Raamatukava

Archive for 10. oktoober 2020|Daily archive page

“Roaldi retked Eestis: Ulmefännide salamaailm” teisipäeval, 13. oktoobril kell 20.00 Kanal2s

In raamatukava on 10/10/2020 at 18:32

 

Arusaadavatel põhjustel pole meil hetkel eriti võimalik maailmas ringi rännata. Roald Johannson, kes varasemalt on maailmas ringi vaadanud on seetõttu keskendunud samuti Eestile. Põhjus, miks saadet soovitame on selles, et teema on sügavalt kirjandusega seotud. Täpsemalt ühe kindla valdkonna — ulmekirjandusega.

Saate tutvustus kõlab: Kui sageli olete teie pööranud pilgu taevasse ja unistanud kokkupuutest mõne kõrgema tsivilisatsiooni esindajaga? Tänases saates infiltreerub Roald Johannson Eesti ulmefännide salapärasesse maailma ja uurib, kes on need inimesed, kelle elu keerleb täielikult fantaasia ümber ning miks kogunetakse kord aastas ulmefännide üleriigilisele kokkutulekule? Videotutvustuse saab siit.

Saates piilutakse natuke lähemalt 2 ulmefänni eludesse-tegemistesse ja räägitakse juttu mitmetega ning heidetakse pilk peale ulmeringkonnas aasta oodatuimale sündmusele — Estconile. Kuna Estconil antakse kätte ka Stalkeri nimelised ulmeauhinnad siis siinkohal tooks ära ka selle aasta võitjate nimekirja:

  • Parim tõlkeromaan: Liu Cixin «Kolme keha probleem» (Eesti Raamat), tõlkinud Raivo Hool
  • Parim eesti autori romaan: Joel Jans «Tondilatern» (Lummur)
  • Parim antoloogia või kogumik: «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür», koost. Eva Luts (Fantaasia)
  • Parim tõlkelühiromaan või -jutustus: Paolo Bacigalupi «Khaimi lapsed», tõlkinud Andreas Ardus. Autorikogus «Takerdunud maa» (koos Tobias S. Buckelliga, Fantaasia)
  • Parim tõlkelühijutt: Kirill Benediktov «Koletis», tõlkinud Veiko Belials. Antoloogias «Raevu päevad» (koost. Veiko Belials, Fantaasia)
  • Parim eesti autori lühiromaan või jutustus: Jaagup Mahkra «Riisirahvas». Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)
  • Parim eesti autori lühijutt: Manfred Kalmsten «Lumemarjaveri» Antoloogias «Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür» (koost. Eva Luts, Fantaasia)

Kuna juhtus nii, et minu tagasihoidlik isiksus ka antud saates figureerib, siis hõikan välja ka saatest läbi käinud (aga võib-olla ka välja jäänud) ühed oma lemmikud-soovitused, mida lugeda või vaadata: John Scalzi “Vanamehe sõda“, Andrej Sapkowski “Viimane soov” ja Michael Scotti “Alkeemik” ning Sailor Mooni sari.

Ulmekirjandus on tore ja seda on nii mitmesugust, et igaüks võiks endale sobiva leida, ärge kartke, katsetage :)

Seili Ülper

“Thor: Ragnarök” esmaspäeval, 12. oktoobril kell 22.00 TV3s

In raamatukava on 10/10/2020 at 17:53

“Thor: Ragnarök”, režissöör: Taika Waititi, osades: ChrisHemsworth, Tom Hiddleston, Cate Blachett, Mark Ruffalo jt.

Tutvustus: Thor (Chris Hemsworth) on kaotanud oma võimsa vasara ning leiab end vangistatuna universumi teises otsas. Võidujooksus ajaga peab ta jõudma tagasi Asgardi, et hoida ära Ragnarok – tema kodumaailma ja kogu Asgardi tsivilisatsiooni hukk. Selleks tuleb võita seninägematu vastane, surmajumalanna Hela (Cate Blanchett), kelle viha aluseks on sügavalt isiklikud põhjused. Esmalt peab aga Thor elama üle gladiaatorite heitluse, kus tema vastas seisab endine liitlane Hulk (Mark Ruffalo).

Selleks ajaks, kui Thor jõudis ekraanidele oma kolmanda filmiga, olime mina ja MCU (Marvel Cinematic Universe) juba vanad sõbrad. Olin näinud eelnevaid filme ja ootasin nii seda kui ka sellele järgnevaid linateoseid, ning olin endale ka juba paika panna jõudnud, mis täpselt MCU filmist MCU filmi teeb. Jah, “Galaktika valvurid” olid küll juba midagi erilist mängu toonud, aga Thorilt, arvestades eelmist filmi, ei oodanud ma kuidagi suurt midagi. Ja ma üllatusin! MCU filme käin ma tihti kinos mitu korda vaatamas, aga Thori kolmandale filmile kuulub siiani minu korduvate kinos vaatamiste rekord — käisin seda filmi kinos vaatamas 5 korda!

Üks põhjus, miks ma üllatusin, oli arvatavasti filmi hoopis teise suunda viidud meeleolu. Jah, Ragnarök on lähenemas, suur ja paha surmajumalanna Hela on lahti päästetud ja ähvardab maailma hävitada, kangelane on kaotanud oma lemmikhaamri (ja Thor EI OLE haamrite jumal!). Olukord on hull, aga ometi pole ma vist ühegi teise MCU filmi ajal nii palju naernud! Selle filmi huumor niitis mind jalust ja vedas 5 korda kinno filmi aina uuesti ja uuesti vaatama. Lisaks sellele, et mul oli jube lõbus, arvan, et ka näitlejatel oli filmimise ajal vähemalt sama huvitav kui vaatajatel valmistoodangu vaatamise ajal. Julgen ehk isegi väita, et “Thor: Ragnarök” on MCU film, mida isegi mittefännid hea meelega vaatavad!

Miks see film ja selle huumor õnnestusid? Minu tagasihoidlik arvamus on, et peamiseks põhjuseks on omapärase visiooniga režissöör Taika Waititi ning muidugi Marvel Studios ninameeste julgus teda palgata. Usun, et tema palkamist ei kahetsetud, eriti arvestades, et ka järgmine Thori film, “Thror: Love and Thunder”, valmib sama mehe käe all.

Minu jaoks oli “Thor: Ragnarök” esimene kohtumine Taika Waititi tööga. Olin kuulnud küll ka varasematest tema juhtimisel valminud filmidest (“What We Do in the Shadows”, “Hunt for the Wilderpeople”), aga enne Ragnaröki polnud ma ühtegi neist näinud. Nüüdseks on see viga muidugi parandatud. Eesti kinodes oli seni viimase nimetatud mehe üllitisena võimalik vaadata filmi “Jänespüks Jojo”, mille aluseks on Christine Launensi romaan “Vangistatud taevas”. Kuigi filmi ja raamatu erinevusi on rohkem kui sarnasusi, oli see linateos igati Waititi-vääriline. Loodetavasti on vaatajatel peagi jälle Taika loomingut võimalik mingil moel nautida, sest ekraanile jõudmist ootavad mitmed filmid, nende ses näiteks “Vabamees”, kus peategelast kehastab Ryan Reynolds, aga ühte kõrvaosalisena saab näha ka Taikat. Nimelt pole Taika ainult režissöör, vaid on ka heal tasemel näitleja, kellel oli ka “Thor: Ragnarökis” oma roll mängida. Hoiame nüüd pöialt, et kõik need uued filmid ikka ekraanidele jõuavad…

Lõpuks, et asja ikka kuidagi ka kirjandusega kokku viia, ei tule vist kellelegi üllatusena, et superkangelasest Thorist rääkivate koomiksite, filmide ja sarjade aluseks on põhjala mütoloogiast tuntud jumalad ja kangelased. Ja eks sellest on kirjutatud palju. Isiklikult soovitaksin Villy Sorenseni raamatut “Ragnarök: jumalate lugu” ning Charlene Harrise “Ruunimärkide” sarja raamatuid – neist on küll eesti keeles ilmunud ainult üks, aga inglisekeeles on täitsa võimalik ka lugeda raamatuid “Runelight”, “The Gospel of Loki” ja “The Testament of Loki”. Samuti on põhjala mütoloogiat oma noortelugudes kasutanud Rick Riordan, kelle Percy Jacksoni sari on eesti keeles saadaval, aga, taaskord, põhjala jumalaid käsitlev Magnus Chase’i sari veel ilmumata (loodame, et kunagi ilmub).

Trailer:

Üks lõbus asi, mida näitlejad tegid:

Irina Möldre