“Koduabiline” võib loona tunduda nõrk või lausa lihtsakoeline. Selliste teemade puhul nagu rassiküsimused, naiste õigused ja emadus võiks oodata palju jõulisemat lähenemist, aga “Koduabiline” on pigem portree kui lugu, sest kõik suured sündmused toimuvad taustal või on juba saanud mälestusteks. See on portree lõunaosariigist, kus aeg libiseb nii pehmelt ja märkamatult mööda, et miski mis maailmas toimub, ei suuda seda päriselt äratada, ajaperioodist, mil kõik muutus nii kiiresti, et aeglasema taibuga inimestele pole see tänase päevani kohale jõudnud ja tumedanahalistest koduabilistest, kes elavad kuuekümnendatel Mississippis oma väikest elu, teades, et nende lapsed saavad tundma sama alandust, 
mida nende emad ja isad, aga sellegipoolest julgevad unistada kuninglikult. Kuigi on loodud täiuslik tuumakatel, ei räägi see film suurtest võitudest ega kaotustest ning samal ajal, kui televaatajad ootavad hinge kinni pidades plahvatust, on jõudnud märkamatult juhtuda nii mõndagi tegelaste sees.
Film on valminud Kathryn Stocketti samanimelise raamatu põhjal.
Sander Kaasik
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 