Raamatukava

Archive for 30. apr. 2020|Monthly archive page

“Das Boot. Ühe allveelaeva lugu” reedel, 1. mail kell 21.35 ETV2-s

In raamatukava on 30/04/2020 at 19:58

Tutvustus telekavas: Võimas sõjadraama, Lothar-Günther Buchheimi samanimelise, ajaloolistel sündmustel põhineva romaani filmiversioon, Kuldgloobuse ja kuue Oscari nominent. Teine maailmasõda, sakslaste allveelaev U – 96 on missioonil Atlandi ookeanil ja Gribraltari väinas. Külvatakse surma ja püütakse ise selle eest põgeneda. Meeskonna sõja-aastad mööduvad ahtas, klaustrofoobiat tekitavas ruumis, merel kogetakse nii üksluist saagiotsingut kui ka ärevaid hetki, torpedeeritakse laevu ja saadakse ka ise merelahingutes viga. R: Wolfgang Petersen. O: Jürgen Prochnow, Klaus Wennemann, Herbert Grönemeyer jt.

Film põhineb saksa kirjaniku Lothar-Günther Buchheimi isiklikel kogemustel Teise Maailmasõja ajal, millest ta vormistas romaaniks. Tema julgus meenutada sõjakoleduse pisemaidki detaile (võib-olla faktiliselt küll veidi muudetud kujul) tõi edu nii raamatule, mis muutus kiiresti bestselleriks, kui ka 1981. aastal linastunud filmile, mis sai mitmeid auhindu erinevatelt filmifestivalidelt.

Kui on soov rohkem teada saada sõjanduses kasutavate allveelaevade kohta, siis tasub näiteks uurida Eesti sõjaajaloolase Mati Õuna erinevaid raamatuid. Olgu siinkohal ära toodud ta värskemad teosed sel teemal: 2019. aastal koostöös Hanno Ojaloga kirjutatud “Külm sõda Läänemerel 1946-1994”, 2018. aastal ilmunud “Surm teraskirstudes : allveelaevahukud Atlandil 1939-1945” ja 2017. aastal avaldatud “Ookeanisügavusse ja taevakõrgusse”.

Saksa sõjaväe allveelaev U96 on saanud legendaarse staatuse ka elektroonilises muusikas:

Klaari Tamm

“Nõialuud ja kõik muud” reedel, 1. mail kell 18.20 ETV2-s

In raamatukava on 29/04/2020 at 20:12

Tutvustus telekavas: Kui nõid ja tema kass luua seljas läbi tormise taeva tuhisevad, puhub tuul kõigepealt minema nõia mütsi, siis juuksepaela ning lõpuks võlukepi. Õnneks aitavad vastutulelikud loomad nõial kaotatud asjad üles leida. Vastutasuks paluvad nad luba luuale elama asuda. Muinasjutuloo jutustab Maria Annus.

Volbripäeval ja sellele eelneval ööl on sobilik üle vaadata kogu oma kodune nõiavarustus: kostüüm, kübar, luud, võlukepp ning muidugi vastav kirjandus. Kõige esimesena tuleb pähe saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri “Väike nõid”, millest on valminud vahva samanimeline etendus koos legendaarse lauluga “Nõia elu”. Vähemalt sama lõbus ja õpetlik on inglise lastekirjaniku Julia Donaldsoni raamat “Nõialuud”, mis ongi 1. mail linastuva animatsiooni aluseks. Värssjutt sõprusest ning headusest, mille on tõlkinud meie enda armastatud lastekirjanik Leelo Tungal.

Sellega kindlasti nii-öelda kohustuslike raamatute nimekiri nõidadele ei lõpe, eesti lastekirjanduses leiab veel mitmeid põnevaid tegelasi nagu Kristiina Kassi nõianeiu Nöbinina, Edgar Valteri Iika, Aino Perviku Kunksmoor või Siiri Laidla raamatukogunõid Rosaalie jne. Kes on Sinu lemmiknõid? Mõni nimetatutest või hoopis keegi teine maagiline olend? Ohutut lendu volbriööl, kallid nõiad, mis muud …

“Nõia elu” Marko Matvere esituses:

Klaari Tamm

“Lugu toidu raiskamisest” teisipäeval, 28. aprillil kell 15.55 ETV+-s

In raamatukava on 28/04/2020 at 12:11

Tutvustus telekavas: Kolmandik maailmas toodetavast toidust läheb prügimäele, samal ajal kui 800 miljonit inimest nälgib. Toiduraiskamisele tuleb lõpp teha, aga kuidas? Meisterkokad Anthony Bourdain, Dan Barber, Mario Batali, Massimo Bottura ja Danny Bowien näitavad, kuidas valmistada hõrgutavaid roogi sellistest toiduainetest, mille enamik inimesi ära viskab. Film rõhutab, et toiduraiskamine on kuritegu, ja näitab, kuidas väikeste muudatustega saab kaasa aidata 21. sajandi suurima probleemi lahendamisele.

