Mullu valminud rootsi film rootslase Fredrik Backmani samanimelise raamatu põhjal. Raamatut on tutvustatud mitmetes blogides, ka meie Lugemissoovitustes sel kevadel, järgmisel nädalal on see Kirjanduskohviku raamatuks, nii et soovitusi lugemiseks on piisavalt, filmi tuleb aga soovitada pimedas usus.
Film on vaatajate arvates küll kahjuks palju madalamat hinnet väärt kui samuti Backmani raamatul põhinev kahele Oscarile nomineeritud „Mees nimega Ove” , aga loodetavasti siiski mitte halb. Peaosaline üksi filmi päästa muidugi ei saa, kõvasti abi on heast näitlejast aga ikka.
Britt-Marie rollis on suurepärane Pernilla August, kes on laval mänginud nii Tšehhovi, Ibseni kui Shakespeare`i näidendites ja kehastanud filmilinal nii Anakin Skywalkeri, Jesuse kui Ingmar Bergmani ema.
Film räägib 63-aastasest Britt-Mariest, kes jätab pärast 40 aasta pikkust abielu abikaasa maha. Järsku on ta sunnitud leidma töö (ta pole palgatööl käinud) ja kogu oma elu ümber mõtestama. Selle käigus suudab ta üllatada nii (raamatu)lugejat, (filmi)vaatajat kui ka iseennast.
Ehk on siiski ka tema elus olemas teine võimalus ja kunagi ei ole liiga hilja elama hakata?
Jalgpallifänni minust pärast lugemist ei saanud, aga see eest muutus tugevasti mu mulje Britt-Mariest, kes raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on ikka tõeline vinguviiul, ja, ütleme ausalt, vastik mutt.
Mind tõsiselt huvitab, kuidas film tema isiksuse avamisega hakkama saab.
Filmi kohta on lugeda kaunis vähe, aga mingist kommentaarist jäi mulje, et ehk on filmis rohkem koomikale rõhutud kui raamatus.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 