“Naise lõhn” esmaspäeval, 30. märtsil kell 23.15 ETV2s

Oscariga pärjatud draama pimedast kolonelleitnandist ja eluvõõrast noorukist. Uje gümnasist Charlie peab kooliraha teenimise nimel hooldajana tööle hakkama kolonel Slade’i juures, kes on pimedaks jäädes muutunud küüniliseks kõige ja kõigi suhtes. Slade käsutab Charlie endaga kaasa New Yorki, kus soovib end hellitada nooblites restoranides ilusate naiste seltsis. Seni elu läbi roosade prillide näinud Charlie õpib reisi kestel nii mõndagi, mis paneb teda elu ja pimeda mehe väärtushinnanguid mõistma. R: Martin Brest. O: Al Pacino, Chris O’Donnell.

See on üsna vana film, 1992. aastast. Ma mäletan, et siis see mulle meeldis, selles on mu meelest mitu kihti ja väga hea näitlejate mäng. Nüüd ma ei ole seda üle vaadanud, aga ma miskipärast usun, et see film ei ole ajaga viletsamaks läinud, seda enam, et raamatu, mille põhjal film tehti, avaldas Giovanni Arpino 1969. aastal ja kinolinale jõudis itaallaste Dino Risi lavastatud ekraniseering juba 1974. aastal. Ameeriklased kohandasid süžee kaasaegsemaks ja oma oludele vastavamaks ning see on vist neid väheseid näited, et selline kopeerimine / ümbertegemine võib ka õnnestuda.

Giovanni Arpino (1927-1987) oli üsna produktiivne autor. Eesti raamatukogudest on tema loomingut originaalis Rahvusraamatukogus ning Tartu Linnaraamatukogus on olemas inglise keeles seesama filmi aluseks olev “Scent of a woman” (originaalpealkiri “Il buio e il miele”).

Eesti Pimedate Liidu kodulehel on nimekiri raamatutest nägemispuudega inimeste elust, õpetamisest ja rehabiliteerimisest ning ka valik ilukirjandust nägemispuudega autoritelt.

Ja siis ma otsin raamatuid, kus peategelane või oluline kõrvaltegelane on pime või nägemispuudega ning Facebooki lugemise väljakutse grupi abiga sain kokku järgmise nimekirja: Vladimir Korolenko “Pime muusik”, William Shakespeare “Kuningas Lear”, Robert Louis Stevenson “Aarete saar”, Herbert George Wells “Pimedate maal ja teisi jutte”, Jose Saramago “Pimedus”, Stephen Kuusisto “Pimedate planeet”, Nicole C. Kear “Nüüd ma näen teid”, Marion Andra “Pimend”, Helen Keller “Minu elu lugu”, Kati Murutar “Abitu”, Toomas Raudam “Pime raamat”, John Wyndham “Trifiidide päev”,  Jonathan Auxier “Osav Peter ja tema fantastilised silmad”, Gwen Cooper “Homerose odüsseia”, Anthony Doerr „Kõik see silmale nähtamatu valgus“, Charlotte Brontė “Jane Eyre”,Tommi Kinnunen “Peraküla”, Anna Smaill “Kellamäng”, John Green “Süü on tähtedel”, Roger Zelazny Amberi sari.

Eesti teatrilavadel on olnud Brian Frieli “Molly Sweeney” ning Antonio Buero Vallejo “Lõõmav pimedus”. 1985. aasta lavakate XII lennu lavastus on järelvaadatav ETV arhiivis, teistest on ilupilte:

Tiina Sulg

“Must luik” laupäeval, 28. märtsil kell 23.35 TV3s

Sellest filmist on siin blogis juba juttu olnud, vaadake üle, mida Klaari viis aastat tagasi kirjutas :)

Mina valisin kõrvale hoopis soovituse minna ilmsi või mõttes Haapsalu randa, vaadata merd ja heita pilk ka Tšaikovski pingile, kuulata Tšaikovski muusikat ning lugeda raamatuid Tšaikovski elust:  Jossif Filippovitš Kunin “Tšaikovski” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), Alo Särg “Tšaikovski : inimene, helilooja, legend” (Odamees, 2001), Henry Troyat “Paruness ja muusik : proua von Meck ja Tšaikovski” (Eesti Raamat, 2006).

