“Fred Jüssi. Olemise ilu” Tartu kinodes

Aasta alguses ilmus uus eestimaine film ühest tuntuimast loodussõbrast — Fred Jüssist. Jaan Tootseni filmis “Olemise ilu” on peategelaseks siiski pigem loodus, kui loodusmees ise. Väidetavalt oli see Jüssi üks tingimusi filmiga nõustumisel.

Kahe aasta jooksul üles võetud film jälgib nelja aastaaja vältel loodust, Jüssi mõtisklusi loodusest, vaikusest ning oskusest näha ja kuulata. Taustaks kõlavad aastate jooksul Fred Jüssi enda poolt salvestatud looduse hääled. Filmitud on kohtades, kus Fred Jüssi on läbi aegade käia armastanud: Kõrvemaa, Matsalu, Vilsandi.

Filmi saab vaadata nii kinos Ekraan, kui ka Tasku keskuse kinos Cinamon ja Apollo kinodes Lõunakeskuses ja Eedeni keskuses.

Filmi tutvustus:

Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seistes looduse ja kultuuri ristteel on sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused. Praeguses maailmas räägitakse nii palju edukusest ja töörabamisest. See film on viljakast mittemidagitegemisest. Laiskuse ja jõudeelu kiituseks. Hümn aeglasele elule. Kulgedes mööda looduse salaradu, vaadates tundide kaupa rändavaid pilvi ja vajudes lõkkesuitsu magusasse embusse, jäävad meist kaugele maha linnakära ja majanduskasv. Nagu mõtiskleb loodusfilosoof Fred Jüssi: vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga. Filmi režissöör on Jaan Tootsen, operaator Joosep Matjus, monteerija Katri Rannastu, helikujundajad Horret Kuus, Fred Jüssi ja Külli Tüli, helioperaator Mart Kessel-Otsa, värvimääraja Lauri Laasik, produtsent Kristian Taska, tootja Taska Film.

Fred Jüssilt on ilmunud hulganisti erinevaid fotoalbumeid ja ka mõned juturaamatud.

Marite Lõokene

„Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi” laupäeval, 25. jaanuaril kell 22:35 ETV-s ja laupäeval, 1. veebruaril kell 11:50 ETV2-s ning „Fakiiri imepärane reis” esmaspäeval, 3. veebruaril kell 02:00 TV3-s

Seda filmi saab vaadata päris mitmel korral, erinevatelt kanalitelt ja erineva nimega.

Filmitutvustus telekavas: Pärast ema surma sõidab tänavafakiir Aja Prantsusmaale otsima isa, keda ta pole kunagi näinud. Kohe peale kohalejõudmist luhtuvad kõik ta plaanid. Ekstsentrilise taksojuhiga juhtunud arusaamatuse tõttu leiab ta end väljaspool Pariisi asuvast IKEA kauplusest, kus armub Mariesse, kaunisse prantsuse juurtega ameeriklannasse.

Film põhineb Romain Puértolas’ bestselleril “Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi“.

Ma ei ole küll filmi näinud, kuid Postimehes ilmunud arvustuse põhjal tundub, et see erineb siiski olulisel määral raamatu sisust. Esiteks juba põhjus, miks Ajatashatru Lavash Pariisi satub. Raamatus on selleks soov osta IKEA kataloogist pärit Rootsi männipuidust fakiirivoodi Kisifrötsipik, mida ta soovib oma kodumaal kasumiga maha ärida. Ta on petisest fakiir, kellel oli päris keeruline lapsepõlv, sest ema suri sünnitusel ja isa andis ta lihtsalt ära. Filmis on reisimise ajendiks hoopis soov oma ema ja isa kokku viia, isegi kui ema sureb enne reisi.

Siiski, ühel või teisel ajendil, satub Ajatashatru Lavash Patel (raamatus on häälduseks pakutud näiteks Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu) Prantsusmaal IKEA kappi, kust saab alguse ta uskumatu reis läbi Euroopa ja jõuab isegi Liibüasse. Sellel reisil kohtab ta nii häid kui veidi halvemaid tegelasi ning tutvub oma eluarmastuste Mariega.

Soovitan kindlasti läbi lugeda filmi aluseks oleva raamat, sest ühe noore (liba)fakiiri eneseareng selles hullumeelses segaduses on väga muhedalt ja ladusalt kirja pandud. Samas ei ole see kõik muutunud üksnes farsiks, vaid oskuslikult on käsitletud ka tõsisemaid teemasid nagu immigratsioon ja inimestega salakaubitsemine. Lõpp on siiski õnnelik nagu õigele muinasjutule ja India filmile kohane.

Raamatust on kirjutatud ka näiteks siin.

Kui aga tekib soov ise midagi vahvat IKEA mööblist meisterdada, siis võite julgelt seada oma sammud raamatukokku, kus on võimalik laenata raamat „Reinventing Ikea : 70 DIY projects to transform IKEA essentials”. Kahjuks seal sees küll naelvoodit ei ole, kuid midagi toredat kodu kaunistama ikka leiab.

Filmi treiler:

Klaari Tamm

“Jänespüks Jojo” kinodes

Johannes (Jojo) on kümneaastane andunud natsipartei fänn. Liiga agar osavõtt hitlerjugendi tegemistes paneb ta tervisele kerge paugu. Tundub, et poiss peab matma maha plaanid oma kuulsusrikkast tulevikust ja piirduma pisut tagasihoidlikuma panusega Reichi heaks. Kuid siis avaneb tal võimalus alustada uurimistööd, et õppida tundma saksa rahva deemonlikke vaenlasi, sest üks selline, juuditar Elsa, on hakanud tema kadunud õe toas kummitama. Peale selle, et Elsa on juut, on ta ka tütarlaps ja varsti mõistab Jojo, et need on veel ohtlikumad.

“Jänespüks Jojo” uurib lapse pilguga mis on vale, propaganda mõju ja ideoloogia väärtust ning avastab seina tagant selle, mis tõeline. Kui suur ja tatti pritsiv mõni idee ka pole, jääb see ühe lihast ja luust inimese keerukusega võrreldes naeruväärseks ja lihtsustatuks. Filmi stsenarist ja režissöör Taika Waititi ei madalda ennast poliitikaga ega proovi ajaloos sooritatud roimade üle kohut mõista, vaid levitab humanismust omal kerglasel kombel. Kõige tõsisem on teose huumor, nii absurdne, aga samas nii reaalne – lapse peas elav Hitler, südamlike nägudega gestapolased ja juudid, kes magavad pea alaspidi rippudes. Kas selliste asjade üle sobib nalja teha? Jah, sest mõned ideed tuleks algusest peale välja naerda.

Nagu ka selliste mütsidega tüübid.

Film põhineb Christine Leunensi raamatul “Vangistatud taevas”, mis ilmus just ka eesti keeles. Teosed on õnneks eraldiseisvad ehk näinud üht võib lugeda teist ja vastupidi.

Sander Kaasik

“Nõidur” Netflixis

Kuigi me tavaliselt Netflixi tegemisi siin blogis väga palju ei kajasta, siis “Nõidurist” ei suuda ma kuidagi üle ega ümber minna. Vaadatav on see sari (esimene hooaeg ja 8 osa) nüüd juba mõnda aega ja on selgeks saanud, et päris hea asi on välja kukkunud.

Telesari põhineb poola autori Andrzej Sapkowski fantasy-sarjal Wiedźmin. Raamatusari koosneb kahest jutukogust, viiest järjestikusest romaanist ja veel ühest vaheraamatust. Jüri Kallas on öelnud, et Sapkowki soovis, et poola kirjanduses oleks ka oma korralik fantasy-saaga, aga pingutas natuke üle ja nüüd on meil üks maailmatasemel fantasy-saaga, mida lugeda ja nautida. Jüri Kallase intervjuud Andrzej Sapkowskiga saab lugeda Reaktorist.

