Tutvustus: Poola filmiklassiku Andrzej Wajda läbimurdeteose “Tuhk ja teemant” (Popiól i diament, 1958) sündmustik areneb lühikese ajavahemiku vältel pärast Teist maailmasõda, ja põhjustab siiani oma sümboolse filmikeele kasutamise tõttu mitmeid vaidlusi. Filmi peaosaline Maciek (Zbigniew Cybulski) saab sõja viimasel päeval Poola väikese provintsilinna põrandaaluselt rahvuslikult liikumiselt ülesandeks tappa kohalik kommunistlik juht Szczuka (Waclaw Zastrzezynski).
Mees varjub ööseks hotelli ja kohtab seal kaunist Macieki, kellesse ta armub. Maciek, kes on väsinud pidevast sõdimisest, tunneb, et tal on võimalus elus pöörata veel uus lehekülg ja unustab talle antud tähtsa ülesande. Jerzy Andrzejewski romaanil põhinev “Tuhk ja teemant” kuulub õigustatult Euroopa filmiklassika tippu, mis suutis Poola filmikunsti koos Aleksander Fordi, Andrzej Munki, Jerzy Kawalerowiczi töödega teha arusaadavaks ka väljaspool kodumaad, teenides Veneetsia festivalil kriitikute preemia.
Teos on viimane osa triloogiast, kuhu kuuluvad ka Wajda kaks esimest mängufilmi “Põlvkond” (1954) ja “Kanal” (1957). Macieki rollis astub üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski (1927-1967), kes teenis ära “Poola James Deani” hüüdnime ja kellest sai toonast põlvkonda sümboliseerinud noorte ebajumal. Alates “Tuhast ja teemandist” algas ka Andrzej Wajda kõrge tähelend, kes kandideeris korduvalt oma filmidega parima võõrkeelse filmi Oscarile.
Jerzy Andrzejewski romaan “Tuhk ja teemant” ilmus eesti keeles Ruth Karemäe tõlkes 1966. aastal ja on raamatukogudest veel kättesaadav. Ma ise mäletan vaid fakti, et plikaeas võtsin filmi mõjul raamatu kätte, ei mäleta, kui kaugele ma raamatuga jõudsin, lõpuni igatahes mitte. Võib-olla oleks õige aeg uuesti proovida. Minust vanemad inimesed saavad oma mälusahtlites sorida, et meenutada Jerzy Andrzejewski “Tuhal ja teemandil” põhinevat Jaan Toominga lavastust “Polonees 1945”, mis esietendus 1976. aastal Vanemuises.
Filmist on kirjutanud Mart Noorkõiv oma blogis Kinematograafiline elu, Linda Järve on oma muljed filmist ja raamatust kirja pannud oma blogisse Tütarlaps linnast.
Andrzej Wajda räägib filmist:
Kui kellegil hakksid nüüd kõrvus kummitama “tuhaks ja teemandiks osa meist saab”, siis palun, siin on kogu lugu:
New wave‘ ja uusromantikute austajatele on meelt mööda vast hoopis selline “Tuhad ja teemandid”:
Tiina Sulg