Dokumentaalfilm on tehtud juba kolm aastat tagasi, kuid temaatika pole aktuaalsust kaotanud, vaid vastupidi. Järjest enam pööravad sellele probleemile tähelepanu nii erinevad organisatsioonid, liikumised kui ka poed ning inimesed ise. Eriti teravalt tuli toiduraiskamise teema päevakorda eriolukorra kehtestamisega, kui Keskkonnaministeerium kutsus inimesi üles toitu varuma mõistlikult. Mida siis teha, et prügikasti maanduvad (toidu-)kogused oleks minimaalsed?

Kui ideedest puudu jääb, siis tasub uurida säästlikku tarbimist tutvustavaid raamatuid, mida ilmub järjest enam. Eelmisel aastal ilmus eestikeelsena jäätmevaba elustiili eestkõneleja Bea Johnson’i raamat “Jäätmeteta kodu. Kuidas elada prügivabalt?”, kus ta läbi viie lihtsa sammu suunab lugejaid keskkonnasõbralikuma elustiili juurde.

Lisaks on võimalik lugeda sarnaseid raamatud ka inglise keeles. Näiteks Erin Rhoads “Waste not : make a big difference by throwing away less” ja Shia Su “Zero waste : simple life hacks to drastically reduce your trash”. Kokandusele ning konkreetsetele retseptidele on pühendunud Giovanna Torrico ja Amelia Wasiliev’i raamat “The zero waste cookbook : 100 recipes for cooking without waste”.

Lisaks ei tasuks ära unustada oma lemmikkoka raamatuid, et äkki saab sealt inspiratsiooni. Olgu siinkohal ära toodud käesolevas filmis säästlikult toitu valmistava USA tippkoka Anthony Bourdain’i (1956-2018) eestikeelsed teosed: “Koka rännakud : täiusliku eine otsinguil”, “Avameelselt köögist, ehk, Seiklused kulinaarses allmaailmas” ja “Keskmiselt küps : verine tervitus toidumaailmale ja kõigile, kes toitu valmistavad”.

Klaari Tamm

“Midnight Diner: Tokyo Stories” Netflixis

In raamatukava on 27/04/2020 at 11:34

Igal südaööl avab Peremees (Kaoru Kobayashi) oma söökla öistele kundedele. Menüü on lakooniline — sealihaga misosupp, õlu, sake ja shôchû (enamasti riisist, odrast, kartulist või bataadist destilleeritud sakest kangem alkohoolne jook). Lisaks valmistab Peremees kõike, mida tahetakse, aga tingimusel, et tal on olemas koostisosad ja ta oskab seda valmistada. Kundesid on rohkem kui võiks esmapilgul arvata ning igal neist on oma lugu. Sari põhineb Yarô Abe samanimelisel koomiksisarjal (mangal), mida pole kahjuks tõlgitud ei inglise ega eesti keelde.

Sarja episoodilisus, seotus toitudega ning keskendumine inimsuhetele meenutab aga üht teist jaapani kirjandusteost, mis on ka eesti lugejale kättesaadav. Hiromi Kawakami “Õpetaja portfell” räägib kolmekümnendate teises pooles naisest Tsukikost, kes kohtab baaris oma endist emakeeleõpetajat, seitsmekümnendates leskmeest. Mehel on küll ka nimi olemas, kuid endine õpilane kutsub teda jätkuvalt Sensei’ks (jpn k õpetaja). Nii “Õpetaja portfellis” kui “Midnight Diner’is” on kerget nukrust, seda õrna melanhooliat, mida jaapani kõrgkultuur on ammusest ajast väärtustanud.

Teise raamatusoovitusena sarja juurde tooksin välja jaapani esimese kirjandusnobelisti Yasunari Kawabata romaani “Vana pealinn”, mis eesti keeles on ilmunud Agu Sisaski tõlkes 2001. aastal samade kaante vahel teise Kawabata romaaniga “Tuhat kurge”. Kawabata sai Nobeli preemia “jaapani traditsioonilise mõttelaadi meisterliku kujutamise eest” (A. Sisask väljaande järelsõnas), kuigi ta kirjutas ajal kui see traditsiooniline mõttelaad (või õigemini ehk küll tunnetuslaad) oli juba hakanud suures osas hääbuma. Samamoodi on Peremehe einela justkui jaapanlikkuse oaas keset globaliseerumistuhinas eristamatuks muutunud söögikohtade kõrbe.

Sari peaks vaevata tekitama nostalgiat kõigis, kes on kasvõi kord elus käinud Shinjukus või mujal Jaapanis väikestes traditsioonilistes söögi- või joogikohtades. Kel veel vastavat kogemust pole, saavad aga valmistuda tulevaseks kogemuseks, või reisida — nii nagu raamatud ja sarjad seda igal ajal võimaldavad — unelmais.

Kairi Jets

„Sherlock Holmes Conan Doyle’i vastu” pühapäeval, 26. aprillil kell 13.10 ETV2-s

In raamatukava on 25/04/2020 at 20:17

Tänavu möödub juba 90 aastat kirjaniku surmast, see dokumentaalfilm on tehtud 2017. aastal esimese Scherlock Holmesi loo, „Etüüd punases” ilmumisest 130 aasta möödumise tähistamiseks. Sir Arthur Conan Doyle ei olnud ise üldse õnnelik, et tema muu looming Sherlock Holmesi varju jäi ja film tutvustabki meile müüdi ja reaalsuse seoseid ning avab meie ees detektiivi ja kirjaniku suhted. Väidetavalt on geniaalsest viiuldavast uurijast tehtud 260 filmi, tuhandeid telefilme, videomänge ja koomikseid.
Ausalt öeldes olen ma ka ise Doyle’ilt lugenud põhiliselt Sherlock Holmesi  lugusid ja muidugi lapsena “Kadunud maailma”ja “Maracoti sügavikku”, mis ilmusid ühes raamatus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt” 1958. aastal. Esterist leiab aga ka ajaloolisi ja ulmeraamatuid, millele tasuks sisse vaadata – ehk ongi nii head, kui autor arvas.  Võibolla  lugejad on lihtsalt ühe kangelase külge kinni jäänud, kindlasti jätkub eriolukorra lõppedes turistide vool Baker Street 221B-sse, mis on esimene raamatukangelasele avatud muuseum. Muide, kas kujutate ette, et alates 2002. aastast on Sherlock Holmes Royal Society of Chemistry auliige?

Ühtegi korralikku elulooraamatut kirjanikust eesti keeles ei ole, huviline võib rinda pista teise krimikirjaniku, John Dickson Carri kirjutatud raamatuga  „The life of Sir Arthur Conan Doyle”.

Eesti keeles lugeda saab näiteks Mark Frosti „Seitse nime : kirjanduslik müsteerium Sherlock Holmesi looja, kirjanik A. C. Doyle’i eraelust” või
Massimo Polidoro raamatut „Viimne seanss : Houdini ja Conan Doyle’i kummaline sõprus”.

Kirjastus Fantaasia on 2006. aastal välja andud tsitaadikogumiku „See on ju elementaarne, Watson!”, mis sisaldab Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnu ja vaimukusi, koostas ja tõlkis Eva Luts.

Kaja Kleimann

„Schindler. Tõeline lugu” reedel, 24. aprillil kell 20.05 ETV2-s

In raamatukava on 22/04/2020 at 13:49

Meile näidatav dokumentaalfilm võib saada mõnevõrra üllatuseks, sest telekava andmed ei klapi omavahel hästi kokku.
Kui nüüd võtta tõesena pealkirja ja sisututvustust, siis on tegemist selle filmiga, mis võitis BAFTA dokumentaalfilmi auhinna 1984 ja valmis 1983, ehk kümme aastat enne mängufilmi.
Aga kui uskuda ilmumisaastat, on tegemist hoopis dokumentaaliga „Schindleri nimekiri : 25 aastat hiljem”, mis arvestades osatäitjate nimekirja (Steven Spielberg, Liam Neeson, Ben Kingseley) peab rääkima mängufilmi „Schindleri nimekiri” tegemisest.
Ükskõik kumb film see on, vaatamist väärivad kindlasti mõlemad. Ma ise vist tahaksin rohkem filmitegemise oma näha, aga kardetavasti on ilmumisaastaga kergem eksida kui pealkirjaga.
Arvatavasti on väga paljud inimesed, vähemalt need, kes pole enam verinoored, näinud 1993. aastal valminud ja 7 Oscarit võitnud Spielbergi filmi „Schindleri nimekiri”, mille vaatajareiting on imdb.com-is lausa 8,9 punkti ja mida Spielberg pidas 2005. aastal antud intervjuus oma parimaks filmiks. Võib-olla peab siiani, vaatajad igatahes ühelegi hilisemale filmile nii kõrget hinnangut andnud ei ole.
Aa, ja neile kes ei tea: Oskar Schindler oli Tšehhi-Saksa tööstur, kes võttis alates 1940. aastast tööle juudi töölisi. Ta rajas omaenda koonduslaagri, kus tema töölised olid väliste õuduste eest kaitstud. Kasutades sõprussuhteid SSi, Wehrmachti ja sõjaväeluurega, päästis Schindler Hitleri surmalaagritest üle tuhande juudi. Ma tõesti tahtsin siia panna tegeliku Schindleri pilti, aga turvakaalutlustel polnud see lubatud, niiet peate ise google’ist otsima.
Kahjuks ei ole meie raamatukogus mängufilmi, küll aga on see soovijatele saadaval Telia videolaenutuses.
Tugev film toetub tugevale stsenaariumile (sai ühe Oscaritest) ja see omakorda tugevale raamatule,  filmi aluseks olnud raamat on saanud  Bookeri preemia . Lugege Thomas Keneally samanimelist raamatut.

