Jüri Kolk loetles oma FB-seinal mõned väljendid, mis oma ülekasutuse tõttu on talle tüütuks muutunud. Üks neist oli “võimalus on 50-60”. Mina selle ülekasutust kuulnud ei ole, aga see postitus ajendas mind pikemalt selle väljendi üle mõtlema. Ilma igasuguse taustata on see kahtlemata veider väljend, aga kui teada, et seda ütles Matti Nykänen ajakirjanikule, kes päris tema võidušansside kohta, siis tuleb sinna juurde väga paljut: lapsepõlvenostalgia ja meenutused, kuidas sai Sarajevo ja Calgary taliolümpiamänge hommikust õhtuni (või õhtust hommikuni) vaadatud (ja kuskilt ilmub mälupilt, et mõne päeva jaoks sai kodustel põhjustel puudumise tõendki vanematelt välja kaubeldud) ja soome suusatajatele, muuhulgas ka Matti Nykänenile, ihu ja hingega kaasa elatud; ugrihuumor ja mõnel pool siiani käibiv sugrimugri sportlaste käitumismuster, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle või vimkaga vastuseid (näiteid autospordist: Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.” ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev.”) ning inimese, kes teab, mida ta teeb, enesekindlus segatuna sellega, et igaks juhuks ei maksa suuri lubadusi jagada. Tolles hetkes geniaalne vastus :)
Valik Nykäneni tsitaate:
Viis minut enne filmi algust on Tarmo Tiisleri kommentaar, kus ta lööb eestlased kaheks: need nooremad, kes teavad Nykäneni peamiset tema hilisemate äparduste tõttu, ja need 40+ põhjaeestlased, kellele ta oli ühtaegu kõva sportlane kui ka paras trikster ja süsteemi vastu mässaja, aga unustab ära need lõunaeestlased, kelle jaoks Nykanen oli eelkõige spordi imelaps ja kõik need temaga seotud jamad said teatavaks aastaid-aastaid hiljem ja pigem tõrjuti ka siis mälu äärealale. See film vastab vist pigem selle nooremapoolse publiku ootustele ja on üsna kurb vaadata. Seetõttu ma nüüd ei teagi, kas ma seda filmi ennast niiväga soovitan, aga pisut mõelda spordi kui sellise, sportlaskarjääri lühiduse, kuulsuse hinna, viinakuradi võimu jne üle annab nii või naa. Igatsugu spordimeeste elulugusid, mis mõttele hoogu annaksid, on raamaturiiulitel päris lai valik.
Tutvustus: “Matti” (Soome, 2006) R: Aleksi Mäkelä. O: Jasper Pääkkönen, Peter Franzén, Juha Vienonen, Elina Knihtilä, Elina Hietala. Tõestisündinud loo põhjal valminud lugu mehest, kes armastas suusahüppeid sedavõrd, et temast sai sel alal maailma parim. Matti Nykänen võitis neli olümpiakulda, seitse maailmameistritiitlit ja neli maailma karika üldvõitu. Suuskadel lendas ta nagu kotkas, ent Matti eraelu on olnud täis katastroofilisi hädamaandumisi. Kõikjal, kus ta liigub, saadavad teda skandaalid ja ebaõnnestumised – alkohol, purunenud abielud, pisikuriteod, vägivallatsemine ning ahned muidusööjad, kelle seas vaat et kõige aplam Matti enda mänedžer Nick Nevada. Ent otse kui imekombel ajab mees end ikka ja jälle jalule ning võtab ette järgmise hullumeelse triki.
Tiina Sulg
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 