Ja muidugi tasub vaadata ka “Luikede järve” salvestusi. Leningradi Kirovi ballett 1990. aastal:

Matthew Bourne΄i “Luikede järv” 2012. aastal:

Ja üks täispikk multifilm 1981. aastast:

Üks tore video, kuidas baleriin analüüsib tuntud filmide tuntud tantsusteene:

Ja et “Luikede järve” võib ka mittepadutõsiselt võtta:

Tiina Sulg

 

„Daybreak“ Netflixis

Eksistentsialistidel oleks praegu pidupäev, sest ajad meil on komplitseeritud ja musta laega. Ühiskond muutub meie endi silme all iga tunni, iga päevaga, ja see on pöördumatu. Stroomi jalutajad hoiavad kramplikult kinni veel millestki normaalsest, tavapärasest, lihtsast ja arusaadavast; kui toaspüsijad valmistuvad juba millekski, mis on muutunud, tundmatu ja võõras. Tõde on see, et me elame kriisisituatsioonis ja see langetab maske, ning meil on võimalus näha meid endid ja ümbritsevaid sellistena, kes me tegelikult oma sisimas oleme vaatamas Hirmu põhjatutesse tumedatesse silmadesse.

Aga mida muud katku ajal ikka soovitada, kui veel suurema ja tõsisema katku teemalist sarja?! „Daybreak“ on 10-osaline ja 1-hooajaline teismeliste apokalüptiline sari, mis tugineb väga lõdvalt Brian Ralphi 2011. aastal avaldatud samanimelisel koomiksil. Peategelane Josh Wheeler (Colin Ford) elab maailmas, kus kõik täiskasvanud on muutunud inimsööjatest elavateks surnuteks ning maailm kuulub ainult teismelistele. Tema saatjateks on 10-aastane vaimselt häiritud plikatirts Angelica (Alyvia Alyn Lind) ja endine koolikiusaja, nüüd patsifistist samurai Wesley (Austin Crute). Joshi eesmärgiks on leida üles oma tüdruksõber Sam (Sophie Simnett), kellest pole ainsatki elumärki. Otsingud leiavad aset Los Angelesis, mis on jaotatud erinevate keskkooli gruppide vahel, ja mis näitab üpris mõtlemapanevalt inimeste erienvust piirisituatsioonidega toimetulekul. Aja jooksul jutustatakse vaatajatele kõikide oluliste tegelaste tausta – ehk mis toimus enne meile tuttava ühiskonna kokku varisemist.

Sari on oma struktuurilt väga 90ndate stiilis (vrdl. „Päästja koolikell“) ning see oli ka põhjus, miks kriitikute vastuvõtt oli leige ning uut hooaega enam ei filmitud. Nostalgia mõttes on ta võrdne sarjaga „Stranger things“, mis viib vaataja tagasi 80ndatesse.

Raplhi koomiks „Daybreak“ võib peale sarja vaatamist tunduda äärmiselt antiklimaatiline oma minimalistliku käsitlusviisi ja naivistliku joonistusstiili tõttu, kuid tegelikult selles peitubki võlu. Tegevustik on sirgjooneline, ja siiski jääb koomiksi ruutude taha tõlgendamisruumi.

Püsige kodus, armsad lugejad, ja kohtume kunagi raamatukogus!

Liis Pallon

“Mata Hari – paljastatud spioon” reedel, 27. märtsil kell 20.05 ETV2s

100 aastat tagasi seisis Mata Hari süüdimõistetuna püssimeeste ees. Hiljuti leitud dokumendid muudavad tema süü aga kaheldavaks ja paljastavad Mata Hari elu kohta nii mõndagi uut. Mata Hari, õieti Margaretha Geertruida Zelle, oli iseseisev naine, kelle julgus ja seksuaalsus meeste ülemvõimu ohustasid. Abikaasa kohtles teda väga halvasti ja naine ei soovinud elada ohvrina. Ajastu konservatiivsusele vaatamata sai ta kuulsaks eksootilise tantsija, kurtisaani ja seltskonnadaamina. Liikumise MeToo valguses võime küsida, mis on 100 aasta jooksul muutunud. “Mitte nii palju, kui ehk sooviksime,” arvab filmi režissöör Susan Wolf. Mata Hari soovis olla seksuaalselt vaba, väljendada oma loovust ja ise oma elu üle otsustada. Selle kõige poole püüdlevad naised ka tänapäeval. (Prantsusmaa, 2017)

Mata Harist on päris palju raamatuid kirjutatud:

 

Russell Warren Howe “Mata Hari” ilmus kuidagi nii, et keegi ei pannud eriti tähele.