Kaja Kleimann

„Arabella, mereröövli tütar” reedel, 24. aprillil kell 12.30 ETV-s

In raamatukava on 21/04/2020 at 11:04

Peeter Simmi lavastatud lastefilm tugineb Aino Perviku raamatule ja kuulub kahtlemata parimate Eesti (laste)filmide hulka. Ühendadesseiklused ja inimlikkuse teema, loob film haarava maailma. Osades koolitüdruk Kai Puskar Arabellana ja terve plejaad eesti tippnäitlejaid, kellest kurvastavalt suur hulk juba manalamehed. Piraadilaeva kapten ja Arabella isa on Lembit Peterson, merest püütud hea Aadu Urmas Kibuspuu , mängivad veel Lembit Ulfsak. Aarne Üksküla, Sulev Luik, Endel Pärn, Arvo Kukumägi, Tõnu Kark. Filmi helilooja on Jaanus Nõgisto ja laulusõnade autor Hando Runnel.
Sisust: piraadilaeval elav kapteni tütar nõuab endale saagiks merest välja tõmmatud rändaja Aadu, ja selgub, et mees mõtleb maailma asjadest hoopis teisiti kui ülejäänud teda ümbritsevad inimesed, loo käigus õpetab ta tüdrukut vahet tegema hea ja kurja vahel. Suur ja ohtlik seiklus algab, kui konkurendid tüdruku röövivad ja kaptenilegi saab selgeks, et last tuleks kasvatada kuskil mujal.
Aino Pervikul, kes andis omal ajal “Arabella” käsikirja üle ühel ajal nii kirjastusele raamatuna välja andmiseks kui Tallinnfilmile filmiks tegemiseks, oli filmitegijatele vaid üks palve: et piraatidest ja röövlielust ei tehtaks midagi ahvatlevat ja sümpaatset, et laps-vaataja ei tunneks soovi nende moodi olla. Peeter Simm lavastaja ja stsenaristina valis groteski ja karnevali tee, uskudes samal ajal siiski, et olgu muinasjutt kui tahes groteskne, elu mudel on ta ikka. On öeldud, et filmis on traditsioonilise lastefilmi jaoks tavatultki palju rafineeritust ja julmust ning omal ajal heitis üks kasvatusteadlane ette, et “puhtprotsentuaalselt kulub filmis kurjuse näitamisele rohkem aega ja energiat, värvi ja näitlejaid kui headuse ja heaks muutumise peale. Järelikult selle pedagoogilise töö, mis filmis jääb tegemata, peavad lapsevanemad kodus ise ära tegema.” Eetilisi kompromisse tuleb vahel paratamatult teha, ent näiteks kirjaniku jaoks jäi filmist kõlama mõte, et inimene elab edasi oma tegudes ja lastes, aga see ei tähenda, et lapsed peavad oma vanemate tegude eest vastutama. Röövliseadused ei seisa kõrgemal üldinimlikest seadustest – inimene on vaba valima, kas olla hea ja aus või kuri ja salakaval.
Edgar Valteri kaunite piltidega raamat, mille põhjal film valmis, on mitmes trükis täiesti lugemiseks olemas, erinevusi filmist on avastamiseks küllaga.

Arabella lugu on inspireerinud ka teatritegijaid ja jõudnud lavadele, 2002. aastal  tõi “«Arabella ja Taanieli” Rakvere teatri lavale Norra koreograaf ja lavastaja Hege Tvedt, etendusele kirjutas originaalmuusika Ardo R. Varres. Käsikiri ja libreto Peeter Raudsepalt ja Toomas Suumanilt. Muusikast on ilmunud plaat, mida meie raamatukogus küll kahjuks pole.

2013. aastal esietendus Birgitta festivalil ja jäi siis Ugala mängukavasse Olav Ehala muusikal, mille libretist oli Leelo Tungal, lavastas Margus Kasterpalu, kunstnikuks Rosita Raud. Selle lavastuse muusika plaat meil on.

Filmgi on raamatukogus olemas.

Üks arvustus Eesti Ekspressis.

Kaja Kleimann

“Röövlitütar Ronja” reedel, 24. aprillil kell 9.00 ETV2-s

In raamatukava on 21/04/2020 at 10:25

Koolivaheaja puhul on telekavas lausa kaks filmi röövlilapsukestest, mõlemad tehtud üsna ühel ajal, Ronjast 1984. aastal (raamat kirjutatud 1981) ja Arabellast aasta varem. Ühendavaks lüliks röövlid, ühes kuival maal ja teises merel, ning laste – vanemate suhted,eetika ja moraali küsimused. Erinevusi on rohkesti ja ehk põhilisemaks Ronja metsades elavad mütoloogilised olendid.  Ühendab neid veel filmiväline pisiasi, et kummastki peaosas olnud tublist osatäitjast ei saanud näitlejat. Inga- Kai Puskar, praegu Polonski, suundus ärisse ja Ronja osatäitja Hanna Zetterberg valiti 21 aastaselt (suurima häälte arvuga kõigist kandidaatidest) Rootsi parlamendi liikmeks. Ta ütles, et ei taha saada professionaalseks poliitikuks, kuid jäi siiski tööle ligi 16 aastaks, enne kui naasis ülikooli.

