Raamatukava

Archive for 29. okt. 2019|Monthly archive page

“Purpurjõed” reedel, 1. novembril kell 22.55 ETV+s

In raamatukava on 29/10/2019 at 19:49

“Purpurjõed” (“Les rivières pourpres” (“The Crimson Rivers”)) on 2000. aastal valminud Prantsuse psühholoogiline põnevik. Komissar Pierre Niemans (Jean Reno) läheb mäestikulinnakese eraülikooli lahendama elajalikku mõrva. Juurdluse käigus ristub ta tee noorema ametivennaga (Vincent Cassel), kes uurib üht teist kuritegu, mis pole vähem mõistatuslik. Nad on sunnitud alustama koostööd, kuid see kulgeb üle kivide ja kändude. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ja neil endilgi on põhjust oma elu pärast karta. Selle luupainajaliku loo lavastas Mathieu Kassovitz, kes kirjutas ise ka stsenaariumi, mille aluseks on Jean-Christophe Grangé´romaan.

Kui ma filmitutvustust nägin, siis ma olin parasjagu üllatunud, et kus kivi all ma sel 2000. aastal siis olin, et ma selle filmi olemasolust tänaseni miskit ei teadnud. Olgu, ma ei ole just kuigi suur filmihuviline, aga selle filmiga on seotud kolm nime, mis on mu jaoks siiski niipalju tuttavad, et mingi huvi oleks pidanud mul selle filmi vastu tekkima.

Jean-Christophe Grangé — 1961. aastal sündinud prantsuse kirjanik suutis oma esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga “Huntide impeerium” mulle üsna muljet avaldada. Ja nii ma neid teisi ka lugesin. Põnevusega. Teda on võrreldud Stephen Kingiga, aga mu meelest võiks teda võrrelda Mankelli või Larssoni või ükskõik kellega sealt nordic noir’i kambast. Tema raamatutes on ohtralt süngust, psühholoogilist urgitsemist, minevikuvarje, ja mitte just kõige leebemaid kuritöid.

Jean Reno — Jean Reno nimi on mulle, ja ma usun, et paljudele teistele, tuttav eelkõige filmist “Leon”, sealt jäi see nimi eriti eredalt meelde. Nii tegelaskuju kui näitleja oli kuidagi teistmoodi ja huvitav. Ma ei olnud kunagi Jean Reno kohta lisainfot otsinud ja nii oli mulle päris üllatus, et tegelikult on ta Hispaania juurtega, üles kasvanud Marokos ja Prantsusmaale saabus alles seitsmeteistaastaselt. Seepärast ta vist suudabki hästi kohaneda ja sobib igasse filmi, kuhu teda mängima on kutsutud.

Mathieu Kassovitz — Küll ma mõtlesin, kust see nimi mulle tuttav on, aga lahendus oli lihtne: esiteks mängis ta kultusfilmis “Amelie” ja teiseks lavastas ta 1995. aastal filmi “Viha” (“La Haine”), mis mu meelest tabas ära tollel hetkel midagi olulist. Päris kahju, et ta viimastel aastatel midagi lavastanud ei ole. Selles “Vihas” mängis muuseas ka Vincent Cassel.

Lugesin raamatu üle ja nii sügavat muljet kui neliteist aastat tagasi see raamat mulle seekord jätta ei suutnud, et ühtpidi olin ma looga juba kursis ja teisalt on neid Põhjamaade süngusi pidevalt peale tulnud ja nii olen ma natuke tuimemaks muutunud, aga täitsa korraliku põnevusloona soovitaksin seda raamatut tänagi. Film oli tänapäevase pilguga korralik keskmine krimilugu, aga ma usun, et üheksateist aastat tagasi oleks film oma korralikult läbimõeldud süžee, omapärase filmikeele, huvitavate tempovahelduste, heade näitlejatöödega ning põnevuse kruttimisega olnud üsna elamus. See, et Grangé sai näppupidi filmi stsenaariumi kallal ka nokitseda, on ainult hea. Et kuigi tegelaskujusid oli raamatust filmi tõstes osaliselt kaduma läinud ja ega allesjäänute kirjeldused eriti algsetele ei vasta ning vihjeid antakse vahel edasi muudmoodi ning lõpp on hoopis teistmoodi, siis miskit on sest raamatust suudetud siiski filmilinale kanda. Kui raamatuarvustusi otsisin, siis hõiskasin endamisi, et küll on hea, et meil on Jaan Martinson, kes suurema jao eestikeelsest krimist jõuab läbi hekseldada, “Purpurjõgede” kohta kirjutas ta “Väärikad prantslased annavad pättidele pasunasse“.

