Raamatukava

Archive for 12. september 2019|Daily archive page

„Ükskord… Hollywoodis” praegu kinodes

In raamatukava on 12/09/2019 at 12:48

See film on kummardus olnule, nostalgiline tagasivaade Hollywoodi möödanikule. Näeme kinolinal ajastut, mis on jõudmas lõpusirgele, vanu näitlejaid, keda on väljatõrjumas noored inimesed ja noored ideed. Näeme lillelaste ja hipide päikeselise kultuuri viimaseid hingetõmbeid värskes õhus, millele kohe-kohe peaks järgnema metsik maailmavaateid purustav torm. Senine maailm on muutumas, vähemalt 1969. aasta Hollywoodis.

Ma ei läinud seda filmi vaatama pöörasest soovist näha järjekordset Tarantino meistritööd. Ega ka mingil muul erilisel põhjusel, mis seonduks filmikunsti kui sellisega. Mul polnud selle filmiga seoses erilisi plaane, seda soovitas sõber ning tekkis lihtsalt plaan kinno minna. Vaatama ükskõik millist filmi. Saatuse tahtel vaatasin „Ükskord… Hollywoodis” ning vaataksin seda uuesti ja uuesti ja uuesti!

See film on vaatamist väärt, kuid sellele lisandub paar „aga”. Ta ei ole kõigile, mida näitab kas või inimeste hulk, kes on seanssidelt poole filmi pealt minema jalutanud. On vaja olla teadlik mõningatest filmikunsti ajalugu puudutavatest seikadest, et see film endale arusaadavaks teha. Väga põgusat infot saab näiteks Jaak Jõekalda möödunud aastal ilmunud raamatust „Kinostalgia”, kuigi mõningad seal jutustatud seigad jäävad pigem linnalegendi tasemele. Sealt saab siis üldisi teadmisi filmikunsti ja eelkõige Hollywoodi ja maailma filmikunsti kuldajastu näitlejate kohta. Ja alati võib vaadata vanu filme!

„Ükskord… Hollywoodis” puhul oleks vaja teada kahte asja, vähemalt minu arvates.

Esiteks, üldine ajalugu – eriti see, mis puudutab vesterneid. Olulised näitlejad ja režissöörid, keda Tarantino filmis korduvalt (või ka vähem) mainitakse: Steve McQueen, Yul Brynner, Sergio Corbucci. McQueeni esimeseks suureks hitiks kinolinal oli Vin Tanneri roll John Sturgese 1960. aasta filmis „Seitse vaprat” („The Magnificent Seven”). Selles samas filmis mängis peaosa Yul Brynner. Sergio Corbucci oli oli üks üsna mitme Sergio seas (Sergio Leone, anyone?), kes tegelesid edukalt Itaalias spagetivesternite produtseerimisega.

Teiseks, konkreetselt 1969. aasta suve ja Hollywoodi puudutav ajalugu. Selle loo peategelasteks olid režissöör Roman Polanski, tema naine Sharon Tate, nende sõbrad ja suguvõsa ning mees, keda Tarantino filmis mainitakse ainult eesnimega – Charlie. Neid kõiki ühendab 1969. aasta suve verine Hollywoodi lugu. Sharon Tate ja tema sõbrad mõrvati 9. augustil. Tate oli rase ning sünnituseni jäi kõigest kaks nädalat, Polanski viibis Euroopas oma uue filmi võtetel. Mõrv sooritati kellegi Charles Mansoni käsul.

Mina teadsin ajalugu. Nii ma siis istusin terve filmi, nautisin ekraanil avanevat vana Hollywoodi ja ootasin lõppu. Ma teadsin, mis lõpus peaks juhtuma, mis oli juhtunud. Nüüd ma lihtsalt ootasin, mis juhtub Tarantino loodud versioonis. Lõpp oli hea, pahad said karistatud ja headel terendas ehk veidi helgem tulevik.

Aga eks igaüks vaatab täpsemalt toimunut ise!

Treiler:

Irina Möldre