Raamatukava

Archive for 30. nov. 2020|Monthly archive page

“Plekktrummi raamatud” teisipäeva õhtuti kell 21.30 ETV2s

In raamatukava on 30/11/2020 at 17:45

6-osaline erisaadete sari “Plekktrummi raamatud” on pühendatud raamatutele ja lugemisele ning avab kirjanduse kaudu inimeseks olemist ja ajatuid elulisi teemasid. Iga saade keskendub ühele aktuaalsele teemale, mille aluseks on väärt teosed eesti kirjandusest, värsketest tõlkeraamatutest või esseistikast. Saatekülalistega vestleb Joonas Hellerma.

Saate esimene osa on eetris 1. detsembril ja avasaate keskmes on piibel kui kirjanduse tüvitekst. Milline koht on piiblil eesti kultuuri ja kirjanduse tüvitekstina ning millistele kaasaja küsimustele tasub piiblist otsida vastuseid? Praegu Eestis üldkasutatav piiblitõlge on sulam eri aegadel tõlgitud osadest. Uus terviklik tõlge peaks valmima alles 19 aasta pärast eestikeelse piibli 300. aastapäevaks. Piibli tõlkimisest, lugemisest ja tsiteerimisest kõnelevad teoloog ning piiblitõlkija Toomas Paul, kirjanik Tõnu Õnnepalu, teoloog ja tõlkija Anu Põldsam ning jurist Heili Sepp.  Toimetajad Hedi Rosma ja Johanna Ross, režissöör Erle Veber.

Muidugi saab Piilbli huvi korral raamatukogust, aga piibel.net pakub ka wõrgu kaudu lugemist (seal on 1968. ja 1997. aasta trükid ja 2018. aasta proovitrükk).

Teises saates arutletakse armastuse ja suhete üle kirjanduse suurteostes, edasiste saadete teemad on veel saladuses. Et ootame siis huvitavaid teemasid ja säravaid vestlejaid ja tegijatele jaksu ning et “Plekktrummi raamatud” kunagi veel järgmise satsiga ka tuleks.

Tiina Sulg

„Meie unistuste talu” ETV2-s teisipäeval, 24. novembril kell 21.30 ja kordus neljapäeval, 26. novembril kell 23.15

In raamatukava on 23/11/2020 at 18:06

Dokumentaalfilm „Meie unistuste talu” ETV2-s teisipäeval, 24. novembril kell 21.30 ja kordus neljapäeval, 26. novembril kell 23.15

Tutvustus telekavas.

Kui John ja Molly Chester koera haukumise pärast oma tillukesest Los Angelese korterist välja visatakse, kolib terve kolmeliikmeline pere linnast välja maale, et rajada sinna roheline mahetalu. Kaamerad jälgisid neid kahte unistajat kaheksa aastat sellel utoopia loomise katsel. Põuasele kuiva mullaga maale istutatakse 10 000 viljapuud ja üle 200 erineva põllukultuuri, sinna võetakse nii sigu kui ka kanu. Kui farmi ökosüsteem hakkab vaikselt ilmet võtma, saabub ka teadmine, et loodusega koos elamiseks on vaja mõista selle keerukust ja omada parasjagu elutarkust.

Kuigi film kajastab ühe Ameerika perekonna püüdlusi rajada mahetalu, siis on ka Eestis olnud viimasel ajal nii kampaaniaid maale elama asumiseks kui ka on tunda inimeste üldist suurenevat soovi muuta oma kiiret elukorraldust aeglasemaks ja loodussäästlikumaks. Seetõttu on ka järjest populaarsem teabekirjandus, mis sisaldab mõisteid nagu maheaiandus, permakultuur ja segaviljelus.

Inimesed otsivad aina julgemalt erinevaid võimalusi, et elada loodusega rohkem kooskõlas ning tarbida enam kohalikel toorainel valmivat (mahe)toitu. Olgu siinkohal toodud näitena Kristina ja Tiit Efferti kokaraamat „Eesti maitsed“, mis kutsub kasutama kõigile tuntuid tooraineid ning samas avastama ka täitsa uusi maitseid, mis suudavad konkureerida kaugete võõramaiste toiduelamustega.

Tasub meeles pidada, et eelistades kodumaist toodangut toetad omakorda kohalikke tootjaid ning vähendad ökoloogilist jalajälge. Selle tulemusena oleme tervemad nii meie ise kui ka meid ümbritsev keskkond.

Klaari Tamm

“Angela tuhk” esmaspäeval, 16. novemberil kell 23.10 ETV2s

In raamatukava on 14/11/2020 at 14:34

Tegu ei ole sugugi värske filmiga, kuid kuna see varem meie blogisse pole sattunud, tundus film esile toomist väärt olevat. Mulle tundub, et on teisigi eestlasi peale minu, keda iiri lood ja inimesed külmaks ei jäta. Igatahes need kellele meeldivad autobiograafilised lood ja traagika käsikäes koomilisega (nii nagu see elus tavaliselt ju ongi), tasub filmi vaatamine kindlasti ette võtta.