Ronja lugu on olnud populaarne nii eesti teatrilaval (1988 Ugala, 2010 Endla.  kui Jaapani 26 osalise animeseriaalina (2014-2017)
Sisust:
Ühel ja samal tormisel ööl sünnivad põlistele vaenlastele, röövlipealikutele Mattisele ja Borkale lapsed – esimesele tütar Ronja ja teisele poeg Birk. Ronja on kartmatu laps kesk koledaid hallvanakesi, harpüiasid ja muid metsaelukaid (mulle meeldib väga sõna Tötskääbik!).
Pärast mõningast kaklemist saavad Ronjast ja Birkist sõbrad ja üheskoos tuleb neil vastu astuda mitmesugustele erinevatele raskustele ja püüda aru pähe panna oma vanematele. Ma ise pole filmi veel näinud, kuid raamat meeldis väga, seda soovitan lugeda igal juhul. Võiksite valida esimese eestikeelse väljaande, kus ka “Vennad Lõvisüdamed” sees, saate kaks head raamatut korraga.  Ja pärast võib kogu Lindgreni loomingut (üle) lugeda.

Astrid Lindgreni samanimelise jutustuse ainetel valminud filmi  režissöör on Tage Danielsson, kes pälvis selle eest Hõbekaru.  Osades Hanna Zetterberg, Dan Håfström, Börje Ahlstedt, Lena Nyman, Per Oscarsson jt. Film on restaureeritud.

Film  ka DVD plaadil raamatukogus olemas.

Muusika on väga tore.

 

 

Kaja Kleimann

“Tarzani legend” pühapäeval, 19. aprillil kell 22.50 Kanal2-s

In raamatukava on 17/04/2020 at 08:32

Ega ma selle filmi vaatamist lausa ei soovita, aga kui on ajaülejääke ja suurt targemat teha pole, siis uudishimu pärast võib vaadata küll.

Seiklus-põnevik, osades Alexander Skarsgård (John Clayton / Tarzan), Christoph Waltz (Leon Rom), Samuel L. Jackson (George Washington Williams), Margot Robbie (Jane Clayton), lavastaja David Yates. Film IMDb-s.

Ma ei teagi, kelle kapsaaeda ma neid kive peaks pilduma hakkama, et sest filmist mu meelest head filmi ei saanud. Mõned väiksemad lähevad näitlejatele — olgugi, et tegu on toredate ja andekate näitlejatega, siis siin filmis on kõik kuidagi puised ja kandilised või pabernuklikud. Suuremad lähevad lavastajale — tal on selline raskekahurvägi käes, kõik on maailma erinevatest otstest pärit  ja selle asemel, et sellest sünergiat tekitada, jäetakse igaüks suht juhendamata ja omapead. Kõige suuremad lähevad stsenaristidele — see lugu sellisena minu meelest filmina ei toimi (küll aga leidsin ma end mõttelt, et kehva filmi asemel oleks sellest loost päris hea koomiksi saanud). Ja siis mõned arvutijoonistajatele — digidžungel ja kärts-mürts on ebausutavad ja multifilmilikud. Et vaadake siis ise, kas teil tekib tahtmine kiva loopima hakata.

Filmi kohta on arvamust avaldanud Margit Adorf Eesti Päevalehes “Tarzan pakub romantilist silmailu“, Mariliis Peterson ERRi lehel “Meeleheitlikud katsetused 3D-efektiga“, Mart Raun Äripäevas “The Legend of Tarzan – Tarzani legend (2016)“, Diana Nähtud-nägemata blogis “Tarzani legend“.

Ega ma raamatut just ka nii väga ei soovita, aga meelde tuletada, et see olemas on, tahaksin küll :) Raamatukogus on terve pikk rivi Edgar Rice Burroughsi kirjutatud Tarzani-lugusid (“Tarzan”, “Tarzan – ahvide kasvandik”, “Tarzan – džunglivalitseja”, “Tarzan ja võõrleegion”, “Tarzan ja hullumeelne”, “Tarzan ja kadunud impeerium”, “Tarzan ja keelatud linn”, “Tarzan ja Kuldlõvi”, “Tarzan ja kullalinn”, “Tarzan ja leopardinimesed”, “Tarzan ja lõvi-inimene”, “Tarzan ja Opari kalliskivid”, “Tarzan ja sipelginimesed”, “Tarzan Pellucidaris”, “Tarzani džunglijutud”, “Tarzani metsikud sõbrad”, “Tarzani otsingud Stella”, “Tarzani poeg”, “Tarzani tagasitulek”, “Tarzani tagasitulek. Tarzani loomad”, “Võidutsev Tarzan”, “Võimas Tarzan”, “Võitmatu Tarzan”, “Kättesaamatu Tarzan”, “Kohutav Tarzan”), viimasel ajal need eriti laenutamist ei leia, aga raamatute välimusest on näha, et kunagi on neid üsna hooga loetud. Olgu selle raamatu headusega nagu on (mitutsugu arvamisi on leida n Ulmekirjanduse Baasist), Tarzani tegelaskuju elab igatahes jõudsalt edasi, olgu kodumaiste näidetena Toomas Raudami „Tarzani seiklused Tallinnas” või Periskopi „Tarzan Tallinnas laulupidul” või Contra luulekogu “Tarczan”.

