärli veel õnnestunud näha, saavad seda viga nüüd kinos parandada. Campanat mängib Gérard Depardieu, kes oli siis noor ja ehmatavalt kõhn praegusega võrreldes (aga nina on ikka sama suur) ja ebaõnne sõdur Francois Perrin on loomulikult Pierre Richard rollis, mis on talle otsekui loodud. Magnifique!

“Vanad võrukaelad”

Vanad võrukaelad ei tule küll Võrust vaid hoopis Prantsusmaalt. Nad on sõbrad olnud juba 60 aastat (või oli see 600?) ja üksteist kirgliku jõuga armastanud ja vihanud. Nagu tihti siin elus, käivituvad sündmused ühe elu lõppemise ja matustega. Olulise sündmuse tõttu satuvad vanamehed taas kokku ja on olude tõttu sunnitud koos hakkama lahendama üht müsteeriumit, mille seab neile ette vaikselt mõistust ära kaotav tööstur Armand, kellel pidi kuskil olema üks suur varandus … Aga kus?

“10 päeva ilma emata”

Nagu me teame, teevad emad kodus kõik ära. Ah ei tea? Tahaksid äkki naisega kohad vahetada?
Carlo on oma tegusa naise Giulia kõrval harjunud üsna mugava eluga selles osas, mis puudutab laste kasvatamist, koduseid töid, pere päevaplaani organiseerimist ja … noh, kõike muud ka. Ettevaatamatult pakub ta naisele mõtte kohad vahetada ja naine jääbki nõusse. Muud polegi vaja öelda. Tuleb ainult otsustada, kas nutta või naerda, sest vahepeal tahaks mõlemat teha. Carlo peab võitlema kodusel rindel poja ja tütrega, kellel on mõlemal omad teemad pooleli, ja lisaks on talle töö juures siginenud tülikas konkurent, kes tahab ta töökohta ja lubab Carlost teha grillvorsti, loodetavasti kujundlikus mõttes. Järgneb kaos Itaalia moodi. Hoidke toolist kinni.

“Funny Finland”

Siit linastuselt on näha, kui ekslikult me oma põhjanaabreid mingiteks härmas mömmideks oleme pidanud, sest siin filmides on soomlased palavad kui taskusoe Koskenkorva pudel. Kas aga mehed ja naised üksteise kaissuvõtmisest ja muustki nüüd täpselt samamoodi arvavad …
Soome lühifilmide segasumma suvila seltskond võtab seksiteema lahti nagu bioloogiaõpetaja konna ja näitab meile meie sisemuse salajasemaid soppe. Mis siis, et vahel ei taha sinna üldse vaadata …

“Uju või upu”

Tõelised mehed, ükskõik millised nad ka ei ole ja mis raskustega nad ei võitle, nad ei anna kunagi alla. Kui nad midagi juba pähe võtavad, siis tõsiselt ja neid ei takista miski: ei aeg, raha ega teiste arvamus.

Nii just Prantsusmaal lugu lahti rullubki: seitsmest mehest koosnev kamp otsustab põgeneda täiskasvanute igapäeva halli elu eest täiesti ootamatul viisil – moodustades meeste sünkroonujumise meeskonna. Lõppude lõpuks, kui kõik elumured sind põhja veavad ja väljapääsu enam kusagil ei näe, on tähtis jääda uppumatuks!

Suurepärased prantsuse näitlejad, peen huumor ja elulähedane inimlik lugu.

NB: film „Uju või upu“ on tihedal prantsuse filmiturul saanud tõeliseks hitiks – eelmise aasta tulemuste põhjal jõudis see viiendale kohale, vaatajatearv on ületanud nelja miljoni piiri ja linastused veel jätkuvad.

“Metallist süda”

Emma ja Chantal on õed. Fotodelt näha, et kunagi olid nad parimad õbrad, aga praegu täielikud vastandid: Chantal on äriplaaniga klassiprintsess, kelle elu on ette kavandatud nagu Powerpoint, Emma on rokkar, kellel on enamusest savi peale ühe eriti ägeda bändi,mida ta oma sõbra Garyga tegema hakkab. See sõber on ka ainus, kes teda mõistab, ja tahaks Emmaga muudki teha kui bändi, aga äkki kolib naabermajja müstiline võõras, kellel on ka oma rokiminevik.
Hoogne musa- ja suhtekomöödia “Metallist süda” on teismelistele ideaalne ja täiskasvanutele südamlik-meelelahutuslik pilguheit noorte segasesse hingeellu, kus koomika on tihtipeale vältimatu.

“Tšempionid”

Kui korvpallimeeskonna abitreener Marco läheb platsi ääres oma ülemusega käsipidi kokku, määratakse talle kohtus karistuseks ülesanne treenida kohalikku vaimse puudega tüüpide kossumeeskonda. Ütleme nii, et sellel mehel võib olnud olla varem raskeid momente, aga ega ta seda ette ei kujuta, mis teda ees ootab sellise meeskonna juhina, kus põhimõtteliselt iga mees teeb, mis tahab ja igaühel on oma kinnismõtted ja oma foobiad.
“Tšempionid” võitis tänavu Hispaania kõrgeima riikliku filmiauhinna Goya kõige olulisemas kategoorias – Parim film. Lisaks sai parima näitleja Goya Marcot kehastav Jesus Vidal, ja parima laulu “Este es el momento”, ehk “See ongi see hetk” eest Coque Malla.

“Mässajad”

Teises nooruses Sandra põgeneb vägivaldse mehe eest tagasi väikesesse kodulinna, aga sisse sulandumine on keeruline ja aguli eksmiss leiab end peatselt töölt kalakonservivabrikust. Vägivald leiab ta aga sealtki üles ja õige peatselt on platsis probleemid, millest Sandra enne unistada ei osanudki. Samas avastab ta, et ohtlik elu sobib talle päris hästi …
Verivärske (hahaa) prantsuse krimimärul “Mässajad” pole igale maitsele, aga need, kes Tarantinost kunagi hamba verele said, võivad täiega nautida seda humoorikat adrenaliinirohket trippi. Spordikott rahaga, püstolid ja narkootikumid: mida võik ühelt mustalt komöödialt veel tahta? Peaosas võrratu prantsuse diiva Cécile de France.

“Rezo”

Rezo peategelane on Revaz “Rezo” Gabriadze – mees, kes kirjutas omal ajal sellised nõukogude absurdihitid nagu “Kin-Dza-Dza” ja “Mimino”.
“Rezos” pöörab mees pilgu tagasi lapsepõlve ja nagu grusiinidel ikka kombeks: seda võib küll teada, kus lugu algab, aga seda vastest, kus see lõpeb, tasub otsida veinisarve põhjast kui sealtki. Meie aga naudime iga sekundit sellest pooleldi animeeritud metsikust reisist läbi mälestuste, mis on nii absurdselt koomilised ja paeluvad, et mõne aja pärast ei märka endalt enam küsidagi, kas see kõik on tõde, väljamõeldis, või midagi vahepealset.
Lavatajaks on Rezo enda poeg Leo Gabriadze, kes on tuntud muidu hoopis teistuguste filmide järgi – tema tehtud on näiteks tugev sotsiaalmeedia-õudukas “Unfriended: ütle, kes on su sõbrad” (Eesti kinodes 2015). Gabriadze dokidebüüdist on näha, et huumor on neil juba veres.

“Pikk blond mees, must king jalas”

Üks 1970ndate suurimaid kassahitte on pööraselt naljakas lugu muusikust nimega François (Pierre Richard), kes enesele teadmata satub poliitiliste intriigide keskele, sest teda peetakse salaagendiks, kuna ta vastab samadele tunnustele. Heasüdamlik mees ei oska aimatagi, et teised agendid soovivad talle surma, ning arvav, et talle pakutakse tööd muusikuna.

Kui sa ikka veel tuima näoga vahid, siis tule raamatukokku, laenuta Henri Bergsoni “Naer: essee koomika tähendusest” ja hakka õppima.

Sander Kaasik

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: