Raamatukava

Archive for 23. sept. 2019|Monthly archive page

“Kõnts” ETV2-s kolmapäeval, 25. septembril kell 21:30 ja reedel, 27. septembril kell 23:30

In raamatukava on 23/09/2019 at 22:21

“Kõnts” on Irvine Welshi samanimelise romaani põhjal vändatud film. Autor on tuntud oma debüütromaani ja selle ainetel tehtud filmi “Trainspotting” poolest. Mõlemast on saanud kultusteosed. Samuti oli menukas filmi järg “T2 Trainspotting”, mis toetub lõdvalt Welshi romaanile “Porno”. Kõik kolm raamatut on eesti keeles ilmunud. Sõnaga, raamatukogust saab “Pornot” laenutada.

“Kõntsa” puhul kerkib esile maitseküsimus. Meelepärane teos treenib emotsionaalset tundlikkust, igav või häiriv teos aga kriitilist mõtlemist. Seetõttu on kriitiliselt oluline aeg-ajalt lausa halba kunsti tarbida. Film on seksist, narkootikumidest ja vägivallast üleküllastunud. See on moraalselt laostunud ja süvenevate isiksushäirete all kannatava inimese maailm. Sellisena peabki see võõristust tekitama, aga see ei ole kindlasti halb kunst. Filmitegijad on meisterlikult kujutanud teadvuse voolu ja seisundeid. Sinna vahele on hillitsetud peenusega kootud musta huumorit ja paroodiaelemente. Kuigi palveränduri eksirännakud viivad sedavõrd süngetesse paikadesse, nagu süütunne ja põlgus, on kogu sellel maniakaalsusel jahmatavalt universaalne kese. Sest “Kõnts” on ennekõike armastusfilm.

Lapsena imestasin, et kogu eluterviku juures on nii palju loomingut armastusele pühendatud. Nüüd siis lõpuks sain teada. Mis ilma selleta alles jääks?

Sander Kaasik

“Teemaõhtu – Edgar Valter 90” ETV 2-s pühapäeval, 22. septembril alates kell 19:30

In raamatukava on 19/09/2019 at 08:20

Sel laupäeval, 21.septembril oleks Eesti üks lemmikillustraatoreid ja lastekirjanikke, Edgar Valter saanud 90-aastaseks. Lisaks sellele, et ta oskas oma joonistustega meisterlikult ellu äratada nii Sipsiku, Krõlli kui ka naksitrallid, soovis ta elada kooskõlas loodusega ning seda edasi anda oma unenäoliste maalidega, pokuraamatutega ja Pokumaa ideega.

„Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel väikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsinud” (Edgar Valter Pokumaast 2001. aastal).

Mitmekülgse mehe juubelile on pühendatud ETV2 selle nädala pühapäevane teemaõhtu. Vaadata saab intervjuusid, sealhulgas ka tema elutee viimaseks jäänud usutlust Vahur Kersnaga.

Lisaks mahub teleprogrammi veel lastekirjanduse klassikasse ning ühtlasi meistri enda illustreeritud teoste „Naksitrallid”, „Kunksmoor”, „Kunksmoor ja kapten Trumm” ekraniseeringud ning Edgar Valteri raamatu “Jahikoera memuaarid” motiividel valminud animafilmid „Ramsese vembud” 1-4 osa.

Õnneks juubeliüritused sellega ei piirdu, sest tema loomingule pühendatud näitusi, sündmusi ja tegevusi jätkub üle Eestimaa. 20. septembril antakse Eesti Rahva Muuseumis esimest korda üle Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia.

Tartu Linnaraamatukogu peamaja teise korruse näituseruumis saab Edgar Valteri 90. sünniaastale pühendatud näitust vaadata alates 9. oktoobrist, kui Tartus toimub laste- ja noortekirjanduse festival.

Klaari Tamm

„Ükskord… Hollywoodis” praegu kinodes

In raamatukava on 12/09/2019 at 12:48

See film on kummardus olnule, nostalgiline tagasivaade Hollywoodi möödanikule. Näeme kinolinal ajastut, mis on jõudmas lõpusirgele, vanu näitlejaid, keda on väljatõrjumas noored inimesed ja noored ideed. Näeme lillelaste ja hipide päikeselise kultuuri viimaseid hingetõmbeid värskes õhus, millele kohe-kohe peaks järgnema metsik maailmavaateid purustav torm. Senine maailm on muutumas, vähemalt 1969. aasta Hollywoodis.

Ma ei läinud seda filmi vaatama pöörasest soovist näha järjekordset Tarantino meistritööd. Ega ka mingil muul erilisel põhjusel, mis seonduks filmikunsti kui sellisega. Mul polnud selle filmiga seoses erilisi plaane, seda soovitas sõber ning tekkis lihtsalt plaan kinno minna. Vaatama ükskõik millist filmi. Saatuse tahtel vaatasin „Ükskord… Hollywoodis” ning vaataksin seda uuesti ja uuesti ja uuesti!

See film on vaatamist väärt, kuid sellele lisandub paar „aga”. Ta ei ole kõigile, mida näitab kas või inimeste hulk, kes on seanssidelt poole filmi pealt minema jalutanud. On vaja olla teadlik mõningatest filmikunsti ajalugu puudutavatest seikadest, et see film endale arusaadavaks teha. Väga põgusat infot saab näiteks Jaak Jõekalda möödunud aastal ilmunud raamatust „Kinostalgia”, kuigi mõningad seal jutustatud seigad jäävad pigem linnalegendi tasemele. Sealt saab siis üldisi teadmisi filmikunsti ja eelkõige Hollywoodi ja maailma filmikunsti kuldajastu näitlejate kohta. Ja alati võib vaadata vanu filme!

„Ükskord… Hollywoodis” puhul oleks vaja teada kahte asja, vähemalt minu arvates.

Esiteks, üldine ajalugu – eriti see, mis puudutab vesterneid. Olulised näitlejad ja režissöörid, keda Tarantino filmis korduvalt (või ka vähem) mainitakse: Steve McQueen, Yul Brynner, Sergio Corbucci. McQueeni esimeseks suureks hitiks kinolinal oli Vin Tanneri roll John Sturgese 1960. aasta filmis „Seitse vaprat” („The Magnificent Seven”). Selles samas filmis mängis peaosa Yul Brynner. Sergio Corbucci oli oli üks üsna mitme Sergio seas (Sergio Leone, anyone?), kes tegelesid edukalt Itaalias spagetivesternite produtseerimisega.

Teiseks, konkreetselt 1969. aasta suve ja Hollywoodi puudutav ajalugu. Selle loo peategelasteks olid režissöör Roman Polanski, tema naine Sharon Tate, nende sõbrad ja suguvõsa ning mees, keda Tarantino filmis mainitakse ainult eesnimega – Charlie. Neid kõiki ühendab 1969. aasta suve verine Hollywoodi lugu. Sharon Tate ja tema sõbrad mõrvati 9. augustil. Tate oli rase ning sünnituseni jäi kõigest kaks nädalat, Polanski viibis Euroopas oma uue filmi võtetel. Mõrv sooritati kellegi Charles Mansoni käsul.

Mina teadsin ajalugu. Nii ma siis istusin terve filmi, nautisin ekraanil avanevat vana Hollywoodi ja ootasin lõppu. Ma teadsin, mis lõpus peaks juhtuma, mis oli juhtunud. Nüüd ma lihtsalt ootasin, mis juhtub Tarantino loodud versioonis. Lõpp oli hea, pahad said karistatud ja headel terendas ehk veidi helgem tulevik.

Aga eks igaüks vaatab täpsemalt toimunut ise!

Treiler:

Irina Möldre

“David Vseviov. Mineviku mõtestaja” ETVs pühapäeval, 8. septembril kell 19.35

In raamatukava on 06/09/2019 at 13:41

David Vseviovi nimi on kõigile tuttav ja ka tema hääl on kõigile tuttav. Pühapäevane sünnipäevasade toob David Vseviovi meile veel veidi lähemale. Ja kindlasti lugege tema raamatuid, ajalooalaseid niikuinii, aga ka “Elulugu : kaks esimest nädalat” on kindlasti põnev lugemisvara, eelmeelituseks Tauno Vahteri imetore arvustus “Autofiktsiooniline seenelkäik nõukogude romantikametsas” või Rein Ruutsoo argisem “Teadsime, et sm Vseviovi süda ei tuksunud komsomolile” või siis mõnus kohvikuintervjuu Juku-Kalle Raidiga “David Vseviov, aja peataja ja pajataja“.

Meenutuslugu Vseviovilt Tallinna turul:

Tiina Sulg

 

“Tuhk ja teemant” ETV2-s reedel, 6. septembril kell 21.30

In raamatukava on 05/09/2019 at 18:04

Tutvustus: Poola filmiklassiku Andrzej Wajda läbimurdeteose “Tuhk ja teemant” (Popiól i diament, 1958) sündmustik areneb lühikese ajavahemiku vältel pärast Teist maailmasõda, ja põhjustab siiani oma sümboolse filmikeele kasutamise tõttu mitmeid vaidlusi. Filmi peaosaline Maciek (Zbigniew Cybulski) saab sõja viimasel päeval Poola väikese provintsilinna põrandaaluselt rahvuslikult liikumiselt ülesandeks tappa kohalik kommunistlik juht Szczuka (Waclaw Zastrzezynski). Mees varjub ööseks hotelli ja kohtab seal kaunist Macieki, kellesse ta armub. Maciek, kes on väsinud pidevast sõdimisest, tunneb, et tal on võimalus elus pöörata veel uus lehekülg ja unustab talle antud tähtsa ülesande. Jerzy Andrzejewski romaanil põhinev “Tuhk ja teemant” kuulub õigustatult Euroopa filmiklassika tippu, mis suutis Poola filmikunsti koos Aleksander Fordi, Andrzej Munki, Jerzy Kawalerowiczi töödega teha arusaadavaks ka väljaspool kodumaad, teenides Veneetsia festivalil kriitikute preemia. Teos on viimane osa triloogiast, kuhu kuuluvad ka Wajda kaks esimest mängufilmi “Põlvkond” (1954) ja “Kanal” (1957). Macieki rollis astub üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski (1927-1967), kes teenis ära “Poola James Deani” hüüdnime ja kellest sai toonast põlvkonda sümboliseerinud noorte ebajumal. Alates “Tuhast ja teemandist” algas ka Andrzej Wajda kõrge tähelend, kes kandideeris korduvalt oma filmidega parima võõrkeelse filmi Oscarile.

Jerzy Andrzejewski romaan “Tuhk ja teemant” ilmus eesti keeles Ruth Karemäe tõlkes 1966. aastal ja on raamatukogudest veel kättesaadav. Ma ise mäletan vaid fakti, et plikaeas võtsin filmi mõjul raamatu kätte, ei mäleta, kui kaugele ma raamatuga jõudsin, lõpuni igatahes mitte. Võib-olla oleks õige aeg uuesti proovida. Minust vanemad inimesed saavad oma mälusahtlites sorida, et meenutada Jerzy Andrzejewski “Tuhal ja teemandil” põhinevat Jaan Toominga lavastust “Polonees 1945”, mis esietendus 1976. aastal Vanemuises.

Filmist on kirjutanud Mart Noorkõiv oma blogis Kinematograafiline elu, Linda Järve on oma muljed filmist ja raamatust kirja pannud oma blogisse Tütarlaps linnast.

Andrzej Wajda räägib filmist:

Kui kellegil hakksid nüüd kõrvus kummitama “tuhaks ja teemandiks osa meist saab”, siis palun, siin on kogu lugu:

New wave‘ ja uusromantikute austajatele on meelt mööda vast hoopis selline “Tuhad ja teemandid”:

Tiina Sulg