Kolasin juutuubis, vaatasin filmi-intervjuusid ja noppisin välja minu jaoks kõige lõbusama katke:

 

Tiina Sulg

“Ristumine peateega” neljapäeval, 16. aprillil kell 22.05 ja laupäeval, 18. aprillil kell 14.00 ETVs

In raamatukava on 15/04/2020 at 14:55

Juba paarkümmend aastat aastat tagasi valminud film, mida telekava tutvustab nii:

Laura ja Roland üritavad hääletades teise linna jõuda. Kolmanda autoga jõuavad nad ristmikule, kust enam edasi ei saa. Neid lihtsalt ei võeta peale. Laura eestvedamisel hakatakse liikuma mööda kitsast metsateed, et öömaja leida. Oma väikeses metsamajakeses elab Osvald, kellel on foto maailma kauneimast naisest, neli miljardit dollarit, mille ta sai maja taga jões elavalt kuldkalakeselt ja näib, et ta ootab kedagi. Fotol olev naine on päevitunud, tal on sünnimärk ja ta kannab kaelas peenikest kuldketti. Roland ja Laura astuvad sisse ning tundub, et Osvald ongi Laurat oodanud. Ta on kindel, et rahast tulev jõud tõi temani tüdruku ajakirjakaanelt. Kuid asi ei möödu sekeldusteta. Laural on kaasas armastatud noormees, kellega Osvald ei ole arvestanud. Mees pakub Rolandile raha – miljard dollarit Laura armastuse eest. Algab mäng tegelaste mõistuse ja tunnete proovilepanekuga. Osades Andrus Vaarik, Piret Kalda, Jaan Tätte ja Emil Urbel. Lavastaja Arko Okk, stsenaristid Jaan Tätte ja Arko Okk, muusika autor Jukka Linkola.

“Ristumine peateega” oli Jaan Tätte läbimurre draamakirjanikuna. “Ristumine peateega” võitis 1997. aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse ja lavastati 1998. aastal nii Pärnu “Endlas” kui Tallinna Linnateatris ning levis tõlgetena, olgu siis täislavastuse või ettelugemistena, ka väljaspoole Eesti piire.

ERRi arhiivis on olemas Linnateatri lavastus — osades Tõnu Oja, Piret Kalda, Andres Raagi ja Ago Roo, lavastaja Jaan Tätte — (I vaatus, II vaatus) ja kui see kodusolemine ükskord läbi saab, siis võib ehk seda Von Glehni Teatrisse vaatama minna — osades Margus Prangel, Nero Urke, Ellen Kilgas, Pääru Oja, lavastaja Margus Prangel. Suveteatrite huviline saab võib-olla meenutada paariaastatagust lavastust Kukruse mõisas — osades Margus Prangel, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg, Tiit Alte, lavastaja Allan Kress — või Polygon Teatri lavastust — osades Karin Rask, Eero Spriit, Siim Maaten ja Tamur Tohver või Mait Rebane, lavastaja: Tamur Tohver — või mõneaastatagust Lendteatri lavastust — osades Margus Möll, Anne-Mai Tevahi, Karl Bussov, Aire Pajur, lavastaja Tess Pauskar — või veel mõnda hoopis vanemat lavastust.

Ja muidugi võib seda näidendit ikka ja jälle üle lugeda. Minu meelest on väga tore, et igasuguseid näidendiraamatuid on viimasel paarikümnel aastal päris hästi ilmunud, et alati võiks rohkem, aga ka praegune seis on mu meelest ikkagi üllatavalt hea. Ja muuseas, kui trükivalikus ilmunud näidendtest jääb väheseks, siis võib vaadata, mida Eesti Teatriagentuuri näidendite andmebaas pakub.

Jaan Tätte laululooming on nii avar, et siit on üsna raske valikut teha, aga olgu siis “Silveri laul”:

Tiina Sulg

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs

In raamatukava on 09/04/2020 at 18:30

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” (The Battle for Notre Dame, Prantsusmaa 2019) esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs, kordus teisipäeval, 14. aprillil kell 22.00 ETV+s.

15. aprill 2019. Meeletu tulemöll ähvardab neelata Pariisi Jumalaema kiriku. Kogu maailm jälgib katastroofi, kuid keegi ei tea, mis toimub kulisside taga. Režissöör Emilie Lançoni film viib vaataja tulekahju kustutamise esimestesse hetkedesse, kui päästeoperatsiooni juhil on vaja mõne minutiga visandada tegevusplaan, sellele riigi presidendi heakskiit saada ja kümned päästjad saata võitlusse leekidega. Lahingus osalenud jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, meenutades seda kohutavat ööd. (ETV)

Selle nädala filmisoovituseks on eelmise aasta ühest kõige dramaatilisema sündmuse tagamaadest rääkiv dokumentaalfilm. Remondis olnud kiriku tulekahju arenguid jälgis pea otseülekandena kogu maailm, pärast põlengut lubasid taastamisel abi väga erinevad osapooled, riikidest ja teadlastest firmade ja eraisikuteni. Ajaloolised pühakojad on korraga nii religioossed kui ka kultuurilised sümbolid, ning Notre-Dame on neist kindlasti üks tuntumaid.

Kõige kuulsam Jumalaema kirikust rääkiv teos on loomulikult Victor Hugo (1802-1885) “Jumalaema kirik Pariisis”, mille on eesti keelde tõlkinud Johannes Semper. Raamatu esmatrükk ilmus 1924. a., kuid Semperi tõlge on ilmunud veel päris mitmel korral pärast seda.