Filmi aluseks on Frank McCourti 1996. aastal ilmunud samanimeline raamat, mis räägib autori lapsepõlve kehvadest oludest, viletsusest ja isa alkoholismist nii Brooklynis kui Limerickis Iirimaal. Frank McCourt kujutab oskuslikus stiilis 1930-1940ndate Iirimaal valitsenud viletsust ja vaesust ilma, et lugu muutuks liiga kurblikuks.

Raamat on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas Pulitzeri preemia ning tõlgitud 24 keelde.

Raamtust on Sirbis põhjalikult kirjutanud Rein Tootmaa.

Film on IMBd-s saanud korralikud 7,3 punkti.

Raamatule on ilmunud ka kaks järge. Autobiograafilise triloogia teises osas “Jah, on küll” kirjeldab Frank McCourt kuidas ta 18-aastasena Iirimaalt emakodust lahkus ja New Yorki edu otsima sõitis ning kuidas see suurte lootustega kohmetu nooruk kujunes õpetajaks, näitlejaks ja edukaks kirjanikuks. Kolmandas osas „Koolmeister” on Frank McCourtist saanud inglise keele ja kirjanduse õpetaja New Yorgis ning ta kirjeldabki oma kogemusi eri koolides. Peale ülikoolihariduse saamist töötas ta õpetajana kuni oma esimese raamatu ilmumiseni, mille edu andis autorile võimaluse end kirjutamisest elatada. Ta ise arvab, et on 30 aastat kestnud õpetajakarjääri jooksul õpetanud 12 000 last ning raamatus vaatleb talle omase värvikusega just õpetaja ja õpilaste suhteid.

Filmi treiler:

Anu Amor-Narits

„Tee Mussoliniga” esmaspäeval, 9. novembril kell 23.10 ETV2-s

In raamatukava on 07/11/2020 at 14:45

Selle 1999. aastal valminud Franco Zeffirelli filmi hindavad vaatajad korraliku 6.9 palliga ja mõned auhinnad on ta samuti saanud, minu isiklik hinne aga on tunduvalt kõrgem. Seekord oskasin ma filmi ka hoopis teise pilguga vaadata, kuna kakskümmend aastat tagasi ei teadnud ma selle autobiograafilisusest midagi. Tänavu veebruaris soovitasin Zeffirellist tehtud dokumentaalfilmi ja nüüd seda teejoomist vaadates tuli väga palju Luca elukäigust tuttav ette.
Filmi tegevus algab 1935. aastal ja selles on kaks põhilist ja omavahel seotud liini – kirjeldatakse Firenzes elavat Skorpionideks kutsutavate inglise daamide seltskonda ja väikese sohilapse Luca elu. Luca päritolu ja lapsepõlve lugu kattuvadki režissööri omaga üsna tuntaval määral, kuid autor on teinud siiski kunstilise filmi, mitte dokumentaali. Scorpionid on tuntud oma terava mõistuse ja terava keele poolest (kas Maggie Smithil on eales olnud rolli, kus ta ei ole vaimukas ja terava keelega?) ja nad annavad oma parima, et ematuks jäänud Lucat harida, tirides teda kunstimuuseumidesse ja etendades temaga nukuteatris Shakespeare`i. Vanad daamid on põikpäised ega taha Itaaliast lahkuda kui Inglismaa on juba sõjas, Itaalia aga veel mitte, sest suursaadiku lesk leedi Hester (keda mängibki Maggie Smith) on oma teejoomisel saanud Mussolinilt isiklikult kinnituse, et daamide eest hoolitsetakse. Seetõttu saab ta tohutu šoki, kui nad kui vaenuliku riigi kodanikud viiakse vangistusse teise linna ja majutatakse suurde võimlataolisse ühisruumi. Mõne aja pärast saadetakse nende juurde ka ameeriklastest tuttavad. Nende elu pole siiski paljude teiste omadega võrreldes nii väga raske ja ka Luca käib neid ikka vaatamas. Üldse on see sõjafilmide hulgas üks kergemini vaadatavaid, aga siiski mitte sugugi kerglane. Ja imelised on muidugi ka linnavaated, nende kohta võib ka intervjuust lähemalt lugeda.
See film paneb mõtlema selle üle, kui raske on mingite (ajaloo)sündmuste sees olles neist aru saada, neid tõlgendada. Tagantjärgi on hea targutada – kuidas nad ei näinud, mis hakkab juhtuma, kuidas nad aru ei saanud. Teine asi, millele mõtlesin, oli see, kui toredasti inimesed võivad üllatada, sest ka kõige hullemas snoobis võib leiduda headust ja vaprust, müts maha kõigi Skorpionide ees! Ja muidugi näitlejad. Kohal on raskekahurvägi: kolm Oscari võitjat- Leedi Maggie Smith (2 tk), Leedi Judi Dench ja Cher ja kaks nominenti- Leedi Joan Plowright ja Lily Tomlin. Kolmest Dame’ist saab rohkem teada, kui juhtute võrratule dokumentaalfilmile „Tea with the Dames” .

Üks intervjuu filmi tegemisest Zeffirelliga.