Nii telesari kui raamatud on tähelepanu pälvinud oma põneva süžee, omanäolise nii Lääne-Euroopa kui slaavi mütoloogiat kasutava maailma, kaasahaaravate ja inimlike karakterite ja vaikselt läbikumava musta huumori tõttu. Kõige enam olengi ma vast kuulnud vaimustust sellest, et ei ole kangelased ja kaabakad, vaid et on inimesed oma erinevate külgedega ja erinevate motiividega ja kollidelgi on omad põhjused.

Inglise keel on siinkandis tõenäolisemalt siiski tuttavam kui poola keel ja inglise keeles on kogu saaga ka olemas: “The Last Wish”, “Sword of Destiny”, “Blood of Elves”, “Time of Contempt”, “Baptism of Fire”, “Tower of the Swallow”, “Lady of the Lake”, “Season of Storms”.

Eesti keeles on meil olemas kolm raamatut — kaks jutukogu: “Viimane soov” ja “Ettemääratuse mõõk” ning kolmas raamat ja esimene romaan “Haldjate veri” ja Varrak lubab, et selle aastanumbri sees tuleb teine romaan ka. Loodame. Tähelepanuta ei ole need raamatud õnneks jäänud, toon vaid mõned viited: Kaja Kleimann Lugemissoovituste blogis “Viimasest soovist“, Kelly Soldatos oma blogis kahest esimesest raamatust, Liisi Saaremaa raamatukogu blogis kahest esimesest raamatust, Tarmo Õuemaa oma blogis sarja neljast esimesest raamatust, Raul Sulbi oma blogis esimesest ja kolmandast raamatust ning muidugi tasub vaadata Ulmekirjanduse Baasi.

Nõidurist on minu teada neli koomiksit: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows” ning Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”. See viimane meeldis mulle enim.

Raamatust on varemgi sarju ja filme tehtud. Ove Hillep on kirjutanud poola sarjast ja filmist pikemalt Reaktoris. Meelde tasub jätta, et film on sarjast kokku lõigatud ja mõttekam on vaadata sarja. Huvitaval kombel on see “Wiedzmin” inglise keelde tõlgitud kui “The Hexer”. Ja fun fact: Michal Zebrowski, kes mängis neis filmides Geraltit, annab poolakeeses Netflixi “Witcheris” Geraltile oma hääle.

Ja siis on veel mängud, mis on otsapidi ka sarja mõjutanud, kuigi sarja stsenarist Lauren Schmidt Hissrich on korduvalt rõhutanud, et eelkõige lähtusid nad sarja tegemisel raamatust. Esimesest mängust on Ranno Sammpere kirjutanud Reaktoris. On ka kaardi- ja lauamänge, ühest neist kirjutas Kristjan Lennuk Reaktoris.

Peaosatäitja, Geralti rolli mängiv Henry Cavill on mitmel puhul maininud, et temani jõudis tegelaskuju esmalt mängu kaudu ja raamatud tulid hiljem, aga vaimustuses on ta nii mängust kui raamatutest. Fun fact: Henry Cavilli on erinevad fändomid ülistanud kui tõelist Supermani selle eest, et ta ajakirjaniku provotseerivale küsimusele mürgise fändomi (toxic fandom) kohta vastas, et fännidel on õigus arvata, mida nad tahavad, ning see ei ole toksilisus, vaid pigem kirg või pühendumus  (passion).