Jumalaema kiriku tulekahju puhul oli tähelepanuväärne ka see, kuidas globaliseerumine mõtestab ümber kohalikke sümboleid — ammusest Pariisi ja Prantsusmaa sümbolist sai kogu inimkultuuri ja -saavutuse tähistaja, mille saatusele elas meedia vahendusel kaasa terve maailm.

Lähemalt võib selle kohta lugeda Adrien Goetz raamatukesest “Inimkonna Jumalaema kirik” (2019).

Kairi Jets

“Maailmade sõda” FOX-is

In raamatukava on 07/04/2020 at 15:19

“Maailmade sõda” (War of the Worlds”, 2019 USA, Prantsuse, Inglise) FOX- nähtav alates märtsi lõpust, aga kordustega peaks järje peale saama.

Sarja on loonud ja kirjutanud BAFTA auhinnaga pärjatud Howard Overman („Misfits“, „Crazyhead“, „Merlin“), peaprodutsendid on Johnny Capps, Julian Murphy ja Howard Overmann ettevõttest Urban Myth Films. Sari IMDbs.

Pean tunnistama, et sarja otsa komistasin täiesti juhuslikult, eelnevalt sellest üldse midagi kuulnuna. Esimesest hetkest tundus tegevus kahtlaselt tuttav ja oh üllatust, tegu ju ulmeklassikaga
Sarja esimesel hooajal on 8 episoodi. Esmapilgul võib esimest episoodi vaadates hakkata kannatus kaduma, nagu sissejuhatustega vahel kipub minema. Edasi jagub juba põnevust ja pinget rohkem.

Sügisel alguse saanud telesarja “Maailmade sõda”, mis põhineb samanimelisel raamatul, millest kuulnud ilmselt iga ulmefänn, ulmeklassiku Herbert George Wellsi “Maailmade sõjal”, mis nägi ilmavalgust aastal 1898. Teos on kandnud ka nime “London rusudes”.

Teada on, et lisaks arvukatele raamaturükkidele saab Maailmade sõda ka ekraniseeringuna lausa kahes versioonis näha. Uuem film on küll väga kaasajastatud, kuid siiski tasub vaatamist.

Herbert George Wellsist Wikipedias.

Treiler.

Kui astronoomid avastavad sõnumi teisest galaktikast, tõestab see ümberlükkamatult maavälise elu olemasolu. Kogu maailm ootab hinge kinni pidades järgmist kontakti. Kaua ei tule oodata. Mõned päevad hiljem on inimkond peaaegu täielikult hävitatud: kõhedas tühjuses elavad veel vaid mõned üksikud inimesed. Tulnukad jahivad ja tapavad nüüd ellujääjaid, kes üritavad mõista, kes neid ründab ja miks nad neid hävitada püüavad. See emotsionaalne, vaatemänguline ja karakteritele keskenduv seriaal on ainulaadne kombinatsioon inimdraamast ja parimast teadusulmest. See on lugu tavalistest inimestest, kes on sattunud ebatavalisse olukorda – nad on midagi enamat kui pelgalt sõjaohvrid. Tulnukate jõhker rünnak ei ole aga juhuslik: selle põhjuseid võime oma silmaga näha. „Maailmade sõda“, mille tegevus toimub tänapäeva Euroopas, on mitmetahuline sari, mis põhineb H. G. Wellsi ajatul ulmeromaanil.

Triin Võsoberg

“MARJUSTIN 8.0 Juubelisaade Marju Lauristinist” kolmapäeval, 8. aprillil kell 22.05 ETVs

In raamatukava on 06/04/2020 at 19:10

Marjustin sai temast juba noorpõlves ja sõprade ning tudengite jaoks on ta Marjustin senini. Ometi pole ta loobunud oma vanemate, tuntud juunikommunistide perenimest, püüdes oma tegevusega anda sellele uus ja väärikas sisu.

Juubelisaade 2015. aastal Eesti Päevalehe poolt Eesti mõjukaimaks poliitikuks hinnatud Marju Lauristinist.

Armastatud õppejõust, silmapaistvast poliitikust, teadlasest ja targast inimesest räägivad juubelisaates vend Jaak Allik, lapselaps Estookin, Lauristini õpilased Raul Rebane, Tiit Matsulevitš ning Taavi Eilat, aga ka sõbrad Mari Tarand, Ülo ja Mari Tuulik ning Merle Karusoo.

Saatejuhtideks on Marjustini õpilased Margit Kilumets, Madis Jürgen ja Hans H. Luik.

Neile, kes soovivad selle erilise naise elust ja mõtetest rohkem teada saada, on pakkuda ka lisalugemist: “Marjustini sajand : kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast” ja “Punane ja sinine : peatükke kirjutamata elulooraamatust : valik artikleid ja intervjuusid 1970-2009”.