Kui “Purpurjõgedest” väheks jääb siis valik lisalugemist prantsuse krimikirjandusest (võtsin neid autoreid, kelt on eesti keelde tõlgitud vähemalt kolm raamatut):

Jean-Christophe Grangé

Fred Vargas

Georges Simenon

Gilbert Gallerne

Jean-Claude Izzo

Maurice Leblanc

Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane, aga tema romaanide tegevuskohaks on Prantsusmaa

Kes aga tahab filmilainel jätkata, siis 2004. aastal valmis “Purpurjõed II: maailmalõpu inglid” (“Les rivières pourpres 2 – Les anges de l’apocalypse” (“Crimson Rivers II: Angels of the Apocalypse”)), lavastaja Olivier Dahan, ning eelmisel aastal linastus 8-osaline telesari. Nende mõlema ühisosa raamatuga paistab olevat vaid komissar Pierre Niemansi tegelaskuju, aga abiks seegi.

Tiina Sulg

 

 

 

“Metallica & San Francisco Symphony: S&M2” Cinamonis kolmapäeval, 30. oktoobril kell 19

In raamatukava on 28/10/2019 at 09:54

Kinokontsert!

Sel suvel on vist igast tartlasesest korraks Metallica-fänn saanud, olgu siis selle suure Raadi kontserdi või selle ümber käinud melu pärast või hoopis hoolimata meediakärast. Nüüd on võimalus suviseid meeleolusid meelde tuletada ja võib-olla muljetele lisada uus vaatenurk või kiht.

Kinotutvustus lubab igatahes midagi sellist: Ülivõimas kontsertfilm „Metallica & San Francisco Symphony: S&M2“ on vändatud Metallica juubeli tähistamiseks korraldatud kontsertide sarjast „S&M concerts“ ja koos San Francisco sümfooniaorkestriga salvestatud albumist. Tulge ja vaadake veel kord bändi koos orkestriga esinemas. Ühte osa sõust juhib legendaarne dirigent Michael Tilson Thomas, kes alustas enda viimast hooaega San Franciscos. See kinosündmus annab miljonitele Metallica fännidele maailmas võimaluse aja kulgu eirata ja nautida nüüdisaegse, suurel ekraanil ülekantava kontserdi formaadis sümfooniaversioone nii Metallica klassikasse kuuluvatest hittidest kui ka uutest lugudest.

Nojaa, reklaam on vägev. Liiga suureks ei maksa ootusi ka ajada, aga ma sattusin täiesti kogemata ühte toredasse blogisse, mille naksakaid raamatuarvustusi ma ikka nautinud olen, aga mille lugemise ma vahepeal unarusse olen jätnud, nimelt blogi on Toidutegu ja sealt silme alla jooksnud postitus oli “Veel kord Metallicast – S&M2“.  Selle jutu põhjal tasub sammud kino poole seada küll.

Raamatutest on meie raamatukogus eestikeelsena Mick Walli “Enter night : Metallica : biograafia“, mille kohta Toiduteo blogis just palju häid sõnu ei jagu (postitus “Metallica. Raamat ja muusika“), aga mis hoolimata sellest võiks veidi sirvimise jagu ju huvi tekitada, ingliskeelne Malcolm Dome’i ja Mick Walli “The complete guide to the music of Metallica” ning üsna kopsakas noodiraamat “Metallica complete chord songbook : all of Metallica’s later hits arranged from the actual recordings, in the original keys“.

Tagasi suvemeenutustesse — ega sest kontserdist just palju asjalikku tagasisidet lugeda polnud, selliseid üldsõnalisi emotsioonijagamisi oli küll, aga pikemat ja põhjalikumalt kirjutas Postimehes Alvar Loog “Viimase sauruse kõbusad korinad” (see artikkel on vist maksumüüri taga, aga raamatukogus saab lugeda) ja Toiduteo blogi “#Metintartu” on ka huvitav. Ja nii üleüldine märkus, et kaasaegsetest kultuuriajakirjanikest maksab Alvar Loogi tegemistel pilk peal hoida, paar päeva tagasi oli tal Vennaskonnast pikk ja tore lugu (“God save the Vennaskond!“).

