Kaua oodatud ning üllatavalt palju kriitikat saanud uus animafilm „Sipsik” on lõpuks jõudnud kinolinale. „Kellele ma ei meeldiks, ma olen ju Sipsik!” hüüab Sipsik filmis.
Erinevate arvustuste ning kommentaaride põhjal on üllatavalt paljud siiski arvamusel, et neile SEE SIPSIK ei meeldi. ERR-i toimetaja Mirjam Mäekivi arvab lausa, et Sipsik on tapetud. Õnneks lapsed kinosaalis on teisel arvamusel. Kohe esimesest kaadrist alates hõiskavad nad rõõmsalt Sipsiku nime ning laulavad usinasti laule kaasa. Kui aus olla, siis oli ka minu jaoks kõige kaasakiskuvam Ewert Sundja ja Liina Sumera muusik , mis elab kindlasti üle igasuguse kriitika filmi kohta ning jääb laste suudel kõlama aastakümneteks (loodetavasti tuleb peagi välja ka filmimuusika plaat). 
Teine eriliselt nauditav osa on filmi visuaalne pool, mida ilmestavad Edgar Valteri 1960.-1970. aastate stiilis joonistused. Nimelt valisid filmitegijad kunstniku varasema perioodi illustratsioonid eeskujuks „Sipsiku” filmi kujundamisel, et vastanduda tänapäevasele ülimalt elutruule animafilmile. Kui huvitab täpsemalt, kuidas sündis film ning kes kõik selles kaasa lõid, siis tasub ERRi portaalist järele vaadata saadet „Sipsiku lugu”.
Tagasi tulles SELLE SIPSIKU juurde, siis ei tasu heituda, et filmis pole täpselt need samad lood, mis meelde jäänud Eno Raua raamatust „Sipsik”, vaid tasub hoopis rõõmu tunda, et üks armastatud kodumaine lastekirjanduse tegelane tegutseb laste rõõmuks nüüd ka kinolinal, mida saadavad kummitama jäävalt vahvad laulud.
Sipsiku laul:
Klaari Tamm
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 