.

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”. Raamatust on pikemalt muljetatud Lugemissoovituse blogis.

.

Yannick Murphy “Alla kirjutanud: Mata Hari”. Raamatust on juttu Kristiina lugemisblogis ja Kiiksu lugemisarhiivis.

.

Paulo Coelho “Spioon” on kõige enam kajastust leidnud: Marianne blogis, Andres Laiapea blogis, Raamaturiiulikeses, Katrini lugemiselamuste blogis, Sandra sajas raamatus ja Sulepuru blogis.

.

Emma Beeby ja Ariela Kristantina koomiksist “Mata Hari” kirjutati Sulepuru blogis.

.

Mati Laose “Punane Mata Hari” on aga hoopis romaan Jäneda parunessi Maria Budbergi elust.

.

 

Mata Hari kirev elu ja temaga seotud saladused inspireerivad loojaid üha jälle ja jälle leidma oma pilku ja nägemust. Olgu siin ühe näitena Müstika tantsustuudio tõlgendus:

Triin Võsoberg
Tiina Sulg

 

“Kotkas maapaos” teisipäeval, 24. märtsil kell 22.55 ETV2s

Pärast peadpööritavat võidukäiku ja hävitavat lüüasaamist Elba saarele pagendatud keiser Napoleon I jälgis teraselt poliitilist olukorda Euroopas, varitsedes võimalust taas troonile tõusta. Filmis analüüsivad ajaloolased kukutatud geeniuse kolmesadat päeva üksikul saarel ja taaselustavad selle närvesööva perioodi võtmehetki.

Kirjandusest pakuksin välja Emil Ludwigi raamatu „Napoleon“. See pole loomulikult kaugeltki ainus Napoleoni elukäiku kajastav teos. Võta siis kas raamat filmi kõrvale või katsu võimalusel kirjapildis enne või pärast pilk peale visata. Isiklikust vaatenurgast töötab ikka reegel — enne raamat, siis film.

Napoleonist on maalitud mitmeid portreid. Jacques-Louis David maalis Alpide ületamisest viis versiooni, ühe kuldse ja neli punase keebiga.

Francois Gerard’i maal Napoleoni hiilgeajast

ja Paul Delaroche maal vanast ja väsinust Napoleonist.

Head nautimist!

Triin Võsoberg

“Dunkirk” esmaspäeval, 23. märtsil kell 22.00 Kanal2s

Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)

Filmist on pikemalt kirjutanud: Tõnu Karjatse “Kalapaadiga sõjalennuki vastu” Sirbis, Sten Kauber ““Dunkirk” – visuaalse loojutustamise meistriklass” ERRi lehel, Inna-Katrin Hein “Režissöör Nolanit süüdistatakse filmis «Dunkirk» Prantsuse sõdurite tähtsuse eiramises” Postimehes.

Siia juurde leidsin just sellise teose, mis võiks anda juurde või ümber lükata filmist saadavat: Andrew Roberts „Sõjatorm“. Raamatust kirjutas Tõnu Tannberg “Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud” Sirbis.

Treiler:

Triin Võsoberg

„Alias Grace“ Netflixis

Üle-eelmisel nädalal soovitas Tiina dokumentaalfilmi kirjanik Margaret Atwoodist. Sel nädalal soovitan ma Atwoodi samanimelise romaani põhjal valminud 6-osalist sarja „Alias Grace“.

Sarja peategelane Grace Marks (Sarah Gadon) on mõistetud eluks ajaks vangi oma majaperemehe ja tema armukese-teenijanna mõrva eest. Väidetavalt sooritas ta mõrva koos James McDermotti nimelise abilisega, kes mõrvade eest hukatakse. Grace Marks on aga alati väitnud, et ta ei mäleta mõrvade planeerimist ega sooritamist, ja kahtlustatakse, et tal võib olla hüsteeria ning seetõttu on ta süüdimatu. Asja asub uurima dr. Simon Jordan, kes püüab Grace’iga vesteldes selgusele jõua, kellega on tegelikult tegemist.

Sari on üles ehitatud Jordani ja Grace’i vestlustena, kus paljastub 19. sajandi alguse jõhker klassivõistlus ja naiste väga täbar ühiskondlik positsioon. Iirlaste põgenemine nälja eest Kanadasse, kus ootab ees samasugune viletsus, ning naiste kohtlemine pelgalt kodu- ja sünnitusmasinatena. Psühholoogilise poole pealt lahkab sari aga mälu ja usutavuse teemasid.Tahes tahtmata tekib vaatajal tugev sümpaatia peategelase Grace’i vastu, kuid aeg-ajalt pikitakse sisse vihjeid, mis õõnestavad Grace’i jutustatava loo tõepärasust. Olulise teemana tõstatakse ka identiteedi küsimus – kas naine saab olla üksnes neitsi või hoor?!

Atwood sai raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni 1843. aastal aset leidnud topeltmõrvast. Päriselus tekitas Grace Marksi süüdi olemine samamoodi palju kõneainet ja seetõttu anti 1873. aastal talle armu ning Grace kadus jäljetult. Me ei tea, kas päris-Grace’i elu lõpp oli sama roosiline nagu sarjas.

Liis Pallon

„Emma” Tartu kinodes

„Emma Woodhouse’il näis olevat kõik, mida õnnelikuks eluks vaja: ta oli nägus, arukas, elurõõmus neiu, peale selle ka rikas, ja tal oli mugav kodu, nii et oma kahekümne ühe eluaasta jooksul polnud ta tunda saanud kuigi palju muret või meelehärmi.”

„Emma” nägi ilmavalgust 1815. aastal, autoriks oma eluajal üsna tundmatu Jane Austen. See jäi viimaseks autori eluajal avaldatud romaaniks, postuumselt ilmus veel „Veenmine”. Ekraanile on see noor ja nägus muredeta neiu jõudnud päris mitmel korral, viimati 2009 minisarja näol, peaosas Romola Garai.

Tundub, et 2019 ja 2020 on klassikute ekraniseeringute aastad. Jõudis ju möödunud aastal ekraanidele Louisa May Alcotti „Väikesed naised”, nüüd valitseb „Emma” ning selle aastanumbri sees peaks kinodesse jõudma ka Frances Hodgson Burnetti „Salaaia” uus ekraaniseiklus. Üllatav on ka see, et nii „Väikesed naised” kui ka „Emma” on mulle tõesti positiivse üllatuse valmistanud!

Emmana särab, ja ma mõtlen tõesti särab, Anya Josephine Marie Taylor-Joy, väga pika nime ja ebaharilikult köitva välimusega näitleja, keda võis varasemalt kohata näiteks M. Night Shyamalani filmides „Lõhestunud” ja „Klaas”. Lisaks paistab „Emmas” silma peaosalise isa kehastav Bill Nighy, kes jääb küll tahaplaanile, aga suudab sellele vaatamata härra Woodhouse’i iseärasused oskuslikult publikuni tuua.

Filmi muusika oli hea, laulud oskuslikult valitud ning sobisid meeleoluga. Kostüümikunstniku töö kandis vilja, ning kui tekib küsimus „Kas naised kandsidki tol ajal päev läbi öösärke?”, siis vastus on selge ei – stiil oli lihtsalt selline! Värvikad ja jaburad situatsioonid, silmapaistvad tegelased ning peen huumor.

Ja kui peaks juhtuma, et Emma ei meeldi, siis pole hullu! Jane Austen tunnistas ka ise, et valis sellise tegelase, keda peale autori enda keegi teine ei pruugi sümpaatseks pidada! Jane Austen Emma kohta pikemalt Wikis.

Irina Möldre

“Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim” ETV2s pühapäeval, 8. märtsil kell 12.35

Väga värske, eelmisel aastal valminud Kanada dokumentaalfilm “Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim” (Margaret Atwood: A Word after a Word after a Word Is Power) lubab meil heita pilgu selle huvitava kirjaniku kujunemisaastatesse ja tänastesse mõtetesse.

Eestikeelsesse filmipealkirja tahaks ma kangesti komasid toppida, aga las jääb nii, nagu välja on kuulutatud :) Filmitutvustus oli ka ootamatult kantseliitlikus sõnastuses, ma usun, et seal filmis on paljut, mida näha ja millele kaasa mõelda, lihtsalt kõik ei ole nii head sõnameistrid kui portreteeritav…

Margareta Atwoodi teoseid on õnneks eesti keelde tõlgitud päris palju, niiet lugemist on. Kui enamasti kiidetakse Atwoodi teravat pilku ühiskondlike probleemide nägemisel ning inimhinge tundmisel, siis ma lisaks ka selle, et ta suudab samavõrra hästi kirjutada väga erinevates žanrites, näiteks minu lemmikud on “Pime palgamõrvar” (panoraamne perekonnaromaan), “Teenijanna lugu” (ulmesse kuuluv düstoopia) ja “Leedi Oraakel” (intelligentne naistekas). Ja mul on hea meel, et eesti keeles on olemas ka valik Atwoodi luulet.

“Alias Grace” (tlk Ilona Kolberg; Eesti Raamat, 1999), “Ebakõlad” (tlk Eva Velsker; Eesti Raamat, 2008), “Kassisilm” (tlk Tiia Rinne; Varrak, 1997), “Leedi Oraakel” (tlk Eva Velsker; Eesti Raamat, 2005), “Maitsev naine” (tlk Urve Hanko; Eesti Raamat, 2012), “Moondatute laulud” (tlk Ene-Reet Soovik; Eesti Keele Sihtasutus, 2003), “Nõiasigidik” (tlk Riina Jesmin; Varrak, 2018), “Orüks ja Ruik” (tlk Riina Jesmin; Varrak, 2004), “Penelopeia” (tlk Ann Alari;  Eesti Päevaleht, 2006), “Pime palgamõrvar” (tlk Karin Suursalu; Eesti Raamat, 2001, Eesti Päevaleht, 2007), “Pinnaletõus” (tlk Karin Suursalu; Eesti Raamat, 1999), “Röövelpruut” (tlk Maia Planhof; Eesti Raamat, 1997), “Süda vaikib viimasena” (tlk Lauri Saaber ; Eesti Raamat, 2016), “Tantsutüdrukud” (tlk Ann Alari, Malle Klaassen; Perioodika, 1987), “Teenijanna lugu” (tlk Ann Alari; Eesti Raamat, 1993, Varrak, 2017), “Uputuse aasta” (tlk Eva Velsker, Eesti Raamat, 2010).

Tiina Sulg

 

„Sipsik” kinodes

Kaua oodatud ning üllatavalt palju kriitikat saanud uus animafilm „Sipsik” on lõpuks jõudnud kinolinale. „Kellele ma ei meeldiks, ma olen ju Sipsik!” hüüab Sipsik filmis.

Erinevate arvustuste ning kommentaaride põhjal on üllatavalt paljud siiski arvamusel, et neile SEE SIPSIK ei meeldi. ERR-i toimetaja Mirjam Mäekivi arvab lausa, et Sipsik on tapetud. Õnneks lapsed kinosaalis on teisel arvamusel. Kohe esimesest kaadrist alates hõiskavad nad rõõmsalt Sipsiku nime ning laulavad usinasti laule kaasa. Kui aus olla, siis oli ka minu jaoks kõige kaasakiskuvam Ewert Sundja ja Liina Sumera muusik , mis elab kindlasti üle igasuguse kriitika filmi kohta ning jääb laste suudel kõlama aastakümneteks (loodetavasti tuleb peagi välja ka filmimuusika plaat). Teine eriliselt nauditav osa on filmi visuaalne pool, mida ilmestavad Edgar Valteri 1960.-1970. aastate stiilis joonistused. Nimelt valisid filmitegijad kunstniku varasema perioodi illustratsioonid eeskujuks „Sipsiku” filmi kujundamisel, et vastanduda tänapäevasele ülimalt elutruule animafilmile. Kui huvitab täpsemalt, kuidas sündis film ning kes kõik selles kaasa lõid, siis tasub ERRi portaalist järele vaadata saadet „Sipsiku lugu”.

Tagasi tulles SELLE SIPSIKU juurde, siis ei tasu heituda, et filmis pole täpselt need samad lood, mis meelde jäänud Eno Raua raamatust „Sipsik”, vaid tasub hoopis rõõmu tunda, et üks armastatud kodumaine lastekirjanduse tegelane tegutseb laste rõõmuks nüüd ka kinolinal, mida saadavad kummitama jäävalt vahvad laulud.

Sipsiku laul:

Klaari Tamm