Lõpetuseks — kuulake muusikat, Metallicat ja muud :) Ma hakkasin enda lemmiklugusid Metallicalt välja otsima, aga kuidagi ei edenenud see sortimine, kaverite lappamine oli pisut kergem, kuigi ka sealt see valiku tegemine just kõige lihtsamat ei läinud. Aga miskit siiski.

Heas mõttes hullud poola naised:

See gregooriuse koraali võtmes lauldud lugu on võrratu, kui see tüütu kitarrisoolo sealt keskelt välja võtta:

Die Krupps on Metallica kavereid terve plaaditäie välja andnud, mu jaoks oli kõige võimsam see:

Ootamatu stiilivalik:

No ilma Apocalypticata ei saa seda rida ju jätta:

Tiina Sulg

“Zombieland 2: Topeltlask” praegu kinodes ja “Surnud ei sure” Elektriteatris

In raamatukava on 25/10/2019 at 15:28

Tutvustus: Kümme aastat pärast seda, kui “Tere tulemast Zombimaale” sai hitiks ja kultusfilmiks, tulid peaosatäitjad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Abigail Breslin ja Emma Stone), režissöör Ruben Fleischer (“Venom”) ja stsenaristid Rhett Reese ja Paul Wernick (“Deadpool”) kokku, et filmile järg teha.

Keset koomilist kaost, mis ulatub Valgest Majast riigi keskosani, tuleb neljal kangelasel seista vastamisi pärast esimest filmi arengu läbi teinud paljude uut liiki zombidega ja uute inimestest ellujäänutega. Kuid kõige keerulisem on neil tulla toime omaenda tüütu asendusperega.

Ma ei ole suur õudusfilmide vaataja. Tegelikult võiks isegi öelda, et õudusfilmid on need, mida kõige parema meelega üldse vaatamata jätan. Üheks suureks erandiks selles žanris on zombifilmid. Mulle ei ole nad alati meeldinud, pigem on tegu viimase paari aasta jooksul tekkinud eelistusega. Võib-olla on asi selles, et zombid on kaugelt nähtav ja äratuntav õudus, ei ole mingit ringi hiilimist ja psühholoogilist mudimist. Zombi kargab näkku ja midagi enamat ei pea ootama.

“Zombielandi” esimene film oli mõnus, koomiline, kuidagi lõõgastav. Sealt ei puudunud elavad surnud ega veri, aga filmi tempo ja meeleolu olid mulle sobivad. Tegelikult peaks selle vist üle vaatama – mul kipub filmide täpne tegevustik üsna kiiresti meelest minema. Soojenduseks soovitaks veel filmi „Rong Busanisse”, mis oli minu jaoks üks värskendavamaid ja üllatavamaid filme selles žanris. Olles harjunud aeglaselt vaaruvate ja ajusid pimesi otsivate zombidega, olid selle Lõuna-Korea filmi sprinter-zombid tõeliselt üllatavad!

Lisaks Zombielandi järjefilmile tasub silma peal hoida ja Elektriteatri kaval, sest sel on võimalus pilk peale visata Jim Jarmuschi uuele filmile „Surnud ei sure”. Ka see on zombifilm ja langeb koos “Zombielandiga” õuduskomöödiate hulka. Ei oska veel midagi täpsemat öelda, aga plaanin homme (26.10) õhtul seda vaatama minna.

Taustaks võib ka midagi lugeda. Isaac Marioni „Soojad kehad” oli üks kummalisemaid zombiraamatuid, mida ma lugenud olen. Žanriliselt langeks see zombiromantika alla, ja, jah, selline asi on tõesti olemas. Marioni raamatust on isegi film tehtud!

Mis oleks ühel oktoobrikuu õhtul veel parem kui ajud, vari ja natuke elavaid surnuid?!?

“Zombielandi” treiler:

“Surnud ei sure” treiler:

“Rong Busanisse” treiler:

Irina Möldre

“Hitchcock / Truffaut” laupäeval, 19. oktoobril kell 19:00 Elektriteatris

In raamatukava on 17/10/2019 at 11:55

Kaks suurt. Ja veel üks.

