Tänavu möödub juba 90 aastat kirjaniku surmast, see dokumentaalfilm on tehtud 2017. aastal esimese Scherlock Holmesi loo, „Etüüd punases” ilmumisest 130 aasta möödumise tähistamiseks. Sir Arthur Conan Doyle ei olnud ise üldse õnnelik, et tema muu looming Sherlock Holmesi varju jäi ja film tutvustabki meile müüdi ja reaalsuse seoseid ning avab meie ees detektiivi ja kirjaniku suhted. Väidetavalt on geniaalsest viiuldavast uurijast tehtud 260 filmi, tuhandeid telefilme, videomänge ja koomikseid. 
Ausalt öeldes olen ma ka ise Doyle’ilt lugenud põhiliselt Sherlock Holmesi lugusid ja muidugi lapsena “Kadunud maailma”ja “Maracoti sügavikku”, mis ilmusid ühes raamatus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt” 1958. aastal. Esterist leiab aga ka ajaloolisi ja ulmeraamatuid, millele tasuks sisse vaadata – ehk ongi nii head, kui autor arvas. Võibolla lugejad on lihtsalt ühe kangelase külge kinni jäänud, kindlasti jätkub eriolukorra lõppedes turistide vool Baker Street 221B-sse, mis on esimene raamatukangelasele avatud muuseum. Muide, kas kujutate ette, et alates 2002. aastast on Sherlock Holmes Royal Society of Chemistry auliige?
Ühtegi korralikku elulooraamatut kirjanikust eesti keeles ei ole, huviline võib rinda pista teise krimikirjaniku, John Dickson Carri kirjutatud raamatuga „The life of Sir Arthur Conan Doyle”.
Eesti keeles lugeda saab näiteks Mark Frosti „Seitse nime : kirjanduslik müsteerium Sherlock Holmesi looja, kirjanik A. C. Doyle’i eraelust” või 
Massimo Polidoro raamatut „Viimne seanss : Houdini ja Conan Doyle’i kummaline sõprus”.
Kirjastus Fantaasia on 2006. aastal välja andud tsitaadikogumiku „See on ju elementaarne, Watson!”, mis sisaldab Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnu ja vaimukusi, koostas ja tõlkis Eva Luts.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 