Kuna Mussolinist endast filmis väga palju juttu ei ole, võib juurde lugeda kas tema peaaegu 600 leheküljelist elulugu või kolmandiku õhemat “Benito Mussolini elulugu”.

Kaja Kleimann

“Tove Janssoni rääkimata lugu” Tartu kinodes

In raamatukava on 06/11/2020 at 16:18

Filmist “Tove Janssoni rääkimata lugu” (rež. Zaida Bergroth) on juba piisavalt kirjutatud, kuid mul on tunne, et ma ei saa ka kirjutamata jätta.

Selles filmis näidatakse aastaid, kui Tove ja Muumid veel tuntud ei olnudki. Sealt näeb ühe kunstniku ja kirjaniku kujunemislugu ja raskusi, mis loomingulise eneseväljenduse ette võtnud inimesi alguses ees võivad oodata.

Tove maalib vaesust trotsides, üritab olla kunstnikust isale meele järele, kuid tema tööd ei saada sellest hoolimata edu. Ning kui sünnivad Muumid, on õõvastav näha, kuidas jäik ja konservatiivne isa tema püüdlustele vee peale tõmbab. Õigupoolest on Tove isa ignorantne ja kriitiline lapsevanem par excellence – ta lihtsalt ei mõista, et lastel võib olla elus täiesti oma tee, mida nemad lapsevanemana ei pruugi alati hoomatagi.

Tove Janssoni loost selgub, et elamiseks ei peagi alati ennast hirmhästi lugeda oskama ning ei peagi seadma sihte juuksekarva täpsusega, tuleb vaid olla iseenda suhtes aus ja kunstnikuna piisavalt põikpäine.

Tove on hea näide inimesest, kes oskab mitut asja suurepäraselt: kirjutada, maalida, karikatuure ja koomikseid joonistada. “Teegi siis kõike seda,” ütleb noorele Tovele filmis tema elu armastus – Vivica Bandler, keda ekraanil kujutatakse ehtsa “jahimehe” või seelikus seelikukütina ja see tüpaaž mõjub jõulise lõuajoonega pika ja mustapäise Krista Kosoneni kehastuses päris usutavalt, ja mis seal salata, üsna tänapäevaseltki. Alma Pöysti noore kunstnikuna Tove rollis on ka sümpaatselt boheemlaslik.

Päriselus oli Janssoni elu armastus pisut teistsugune – lokkispäine teatridirektor, keda oleks raske donžuanist femme fatale’ina ette kujutada, kui ei teaks, et fotodelt pole karismat mõtet otsida.

Peale selle, et film on visuaalselt võluv – eriti värvid ja Alma Pöysti oma püstise kunstnikuninaga – on ta ka päevakajaline. See võiks olla lausa kohustuslik vaatamine neile, kes arvavad, et mehe ja naise abielu on parim lahendus sellele, kui armastad naisena teist naist. Eks vaadake siis, mis tunne on, kui ärkad esimesel abieluhommikul ning pead värskele abielumehele tunnistama, et suudad mõelda vaid sellele teisele naisele.

Need, kelles film Janssoni elu vastu huvi tekitas, saavad lugeda Tuula Karjalaise raamatut “Tove Jansson: Tee tööd ja armasta”.

Liina Leemet

In Memoriam sir Sean Connery

In raamatukava on 02/11/2020 at 19:45

Sean Connery (25. aug. 1930 – 31. okt. 2020) elas pika ja kireva elu ning tema filminäitlejakarjäär oli täis põnevaid valikuid ja olgu nende filmide kvaliteediga kuidas on, siis Sean Connery rollisooritusi neis on alati hea vaadata või kuulata. 2015. a valminud BBC telesaade suurest šoti näitlejast:

Valik filmirolle, mis sobiks siia blogisse:

Ja muidugi Bond, James Bond:

Dokumentaalfilm Bondi loojast Ian Flemingist:

Ja Sean Connery juurde tagasi. Sean Connery oli suuresti iseõppija ja inimene, kes teadis, mis kasu on raamatukogudest. Ta pidas kalliks oma šoti päritolu — ta ei pidanud iial vajalikuks loobuda oma šoti aksendist, olgu tegelane käsikirjas mis maalt tahes, ning oma elulooraamatugi pealkirjastas ta “Olla šotlane”. 1971. aastal pani ta Bondi-filmi “Teemandid on igavesed” honorari annetamisega aluse fondile Scottish International Educational Trust, mis toetab noori šoti kunstnikke, näitlejaid, teadlasi jne.

Sean Connery oli suurem kui ainult näitleja. Jah, ta oli väga hea näitleja, aga tema mõju ulatus kaugemale, olgu sellesama eelpool toodud fondi või mõne muu tegevuse kaudu. Järelhüüetes soovitakse talle nii imelisi golfiradu, siledaid rattateid kui lõputuid raamatiiuleid… Kui tekib küsimus, et kuhu see lill ja pisar viia, siis juba kümmekond aastat on Tallinnas Šoti klubi ees Sean Connery büst.

Tiina Sulg