Henry Cavill loeb katkendi raamatust:

Muusikapala ei hakka ma siia enam panema, otsisõna “toss a coin to your witcher” toob juutuubist välja hulga selle sarjas kõlanud laulu versioone. Laul ise mulle just eriti ei meeldi (metal-kaverid olid mu kõrvade jaoks ühed talutavamad), ka on sel lool halb komme kummitama jääda, aga kujutluspilt sellest loost Estconi südaöise ühendkoori esituses toob küll muige näole :)

Soovitussõnad tulevad osalt nagu ikka, et lugege raamatuid ja vaadake sarja, sedakorda siis lisaks veel, et mängige ka mänge ning lõbutsege juutuubis :) Mina avastasin hiljuti ühe väga toreda Poola moe-juutuuberi, Karolina Żebrowska (kes on muide avaldanud ka raamatuid moe ajaloost), kes ka ei saanud “Nõidurist” kuidagi mööda minna ja võttis vaatluse alla kostüümid:

Tiina Sulg

 

 

“Mees, kes teadis, mis on lõpmatus” teisipäeval, 7. jaanuaril kell 22.45 ETV2s

Tutvustus: Eluloodraama. Robert Kanigeli samanimelisele raamatule toetuv eluloofilm Srinivasa Ramanujanist (1887-1920), ajaloo ühest suurimast matemaatikageeniusest. Indias sündinud Ramanujan astus viieaastaselt algkooli, põhikooli jõudes tutvus ta matemaatikaga ja asus 1900. aastal intensiivselt sellega tegelema. Ramanujan oli autodidakt, kõrgema matemaatika alalt on teada vaid üks raamat, mida ta tundis, autoriks keegi G. S. Garr. See tähendab, et Ramanujan leiutas endamisi ka suure osa matemaatikast uuesti – 15-aastase poisikesena taasleiutas ta näiteks, kuidas kuupvõrrandit lahendada. Tasapisi kasvas Ramanujani tuntus Indias ja 1913. aastal kirjutas ta geniaalsele Inglise matemaatikule G. H. Hardyle ning saatis talle oma töid tutvumiseks. Iseõppijana ei vaevanud Ramaujan end oma teoreemide tõestamisega, tema jaoks olid lahenduskäigud ilmsed, ja kuna Ramanujan opereeris arvudega isemoodi, teistele kättesaamatul viisil, jäid tema matemaatikaalased tööd ka enamikele üliandekatest matemaatikutest hoomamatuks. Uurinud Ramanujani arusaamatuid tulemeid, kirjutas Hardy suures viletsuses vaevlevale matemaatikule vastuse. 1914. aastal jõudis Ramanujan Cambridge’i ülikooli, kus Hardyst sai tema mentor. Ramanujan suri Indiasse tagasipöördumise järel aastal 1920. Tema töödest on praeguseni paljud salapärastena tõestamata, aga need, mis on tõestatud, kinnitavad, et Ramanujan on tänini “tulevikumatemaatik”. Matthew Browni film otsib tasakaalu hollywoodilike loojutustamiskaanonite ja intellektuaalse pinge vahel, abiks head näitlejatööd. Filmi keskmes on kahe, maailma eri otstest pärit geeniuse suhted – Hardy (Jeremy Irons) ja Ramanujan (Dev Patel) on ses filmis ka inimestena otsekui vastaspoolustel. Kumbki avab teise ees üllatava intellektuaalse ja inimliku maailma.

See raamat siinmail eriti kättesaadav ei ole ja matemaatikast ja matemaatikutest tean ma liiga vähe, et midagi head oma teadmiste pealt soovitada, aga mõned ajad tagasi oli vägagi populaarne raamat Juhan Aru, Kristjan Korjuse ja Elis Saare “Matemaatika õhtuõpik” (see on nüüd ka vabalt allaletav  http://6htu6pik.ut.ee/?page_id=7 ) ja see sobib vast küll enne või peale filmi sirvimiseks (või süvenemiseks :) ) ette võtta.

Juutuubis on võimalik vaadata täitsa mitut lühemat või pikemat Indias tehtud dokumentaalfilmi või infopildirida Srinivasa Ramanujanist, aga välja ma noppisisn hoopis ühe tänulaulu matemaatikaõpetajatele:

Ja üllatusega leidsin, et eesti muusikasvaras on lugu nimega “Matemaatika” täitsa olemas:

Tiina Sulg