1962. aastal nõustus Alfred Hitchcock andma François Truffaut’le intervjuude seeria. Nädala jooksul rääkis maailmakuulus režissöör, enam kui 70 filmi, sealhulgas selliste šedöövrite, nagu „Täiusliku mõrv“, „Psühho“, „Linnud“, „Kahtluse vari“ jpt autor Prantsuse ametikaaslasele oma loomingust, filmide sünnilugudest, stsenaariumide kirjutamisest, aga ka lihtsalt oma mõtetest ja ellusuhtumistest.

Nende intervjuude põhjal sündis 1966. aastal raamat „Hitchcock/Truffaut“ – teos, mida mitmed filmisõbrad on nimetanud filmikunsti piibliks. Raamat sai 1967. aastal Prantsusmaa filmikriitikute liidu Armand Tallier’ preemia ning nagu ilmneb ka laupäeval näidatavast dokumentaalfilmist, on inspireerinud ka mitmeid hilisemaid filmitegijaid.

Intervjuudest ja raamatust on saanud tõuke ka Kent Jonesi dokumentaalfilm. Meie ees avaneb Alfred Hitchcocki teekond filmilavastajaks, kuid sõna saavad ka paljud teised filmimaailma kuulsused, näiteks Martin Scorsese, Arnaud Desplechin, Kiyoshi Kurosawa, Olivier Assayas. Filmi näidati esmakordselt Cannes-i filmifestivalil 2015. aastal.

Filmile eelneb Tristan Priimäe pooletunnine loeng. Seega on seansi pikkus kokku ligi 2 tundi.

Ülo Treikelder

„Parasiit“ laupäeval, 12. oktoobril kell 17:15 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 07/10/2019 at 14:54

Sel nädalal taas saab Tartu Elektriteatris vaadata kevadel Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa pälvinud Joon-ho Bongi filmi „Parasiit“  (Lõuna-Korea).

„Parasiit“ on meisterlikult tehtud mängufilm sotsiaalsest ebavõrdsusest kaasaja ühiskonnas. Loo peategelasteks on värvikas perekond Kimid ühiskonna põhjakihist ja perekond Parkid nn eliidi hulgast. Filmis tuleb ette palju jahmatavaid olukordi ühtede leidlikkusest ja nahaalsusest elus edasi püüdlemisel, ning teiste uskumatust naiivsusest ja ükskõiksusest ühiskonnas tegelikult asetleidva märkamisel ja mõistmisel. Paratamatult tekib küsimus: kes on tegelikud parasiidid?

Filmi treiler:

 

Sotsiaalse ebavõrdsusega on 20. sajandil palju tegeletud, kuid üleilmastumine on 21. sajandi alguseks uuesti teravalt päevakorda toonud ebavõrdsuse teemad ka nn arenenud riikide inimeste jaoks.

2013. aasta kevadisest „Vikerkaare“ numbrist saab lugeda rootsi sotsioloogi Göran Therborni artiklit „Klassid 21. sajandil“ ja pikemalt teemast ka näiteks tema raamatust „The Killing Fields of Inequality“.

Nn arenenud riikide poolne vaesuse teemadega manipuleerimine on palju muret valmistanud rootsi meditsiini- ja andmeteadlasele, teaduse populariseerijale Hans Roslingile, kes lääne inimeste ignorantsuse vähendamiseks on oma meisterlikud ettekanded teinud väga atraktiivsed, ning neis muuhulgas üles astunud vägagi äärmuslike ettevõtmisega: näiteks siintoodud vaesuse teemalise TED ettekande lõpetab ta mõõga neelamisega!

Hans Roslingi ettekanne:

 

Internetist leiab erinevaid Roslingi ettekandeid ja 2018. aastal ilmus eesti keeles ka tema (poja ja miniaga koos kirjutatud) raamat „Faktitäius: kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini kui sa arvad“, mis sarnaselt „Paradiisi“ filmile kutsub üles vaatama siltide (ja arvude) taha, ning asjadele oma peaga kaasa mõtlema.

Toredat vaatamist, lugemist ja kaasa mõtlemist!

