Raamatukava

“Purpurjõed” reedel, 1. novembril kell 22.55 ETV+s

In raamatukava on 29/10/2019 at 19:49

“Purpurjõed” (“Les rivières pourpres” (“The Crimson Rivers”)) on 2000. aastal valminud Prantsuse psühholoogiline põnevik. Komissar Pierre Niemans (Jean Reno) läheb mäestikulinnakese eraülikooli lahendama elajalikku mõrva. Juurdluse käigus ristub ta tee noorema ametivennaga (Vincent Cassel), kes uurib üht teist kuritegu, mis pole vähem mõistatuslik. Nad on sunnitud alustama koostööd, kuid see kulgeb üle kivide ja kändude. Surmajuhtumeid tuleb üha juurde ja neil endilgi on põhjust oma elu pärast karta. Selle luupainajaliku loo lavastas Mathieu Kassovitz, kes kirjutas ise ka stsenaariumi, mille aluseks on Jean-Christophe Grangé´romaan.

Kui ma filmitutvustust nägin, siis ma olin parasjagu üllatunud, et kus kivi all ma sel 2000. aastal siis olin, et ma selle filmi olemasolust tänaseni miskit ei teadnud. Olgu, ma ei ole just kuigi suur filmihuviline, aga selle filmiga on seotud kolm nime, mis on mu jaoks siiski niipalju tuttavad, et mingi huvi oleks pidanud mul selle filmi vastu tekkima.

Jean-Christophe Grangé — 1961. aastal sündinud prantsuse kirjanik suutis oma esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga “Huntide impeerium” mulle üsna muljet avaldada. Ja nii ma neid teisi ka lugesin. Põnevusega. Teda on võrreldud Stephen Kingiga, aga mu meelest võiks teda võrrelda Mankelli või Larssoni või ükskõik kellega sealt nordic noir’i kambast. Tema raamatutes on ohtralt süngust, psühholoogilist urgitsemist, minevikuvarje, ja mitte just kõige leebemaid kuritöid.

Jean Reno — Jean Reno nimi on mulle, ja ma usun, et paljudele teistele, tuttav eelkõige filmist “Leon”, sealt jäi see nimi eriti eredalt meelde. Nii tegelaskuju kui näitleja oli kuidagi teistmoodi ja huvitav. Ma ei olnud kunagi Jean Reno kohta lisainfot otsinud ja nii oli mulle päris üllatus, et tegelikult on ta Hispaania juurtega, üles kasvanud Marokos ja Prantsusmaale saabus alles seitsmeteistaastaselt. Seepärast ta vist suudabki hästi kohaneda ja sobib igasse filmi, kuhu teda mängima on kutsutud.

Mathieu Kassovitz — Küll ma mõtlesin, kust see nimi mulle tuttav on, aga lahendus oli lihtne: esiteks mängis ta kultusfilmis “Amelie” ja teiseks lavastas ta 1995. aastal filmi “Viha” (“La Haine”), mis mu meelest tabas ära tollel hetkel midagi olulist. Päris kahju, et ta viimastel aastatel midagi lavastanud ei ole. Selles “Vihas” mängis muuseas ka Vincent Cassel.

Lugesin raamatu üle ja nii sügavat muljet kui neliteist aastat tagasi see raamat mulle seekord jätta ei suutnud, et ühtpidi olin ma looga juba kursis ja teisalt on neid Põhjamaade süngusi pidevalt peale tulnud ja nii olen ma natuke tuimemaks muutunud, aga täitsa korraliku põnevusloona soovitaksin seda raamatut tänagi. Film oli tänapäevase pilguga korralik keskmine krimilugu, aga ma usun, et üheksateist aastat tagasi oleks film oma korralikult läbimõeldud süžee, omapärase filmikeele, huvitavate tempovahelduste, heade näitlejatöödega ning põnevuse kruttimisega olnud üsna elamus. See, et Grangé sai näppupidi filmi stsenaariumi kallal ka nokitseda, on ainult hea. Et kuigi tegelaskujusid oli raamatust filmi tõstes osaliselt kaduma läinud ja ega allesjäänute kirjeldused eriti algsetele ei vasta ning vihjeid antakse vahel edasi muudmoodi ning lõpp on hoopis teistmoodi, siis miskit on sest raamatust suudetud siiski filmilinale kanda. Kui raamatuarvustusi otsisin, siis hõiskasin endamisi, et küll on hea, et meil on Jaan Martinson, kes suurema jao eestikeelsest krimist jõuab läbi hekseldada, “Purpurjõgede” kohta kirjutas ta “Väärikad prantslased annavad pättidele pasunasse“.

Kui “Purpurjõgedest” väheks jääb siis valik lisalugemist prantsuse krimikirjandusest (võtsin neid autoreid, kelt on eesti keelde tõlgitud vähemalt kolm raamatut):

Jean-Christophe Grangé

Fred Vargas

Georges Simenon

Gilbert Gallerne

Jean-Claude Izzo

Maurice Leblanc

Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane, aga tema romaanide tegevuskohaks on Prantsusmaa

Kes aga tahab filmilainel jätkata, siis 2004. aastal valmis “Purpurjõed II: maailmalõpu inglid” (“Les rivières pourpres 2 – Les anges de l’apocalypse” (“Crimson Rivers II: Angels of the Apocalypse”)), lavastaja Olivier Dahan, ning eelmisel aastal linastus 8-osaline telesari. Nende mõlema ühisosa raamatuga paistab olevat vaid komissar Pierre Niemansi tegelaskuju, aga abiks seegi.

Tiina Sulg

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: