Kas oled kunagi mõelnud, kust on pärit need armsalt naeruväärsed, andestamatult osavõtlikud, haavavalt äraolevad või trööstivalt praktilised tegelased, kellega tutvumise järel hakkad neid kõikjal kohtama. Esmalt avastad, et su õde on piripiiga, siis tuleb välja, et seda on ka su raskemuusikalembene, Banderase moodi riietuv sõber. Pooled su tuttavad on järsku piripoisid ja sa vaatad murelikult kuidas mõnelgi neist hakkavad tekkima esimesed koduvanastumise ilmingud. Päevast päeva proovid filifjonkasid veenda, et maailm ei ole tegelikult nii hirmus nagu ajalehe krimiveerg, kuid pimeduse saabudes kaotad kogu oma vapruse. Loodus on tardunud halvaendelisse vaikusse, mille kurdistavas tühjuses võib aimata seeliku sahinat. Aknaklaasile on tekkinud jäälilled ning sinu enese krampi tõmbunud sisemusest katkendlikult väljuvad hingeõhupahvakud on küllaldaseks tõendiks ligi hiilivast urrist. Avad ukse ja seal ta seisab. Igavesti karta või teda tundma õppida – kumb oleks kohutavam? Miks on sul aimdus, et öös kumavate akende taga on päev päevalt aina enam staatilisest elektrist surisevaid hatifnatte? Järsku hakkan ise ka hatifnatiks muutuma.. Just siis, kui su silmad on muutunud tühjadeks ümmargusteks sõõrideks ja sind sunnib läbi hämarate kuude edasi vaid võõras saatuslik jõud, kohtud tuutikiga, kes kutsub sind teelauda. Teed asuvad serveerima kolm nähtamatut hiirt. Koos soojusega hakkab sinu sisse valguma arusaam sellest, kui kirev on tegelikult elu, mis on varjatult sinu ümber alati olemas ning mõistad, et selles valguses on igatseda midagi kättesaamatut ikka väga niru.
Arvestades, mil määral meenutab muumipere Tove Janssoni enda perekonda ja kui paljudel tegelastel on tema tutvusringkonnas kindlad prototüübid, võiks muumilugusid peaaegu et pidada autobiograafilisteks. Samuti nagu muumipere, on ka Tove elanud maailma varjutava surmatähe hirmus ja kolinud üksikule saarele. Muumide muretus eluviisis peegeldub Tove boheemlus, My isepäisuses tema trots. Kui nüüd tundub, et ma proovin muumilugusid kitsastesse raamidesse mahutada, siis huvitaval kombel nende seoste nägemine pigem avardab tõlgendusvabadust, eriti täiskasvanud lugeja jaoks. Muumiraamatud ongi vist sarnaselt “Karupoeg Puhhile” ja “Väiksele printsile” veel populaarsemad täiskasvanute, kui laste hulgas. Menukad on need tõepoolest. Tove Jansson on soome tõlgituim autor ja muumisektorist on saanud omaette fenomen. Kelle südant haisulooma kaisukad ja muumimamma serviis heldima ei pane, selles tekitab see tõenäoliselt juba jälestust. Huvitav kui suur oleks tänaseks päevaks puht majanduslik kahju Soome riigile, kui rootsi juurtega autorile oleks tehtud vihje, et ta võiks kodumaale naasta.
Eesti keeles on lisaks lasteraamatutele ilmunud ka teisi, nende hulgas päriselt autobiograafiline “Kujuri tütar” ja päriselt täiskasvanutele mõeldud “Aus pettur”. Lisaks võib lugeda Tuula Karjalaise kirjutatud elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Nüüd siis on olemas ka mängufilm, mida igaüks läheb ise vaatama. Niipalju võin öelda, et selle keskmes on Tove eneseotsingud ja draamažanrile omaselt intriig – pigem suhted isa, kui emaga, kirglik noorpõlvearmastus Vivica vastu, mitte kooselu Tootiga; kuid jätab endast maha väga sooja tunde. Kui sa aga peaksid end kunagi nukra või üksildasena tundma, siis mõtle Tutsikule ja Lipsikule, kes soovisid, et ka võlur leiaks oma kuningrubiini. Neilt endalt seda ära võtta ei tohi – sest see on see kõige suurem ja kõige hullem.
Sander Kaasik
See film ja ka eelmine “Jack Reacher” on mul nägemata, aga Lee Childi raamatuid, mille alusel film on tehtud, olen ma lugenud üsna usinalt ja neid raamatuid teistele lugemiseks hääl meelel soovitanud, mu kolleegid on muga üsna ühel nõul, raamatukogu lugemissoovituse blogist leiab päris mitu soovitust: “
Kriitikute üldine arvamus (n Karoliina Vasli Äripäevas “
Ma ei soovita seda filmi. Ei soovita, sest see film on hea näide sellest, et raamat on parem kui film. Kui ei ole mingit kavatsust Rick Riordani Percy Jacksoni sarja raamatuid lugeda, siis jah, palun, võite seda filmi vaadata. Kui poleks raamatuid, oleks see täitsa vaadatav noortele suunatud seiklusfilm. Pealegi on selles filmis hulgaliselt tõesti häid näitlejaid; mis omakorda on näide sellest, et kehva stsenaariumit ei päästa ka hunnik A-taseme näitlejaid.
Tutvustus: Tema Majesteedi salateenistuse parim agent Lorraine Broughton (Charlize Theron) on osav spioon, kel ei jää vajaka ka sensuaalsusest ja metsikusest, ning kes on valmis oma oskusi võimatul missioonil ellu jäämiseks ära kasutama. Ta saadetakse kokkuvarisemise äärel Berliinist hindamatut toimikut ära tooma. Sealse osakonnajuhi David Percivali (James McAvoy) näol leiab ta partneri, kes aitab tal eluohtlikest spioonimängudest võitjana välja tulla. Režissöör David Leitch, osades: Charlize Theron, James McAvoy, Sofia Boutella, Toby Jones jt.
“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.
Minu jaoks oli “Thor: Ragnarök” esimene kohtumine Taika Waititi tööga. Olin kuulnud küll ka varasematest tema juhtimisel valminud filmidest (“What We Do in the Shadows”, “Hunt for the Wilderpeople”), aga enne Ragnaröki polnud ma ühtegi neist näinud. Nüüdseks on see viga muidugi parandatud. Eesti kinodes oli seni viimase nimetatud mehe üllitisena võimalik vaadata filmi “Jänespüks Jojo”, mille aluseks on Christine Launensi romaan “Vangistatud taevas”. Kuigi filmi ja raamatu erinevusi on rohkem kui sarnasusi, oli see linateos igati Waititi-vääriline. Loodetavasti on vaatajatel peagi jälle Taika loomingut võimalik mingil moel nautida, sest ekraanile jõudmist ootavad mitmed filmid, nende ses näiteks “Vabamees”, kus peategelast kehastab Ryan Reynolds, aga ühte kõrvaosalisena saab näha ka Taikat. Nimelt pole Taika ainult režissöör, vaid on ka heal tasemel näitleja, kellel oli ka “Thor: Ragnarökis” oma roll mängida. Hoiame nüüd pöialt, et kõik need uued filmid ikka ekraanidele jõuavad…
Lõpuks, et asja ikka kuidagi ka kirjandusega kokku viia, ei tule vist kellelegi üllatusena, et superkangelasest Thorist rääkivate koomiksite, filmide ja sarjade aluseks on põhjala mütoloogiast tuntud jumalad ja kangelased. Ja eks sellest on kirjutatud palju. Isiklikult soovitaksin Villy Sorenseni raamatut “Ragnarök: jumalate lugu” ning Charlene Harrise “Ruunimärkide” sarja raamatuid – neist on küll eesti keeles ilmunud ainult üks, aga inglisekeeles on täitsa võimalik ka lugeda raamatuid “Runelight”, “The Gospel of Loki” ja “The Testament of Loki”. Samuti on põhjala mütoloogiat oma noortelugudes kasutanud Rick Riordan, kelle Percy Jacksoni sari on eesti keeles saadaval, aga, taaskord, põhjala jumalaid käsitlev Magnus Chase’i sari veel ilmumata (loodame, et kunagi ilmub).
Selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista alapealkiri oli/on “Inimese varjud”. Oli, sest üks jupp festivali oli septembris ära, on, sest teine jupp festivalist on novembris. “Inimese varjud” on kena katus, mille all saab rääkida nii inimese sisemistest sügavustest kui ka väljaspoole paistvatest nähtustest ning kõigele muule lisaks ka varjunimedest ja variautorlusest. Varjunimedest ehk pseudonüümidest on meie raamatukogus 17. oktoobrini väljas näitus, laupäevane film sobib imehästi variautorluse teemasse.
Filmist räägitakse nii: “Abikaasa” (The Wife, Suurbritannia, 2017) on Meg Wolitzeri menuromaanil põhinev mängufilm täiuslikust abielunaisest Joan Castelmanist, kes nelikümmend aastat kestnud kooselu järel kirjanikust mehega hakkab lõpuks oma valikutes kahtlema. Joan järgneb mehele Stockholmi, kus tollele on omistatud Nobeli kirjanduspreemia. Nende paari päeva ja öö jooksul selgub nii mõndagi, mis paneb naist mõtisklema, kas abikaasa edu nimel ohverdatud aastad on ennast ikka õigustanud. “Abikaasa” on tunnustatud rootsi lavastaja Björn Runge (“Daybreak”) mitmeid olulisi auhindu pälvinud emotsionaalne ja otsekohene film naiseks olemisest. Linateose vaieldamatu staar on Joani kehastav Glenn Close (“Ohtlikud valed”), kes teenis rolliga oma pika karjääri seitsmenda Oscari nominatsiooni ja võitis Kuldgloobuse auhinna. Meeldejääva rolli teeb ka tema vastaspool, vastuokslikku kirjanikku kehastav Jonathan Pryce (“Troonide mäng”). 
Raamatut ma näinud ei ole ja meie raamatukogus seda ka pole, aga lugemisnäide selt autorilt siiski on — “
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 