Mai Põldaas

“Tõnis Mägi. Vaikus valguses” Tartu Elektriteatris neljapäeval, 3. oktoobril kell 19 ja teisipäeval, 8. oktoobril kell 18.15

In raamatukava on 03/10/2019 at 16:51

Kui hästi planeerida, siis veel jõuab :)

Täna õhtul on Tartu Elektriteatrsi dokumentaalfilm Tõnis Mäest. Ma usun, et meil kõigil on oma mälestused ja hetked, mis on seotud Tõnis Mäe muusikaga, olgu see siis pärit varasemast ajast (“Leib jahtub” või see imelik venekeelne olümpialaul), Ultima Thule ( “Veenus” või “Aed” või mõni muu), laulva revolutsiooni ajast (“Koit”), mõni teatritükiga seonduv (“Romanss”) või hoopis mingi muu lugu. Seda, kuipalju filmitegijate ja vaatajate olulised punktid kokku langevad, võikski vist sest filmist lisaks Tõnis Mäe isiku avamisele vaadata. Ja kunagi hiljem sirvida Berk Vaheri kokkupandud raamatut “Müümata naer”.

Eks filmi ennast saa kuskil kindlasti hiljemgi näha, aga täna on Elektriteatris kohal ka peategelane Tõnis Mägi ning režissöör Priit Pääsuke.

Kui film nähtud, siis võrdluseks üks vene telesaade:

Saade Artjom Troitskiga:

Tiina Sulg

„Farewelli dokumendid“ 1. osa kanal 12-s kolmapäeval, 2. oktoobril kell 20.30 ja 2. osa kanal 12-s kolmapäeval, 9. oktoobril kell 20.30

In raamatukava on 01/10/2019 at 19:29

Külm sõda mõjutas Nõukogude Liidu kodanikke kindlasti rohkem kui Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste omi. Nõiajahilike poliitiliste tagakiusamiste, esmatarbe- ja toidukaupade hüsteerilise puuduse, häbiväärse tehnilise mahajäämuse ja üleüldise strugatskiliku absurduse mõjul ei ole imeks panna midagi, et inimesed, kes värvati riigi heaks infot koguma ja kellel endil oli tundlikule materjalile ligipääs, mingil hetkel poolt vahetasid ning neist said kurikuulsad topeltagendid.

Külma sõja staari kolonelleitnant Vladimir Vetrovit, topeltagent „Farewelli“, kelle suuremastaabiline reeturlikkus aitas süvendada Nõukogude Liidu sisekriisi ning seeläbi hõlbustas hilisemat liidu lagunemist, peetakse siiani Venemaal tavainimese poolt riigireeturiks. Kas tema näol oli tegemist üksnes ahne ja õela alkohoolikuga, kes oli oma aju nii siledaks joonud, et tal puudus igasugune kaine otsustusvõime; või oli ta puhta südametunnistusega oma elus ja riigis pettunud lihtne inimene, kes suurest vihast otsustas oma leivaisadele kätte maksta?

2016. aastal Jean-François Delassuse poolt dokumenteeritud film „Farewelli dokumendid“ kõnnib Vetrovi kõrval kogu selle pika reeturliku tee, mis ta 80ndate alguses ette võttis. Ta toimetas prantslaste kätte üle 4000 salajase dokumendi paljastades liitlastele nõukogude spioonide aastakümnete pikkuse luuretegevuse. Filmis annavad intervjuusid tunnistajad, analüüsitakse arhviividokumente ja rekonstrueeritakse pöördelisi sündmusi.

Vetrovi tähelend leidis proosalise lõpu, kui ta ründas oma armukest ja tappis altkäemaksu nõudnud politseiniku. Ta mõisteti seetõttu 12 aastaks vangi, kuid seal olles paljastas kirjavahetuse käigus oma reeturlikkuse, ning ta lasti lihtsalt maha.

Külm sõda lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega, kuid see oli alles esimene. Teine, külmem sõda sai alguse Ukraina kriisiga ja kestab tänase päevani. Ühel pool Hiina/Venemaa ja teisal Ühendriigid koos liitlastega. Mõõtmatult suur majanduslik kahju, saatuslikult korrumpeerunud riigipead, küberrünnakud, tavainimeste ohustatud privaatsus jne – need kõik on külmema sõjaga kaasnevad nähtused, mille ilmsiks tuleku peale enam keegi eriti ei reageerigi. Miks?

Vladimir Vetrovi ja tema vägitegude kohta avaldasid venelane Sergei Kostin ja prantslane Eric Raynaud väga põhjaliku raamatu „Adieu Farewell“ 2009. aastal prantsuse keeles, 2011. aastal inglise keeles. Kahjuks eesti keeles seda lugeda ei ole võimalik, aga Külma sõja kohta leiab meie raamatukogus küll.

Liis Pallon