Anu Amor-Narits

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” kolmapäeval, 8. aprillil kell 23.25 ETV2s

In raamatukava on 06/04/2020 at 10:31

Kuna eelistan ajalugu nii raamatus kui filmis, jäi kava vaadates pilk pidama ajaloolistel nimedel. Põhjus lihtne — need tegijad jõudsid osaleda enda teadmata paljudes ajaloolistes suursündmustes. Sellel momendil nad lihtsalt elasid ja tegid seda mis, neile meeldis, mõtlemata, et 500 aasta pärast kirjutatakse nendest raamatuid ning tehakse nendest filme, dokumentaale jne.

Tegu on Saksa dokumentaalfilmide sarjaga, mille originaalpealkiri on “Die Grossen Künstlerduelle”, inglise keelede tõlgituna “The Antagonists – Rivalry in art”.

2016–2017 lavastasid Sylvie Kürsten, Andreas Gräfenstein ja Henrike Sandner kokku 5 osa:

1. Michelangelo vs Leonardo.

2. Van Gogh vs Gauguin.

3. Nolde vs Liebermann.

4. Caravaggio vs Baglione.

5. Turner vs Constable.

Neil kõigil on ühiseid nimetajad millega tegeletakse: asukoht, ambitsioonid, kadeduse ja põletav püüdluse jõuda uutele kõrgustele ning kuulsus, samas läbikukkumine. Nende rivaalitsemise kaudu saame aru ehk rohkem nende tegelikust olemusest.

Saksa keelne treiler: Michelangelo vs Leonardo:

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” on esimene osa ja käsitleb 2 ühe sama ajastu silmapaistvat kunstniku rivaalitsemist.

Firenze 1504. Michelangelo ja Leonardo saavad tellimuse täita Palazzo Vecchio seinad kahe hiiglasliku lahingumaaliga. Leonardo da Vinci oli selleks ajaks kohaliku kunstimaailma vaieldamatu tipp, 29 aastat noorem ja värskelt kuulsaks saanud Michelangelo Buonarroti aga kujunenud teda ärritavaks rivaaliks, kellega tal tuleb nüüd võistu maalima hakata. Kuid lisaks tülidele ja vaidlustele mõjuvad kaks suurkuju üksteisele ometi ka innustavalt.

Nagu ammu öeldud, et ilu on vaataja silmades, nii jääb igalühel otsustada, et kumb suurkuju võidab duelli. Samas tasuks uurida kas seda vastasseisu on kirjeldatud raamatutes “Michelangelo. Noor kunstnik, kes unistas täiuslikkusest” ja “Leonardo da Vinci. Mees, kes oli oma ajast ees”.

Piia Tuule

“Nõukogude aja toit” teisipäeval, 7. aprillil kell 22.50 ETV2s

In raamatukava on 04/04/2020 at 11:50

Tõukudes XIX sajandi filosoofi Ludwig Feuerbachi sententsist “Inimene on see, mida ta sööb”, loodab režissöör Boriss Karadžev selle kulinaarse filmirännakuga aidata välismaalastel paremini mõista nõukogude ja postsovetlike inimeste mentaliteeti ning motiive. Nõukogude aja toit on sotsiokultuurne fenomen, kunagise impeeriumi kunagisi kodanikke tänini siduv ühisosa.

Pole ehk päris tavapärane film meie blogis tutvustamiseks, kuid samas on toit lahutamatu osa meie kõigi elust ja toidule pühendatud kirjandust on ilmunud palju.

Kui nõukogude ajal sõid inimesed piltlikult öeldes selleks, et kõht täis saada, siis meie tänapäevases ühiskonnas on toit omandanud hoopis uusi tähendusi ja toidukultuur on lahutamatu osa kultuurist.

Mõeldes nõukogude aja toidule, meenuvad legendaarsed Salme Masso kokaraamatud, mis olid kohustuslikud iga kodus, rääkimata Lilian Kosenkraniuse juhitud saatest “Vaata kööki”.

Kuigi tänapäeval on meil võimalus toitu valmistada oluliselt rikkamast tooraine valikust kui tol ajal, tasub mõnikord kiigata ka vanadesse kokaraamatutesse, kust võib leida maitsvaid ja ilmselgelt nostalgilisi retsepte. Näiteks minu lapsepõlve lemmik oli Salme Masso “Laste kokaraamat”. Meist paljude kodudes leidis kindlasti tihedat kasutust Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”, kus on muuhulgas maailma parimate vahvlite retsept. Ideaalselt filmi juurde sobiv raamatusoovitus kaasajast on Olga ja Pavel Sjutkini “Nõukogude kokakunst : retsepte ja tõsilugusid nõukaaja köögist”, kus kõik retseptid on vürtsitatud ilmekate saamislugude ja omaaegsete fotode ja reklaamidega.

Lisalugemiseks sobib artikkel Õhtulehest, mis räägib kahtlemata nõukogude aja toiduga kaasas käinud ja tänapäeval taas üha populaarsust koguvast fenomenist — hoidiste valmistamisest. Siinkohal ei hakkama ma küll ühtegi hoidiste raamatut eraldi välja tooma, kindel see, et ilmunud on neid palju.

Lõpetuseks ka laul just nimelt nõukogude ajast ja toiduvalmistamisest:

Anu Amor-Narits